Mart Ustav: loodan tulevikus head koostööd arstidega

Artikkel ilmus novembri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Lege Artisese artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Auhinda vastu võttes ütlesite, et tahate luua Eestisse ravimiarendustööstuse, kuid see on suur väljakutse. Mis on selles valdkonnas Eestis peamised takistused?

Ravimitööstus Eestis mingisugusel kujul eksisteerib, aga sellist ravimiarendust ei toimu, kus identifitseeritakse katmata ravivajadus (unmet medical need), püütakse aru saada, mida teatud haigus endast kujutab, identifitseeritakse märklauad ja siis hakatakse nende märklaudade suhtes arendama molekule.

Peamine takistus on olnud asjaolu, et see tööstus tuleb luua sisuliselt nullist. Üks takistus on kindlasti raha, aga sellest oleme meie üle saanud. Me ei arva, et ravimiarendustööstust saaks Eestis luua investorite rahaga, sest lihtsalt ei ole neid investoreid, kes oleksid nõus panema oma raha nii pikaajalistesse projektidesse. Kogu tegevus, mida meie oleme aastate jooksul harrastanud, põhineb orgaanilisel kasvul. See tähendab, et me peame juba varajastes etappides hakkama oma tehnoloogiaid litsentseerima või nende tehnoloogiate baasil teenuseid osutama. Meil on see korda läinud, sest meil on palju kliente üle maailma, eriti Euroopas. Sealt tuleb meil paarkümmend miljonit eurot käivet, kasumit on viimase nelja aasta jooksul tulnud 20 miljonit, mille kõik investeerime järgmisse arenguetappi, milleks on kliiniliseks uurimistööks vajalike bioloogiliste ravimite tootmine GMP (Good Manufacturing Practice) tingimustes. Ega neid oskusi, kuidas tootmist käivitada ja milliseid tehnoloogiaid kasutada, Eestis ei olnud. Võtsime konsultandid Soomest, Horvaatiast, Leedust ja Poolast.

Meil on vedanud, et otsustasime liikuda bioloogiliste ravimite arenduse valdkonda, kuna meil oli selline kompetents olemas, ja nüüd oleme kasvanud päris suureks. Meil on peaaegu 200 töötajat, palju on doktorikraadiga inimesi. Selle asemel, et minna tagasi akadeemilisele tööle ülikoolidesse, tulevad nad meile. Need teadmised, mis nad on õpingute ja välismaal töötamise käigus omandanud, kuluvad meil hädasti marjaks ära.

Kas kvalifitseeritud tööjõu leidmine on väikeses Eestis olnud väga keeruline?

Muidugi on keeruline, aga see pole olnud mingisugune selline asi, mis paneks mind nutma. Minu ümber on noored targad inimesed, enamik on Tartu Ülikoolist või Tallinna Tehnikaülikoolist. Lähtume printsiibist, et kui inimesel on huvi ja tahtmist, siis meie pakume töökeskkonda, kus ta saab ennast teostada. See on noortele inimestele võimalus teha midagi väga olulist ja edasiviivat, sest ega ainult raha pole põhjus elamiseks, vaid elus tahetakse ka mingi mõte leida.

Miks on teie jaoks oluline seda kõike just Eestis teha?

Sellepärast, et ma olen eestlane. Kus siis veel? Mina arvan, et Eesti on hea koht, kus oma lapsed suureks kasvatada. Siinne elukvaliteet on oluliselt parem kui näiteks New Yorgis. Seda linna on korra või kaks huvitav vaadata, aga olla osa sellest? Minge metsa! See pole kellegi elu! Oled seal nagu orav rattas. See ei tähenda seda, et siin ei pea tööd tegema. Tööd peab tegema siin sama palju või isegi rohkem kui seal, aga elu-, töö- ja laste kasvatamise keskkond on siin oluliselt mõistlikum.

Kui oleksin tahtnud, siis oleks mitu korda olnud võimalik Icosagen maha müüa, sest investoreid, eriti viimasel ajal, on palju, kellel kõigil on hea mõte, et annavad raha ja saavad vastu valmis organisatsiooni. Aga see ei ole meie eesmärk. Ma tahan, et Eestis oleks võimalik pakkuda noortele inimestele tõsist väljakutset. Kui näiteks olete Pariisis, jõuate 1 tunni ja 20 minutiga rongiga Brüsselisse või kui sõidate teises suunas, siis 2 tunni ja 17 minutiga jõuate Londonisse. Seal on kõik n-ö küllastunud, täis võimalusi enese teostamiseks – kultuur, tööstus, teadus… Kui istute rongile Tallinnas ja sõidate 1 tund ja 20 minutit, siis kuhu välja jõuate? Kusagile võsa vahele. Sõites 2 tundi ja 17 minutit jõuate ikka võsa vahele. Muidugi on see roheliste unistus, et polekski mitte midagi peale võsa, aga äkki võiksime Eestist teha midagi sellist, et siin on mõtestatud euroopalik elamine, inimesed on targad ja nende tööst on kogu maailmale kasu?

