MED24 KÜSITLUS | Arstid kohustuslikku e-konsultatsiooni pigem ei poolda

Tervishoiutöötajate portaal Med24 viis arstide seas läbi küsitluse, et saada teada, mida nad arvavad mõttest muuta e-konsultatsioon ainsaks eriarstile pöördumise võimaluseks patsientidele. Küsitlusele vastas 249 arsti, kellest 64% leidis, et e-konsultatsioon ei peaks olema patsiendile ainus viis eriarsti vastuvõtule pääsemiseks, samas kui 30% vastas, et see peaks nii olema. Ülejäänud vastajad pidasid seda mõistlikuks ainult teatud erialadel, millest kõige sagedamini mainiti neuroloogiat, ortopeediat ja psühhiaatriat.

Vastajatest olid 49% perearstid, 50% teiste erialade arstid ning 1% üldarstid. Perearstidest leidis 25%, et e-konsultatsioon peaks olema ainus viis eriarsti juurde pääsemiseks, 65% oli sellele vastu ning 10% pidas seda õigeks teatud erialadel. Teiste arstide seas oli toetus e-konsultatsioonile veidi suurem: 34% ütles, et patsient võiks pääseda eriarsti vastuvõtule üksnes e-konsultatsiooni kaudu, 63% oli sellele vastu ning 3% leidis, et ainult teatud erialadel.

Küsimusele, kas e-konsultatsioon peaks olema patsiendile ainus viis eriarsti juurde pääsemiseks, jaatavalt vastanud tõid kõige sagedamini välja, et kui kõigil erialadel kehtiks e-konsultatsiooni nõue, siis oleks õige patsient õigel ajal õiges kohas. E-konsultatsioon aitab tagada, et spetsialisti juurde jõuavad just need patsiendid, kes seda tõeliselt vajavad. Põhjendamatute või ebavajalike visiitide arv eriarstiabis väheneks. See võiks aidata säästa eriarsti ressurssi ja lühendada ravijärjekordi. Samuti mainiti korduvalt, et eriarstid jõuavad kiiremini pakilisemate juhtumiteni. Siiski toodi esile eeldus, et perearstid koostaksid sisukad saatekirjad ja teeksid esmatasandil ära esmase töö. Mõned vastajad tõid välja, et rahastuse tingimused ja uuringute kättesaadavus peavad süsteemi edukaks toimimiseks samuti olema paigas. Mitmel korral viidati Soomele kui toimivale näitele.

Toome välja mõned vastused:

1. „Selline korraldus annab võimaluse vähendada eriarstide ootejärjekordi ebavajalike vastuvõttude arvelt, lisaks ka leida patsiente, kes kindlasti peaksid vastuvõtule tulema ja keda perearst ise ei oleks võib-olla eriarstile suunanud.“
2. „Mitu võimalust on hea, kui e-konsultatsiooni keskkond näiteks ei tööta. Inimestevaheline suhtlus võiks säilida.“
3. „Tagab õigele patsiendile õigel ajal õige arsti visiidi. Väldib eriarsti konsultatsiooni patsientidele, kes seda ei vaja, ning aeg jääb teise patsiendi kasutada.“
4. „See korrastaks oluliselt eriarstiabi kättesaadavust. Aga eeldused peaksid olema täidetud (seni pole). Kui kokkuleppelised saatekirjanõuded on täidetud, siis ei ole korrektne konsulteerija poolt tagasi suunata täpsustavate uuringute tegemiseks. Lisauuringud peavad olema ka Tervisekassa rahastusega kaetud. Mitmed aastad on olnud olukorrad, kus uuringufondi lepingulised mahud on täis ja jätkata saab koefitsiendiga 0,7. Konsultatsiooni tellija peab aga tasuma teenust osutavale asutusele täismahus. Samuti peavad selles olukorras ära kaduma eriarstide korraldused esmatasandi arstidele teha e-konsultatsioon teisele eriarstile. Sellised konsultatsioonid peavad tegema eriarstid ise. Samuti kaoksid ära ebaprofessionaalsed vastused „pange tavasaatekirjaga plaanilise vastuvõtu järjekorda“.“
5. „1) Võimaldab patsientide triaaži (lihtsam patsient jääbki perearstile, onkohaige kutsutakse kiiremini vastuvõtule); 2) patsient jõuab vastuvõtule juba eelnevalt korraldatud analüüside ja uuringute tulemustega; 3) perearst on rohkem kaasatud protsessi, tegeleb esmase käsitlusega; 4) e-konsultatsiooni kaudu suunamine säästab patsiendi ja eriarsti aega.“
6. „Küsimuse püstitus peaks puudutama esmaseid eriarsti vastuvõtte. Viimane unustatakse sageli sellise suunamiste ülemineku küsimustikes ära. Korduvaid ehk tagasikutseid see ei puuduta. Põhjendused: võimaldab õigel ajal ja päris vajaduspõhiselt esmasel haigel eriarstile pääseda. Annab perearstile otsuste tegemiseks spetsialisti toe, kui eriarsti kontaktvastuvõttu ei vajatagi, probleem lahendatakse nõustamisega. Tervishoiu rahastuse ja inimressursi optimaalne kasutamine. Turvaline patsiendi jaoks, kes ei pea lootma eriarsti vastuvõtuaja planeerimiseks kiiretele näppudele ja õnnele helistamistega registratuuridesse jne. Tõsisema terviseprobleemiga saab vajaliku kiirusega vastuvõtule. Eriarst saab ette planeerida vajalikke täiendavaid uuringuid, mis hoiab kokku kõigi aega ja ka raha – võib ühe visiidi vaid planeerimisteks ära hoida. Vähenevad n-ö tühjad visiidid. Saatekirjad on sisulisemate nõuetega, mis tõstab kvaliteeti. Jäävad ära tegevused, mis peaks perearsti juures juba tehtud olema ning on rahastaja poolt seal juba ka rahastatud, eriarsti rahastus liiguks päriselt vajaliku ja defitsiitse eriarstliku teenuse katteks.“
7. „Kirurgia on väga alamspetsialiseeritud ja vaid e-konsultatsiooniga selekteerides on kindel, et patsient satub kohe vastuvõtule õige spetsialisti juurde, kes teda opereerida oskab. Samuti on lihtsam vältida tühikäike, kus konservatiivne ravi on perearsti poolt tegemata ja patsient veel ei vajagi operatsiooni.“

Enamik on siiski vastu

Enamik vastajatest oli siiski e-konsultatsiooni kui ainsa eriarstile pöördumise võimaluse vastu. Mainiti, et e-konsultatsioon on hea täiendava või kiireloomulise tööriistana, aga ei tohi olla ainus tee. Paljud rõhutasid, et eriarst peab patsienti ise nägema, katsuma, kuulama, jälgima tema käitumist – ainult tekstpõhine info pole piisav, et panna täpset diagnoosi või määrata ravi. Kirjalikult on raske edasi anda nüansse, mistõttu suureneb vale- või aladiagnoosimise oht. Perearstid tõid välja, et e-konsultatsioonide vormistamine on aeganõudev, vajab detailseid anamneese, uuringuid jne, mis lisab tööaega, mille arvelt kannatab teiste patsientide vastuvõtt. Toodi välja, et kui patsient jääb ainult perearsti hinnangu taha pidama, võivad kiireloomulised või keerukamad juhtumid jääda piisava tähelepanuta. Oluline probleem on, et arstide e-konsultatsioonide kvaliteet on ebaühtlane, samuti vastamiskiirus. Patsientide ligipääs sõltuks liiga palju juhustest. Veel leiti, et inimesel peab säilima võimalus pöörduda otse spetsialisti poole, valida ise arst või haigla.

Toome välja mõned vastused:

1. „Tavajärjekorras oodata võivate patsientide puhul ainult vastuvõtule registreerimiseks e-konsultatsiooni kasutamine näib suure raharaiskamisena. Tulevikus võiks olla eesmärgiks kõikide patsientide edasisuunamine e-konsultatsiooni kaudu, aga selleks ajaks peaks toimiv olema ka eriarstide enda tagasikutsesüsteem (praegu sageli tagasikutse saatekirju ei koostata või on need nii lühikese aegumisega, et kui patsient ettenähtust kübeke hiljem vastuvõtule aega panema hakkab, siis saatekiri enam ei kehti), sest hüppeline e-konsultatsiooni saatekirjade koostamise kohustus praeguse tervishoiusüsteemi käitumispraktikas viiks juba niigi ülekoormuse all ägava perearsti läbipõlemisele veelgi lähemale.“
2. „Saatekirjad pole ammendavad ja patsiendi vahetult eriarstile esitatud kaebus sageli erineb oluliselt saatekirjal kajastatust.“
3. „Suur ajakulu. Kui pead korralikult põhjendama iga juhtumit ja kui ei suuda, siis tagasilükkamised suurendavad ajakulu veelgi ja patsient sellest küll ei võida.“
4. „Ma ei tea, millised on eriarstide järjekorrad haiglates. Teen e-konsultatsiooni pimesi ja võin valida haigla, kuhu on tohutu pikk järjekord, aga samas on kõrval variandid, kuhu saaks kiiremini. Kahjuks see info ei liigu ja ainus variant nii katsetada on tavasaatekirjaga. Patsient saab siis ise otsida kiireima aja.“
5. „Kindlasti ei saa see olla ainuke võimalus patsiendi terviseprobleemide käsitlemisel. Ebaõiglane vastutus perearstile. Kui perearstil on kasutada toetavad digilahendused (Medisofti programm on aegunud ega toeta ravijuhenditepõhist patsiendi käsitlust) ja piiramatu uuringufond, mille raames on võimalik teha uuringuid ja analüüse, mis on lubatud praegu ainult eriarstile, siis oleks võimalik end oma vastutuse valdkonnas ka kindlamini tunda.“
6. „Patsiendil peab jääma vabadus ka otse pöörduda või suunatud saada, küll võiks aga sellisel juhul olla visiiditasu kõrgem.“

Lisaks uurisime, millistel erialadel ei oleks mõistlik kasutada pöördumiseks ainult e-konsultatsiooni. Vastustes märgiti ära väga palju erialasid, kuid kõige sagedamini toodi välja günekoloogia (eriti raseduse ja viljatuse korral ning kuna tuleb teha läbivaatus), oftalmoloogia (keeruline hinnata ilma spetsiaalse aparatuurita), nina-kõrva-kurguhaigused, ortopeedia ja psühhiaatria. Viimase puhul toodi põhjustena välja delikaatsed probleemid, usaldusküsimus ning vajadus isikliku kontakti järele. Muu hulgas jäid silma ka uroloogia ja androloogia. Põhjuseks delikaatsus, sest sageli ei soovi patsiendid perearstile kõike avada.