Millist muutust või mida ootate näiteks riigilt, ülikoolidelt, ettevõtetelt, et Eestis oleks rohkem tipptasemel teadust, mis jõuaks ka rakenduseni?

Ühelt poolt riik korjab meie käest raha ja arendab neid suundi, mis on riigi eksistentsiks olulised: kõrgharidus, teadus, riigikaitse või muud valdkonnad. Teiselt poolt peaksid kõik need valdkonnad, nende seas ka teadus, panustama omakorda riigi loomisesse. Selles osas on teadusel suur potentsiaal, aga ma näen teatud probleeme. Riiklik finantseerimine on suhteliselt kehv, eriti kui võrdleme teiste riikidega. Eesti teadus toimib praegu selle kaudu, et see on kõrghariduse osa. Samas on teadusel ju võime teha uusi avastusi ja kui need avastused on rakendusväärtusega, siis sellest tuleb ülekanne ettevõtlusesse ja majandusse. Meie oleme eraõiguslik teadusarendusasutus ja meie tegevus ongi selliste avastuste tegemine, meie puhul uute molekulide avastamine, mis kõlbaksid erinevate haiguste raviks. Me näeme, et see on kasumlik tegevus. Me oleme suutnud kindlustada bioloogiliste ravimite loomise protsessi rahaliselt, personali ja ideede mõttes ja me liigume, täis enesekindlust, edasi. Ainult niiviisi on võimalik midagi teha, kui sul on selge eesmärk ja sa tead, mida teed ning kuhu välja jõuad.

Kuidas on praegune majanduslik olukord ja maailmas toimuv mõjutanud Icosageni tegevust?

Inflatsioon annab valusasti tunda mitte ainult meil, vaid paljudes riikides. Teisalt, seoses sellega, et rahatrükkimine lõpetati ära nii USA-s kui ka Euroopas, ei ole enam vaba lolli raha, mida viimaste aastate jooksul kasvu kiirendamiseks tohutult juurde trükiti. Nüüd on jäänud need inimesed, kes süstemaatiliselt ja sihikindlalt töötades tahavad jõuda oma ideede teostuseni. Need on meie kliendid. Meil ei õnnestunud kasvatada oma käivet nii palju, kui tahtsime, aga teeme positiivse tulemuse kindlasti.

Meie tõeliseks väljundiks saab see, kui saame GMP-tootmise käima 2024. aasta keskel, et suudaksime astuda järgmisele tasemele ja muutuda juba selliste ravimikandidaatide tootjaks, mida saab kliinilistes uuringutes katsetada. Kui me tahame oma molekule ravimiteks arendada, on kindlasti üks raskus see, et vajalik on oma kliinilise programmi käivitamine ja loomulikult on selleks vaja aega. Väga oluline on suhtlus meditsiinisüsteemiga, mõistmine, mis on unmet medical need, et me saaksime sellest aru ja sellest lähtuvalt seaksime oma töö eesmärke ja tegevust. Kliiniliste katsetuste läbiviimine ilma arstideta ja patsientideta pole mõeldav. Seepärast näeme, et peaksime oma tegevuses, kui meil on olemas GMP-tootmine ja kui meie kvaliteedisüsteem on paigas, edasi liikuma koos arstidega. Selles osas loodan positiivset koostööd.

Milliseid mõtteid teis äsjane tunnustus tekitas?

Ühelt poolt on loomulikult meeldiv, et meie tehtud tööd tunnustatakse, aga saame suurepäraselt aru, et need auhinnad on n-ö õlalepatsutus ja ega sellest automaatselt midagi ei juhtu, ei tule raha juurde, ei lähe töö tegemine kergemaks ega maksud väiksemaks. Meie töötajatele lisas see kindlasti head tunnet, et teeme õiget asja ja meid on märgatud. Aga see ei tähenda kindlasti, et sellega on meie eesmärgid saavutatud. Kaugel sellest. Praegu oleme arengu teisel astmel, kolmas aste on siis, kui GMP töötab, aga neljas etapp oleks see, kui suudaksime reaalselt luua ravimite tootmistööstuse. Selle nimel tuleb kõvasti tööd teha.

Kui kauge tulevik see võiks olla?

Meil on sellised auahned plaanid, et esimesed molekulid, mida me praegu arendame, läheksid kliinilistesse faasidesse 2025. aastal. Seejärel näitavad uuringud, kas mõte oli õige, kas on olemas patsiendid, kelle ravimine konkreetsete molekulidega on võimalik, kas me sellega muudame inimeste terviklikku seisundit oluliselt paremaks. Kui see on nii, siis oleme oma eesmärgi täitnud. Selge on see, et kõik üritused ei õnnestu, aga nendest, mis välja tulevad ja mille järgi on nõudlust, võib tõusta väga oluline komponent Eesti majandusse ja SKP-sse. See lisab kindlust, et niisugune ravimiarendustööstuse loomine koos teadlastega on igati mõistlik.