Märt Avandi: mehe arsti juurde jõudmist mõjutavad juurdunud põhimõtted ja arsti suhtumine

Märt Avandi arutles Tallinna Perearstide Seltsi ja Eesti Uroloogide Seltsi koostöökonverentsil „Räägime meestest“ kui tavaline mees, miks ikkagi jõuavad mehed arsti juurde sageli liiga hilja. Tema sõnul ilmestavad väga hästi vanema põlvkonna mehi tugevalt juurdunud põhimõtted, mingisugune väärikuse küsimus, arvamused enda kui meheks olemise kohta, mis keelavad natukenegi alandavad momendid.

„Sinna juurde kuulub ka arsti juurde minek, kui sul just ei ole surm silme ees,“ rääkis Avandi. „Olla abitu – see ei kuulu nende mõtteviisi ja seetõttu arsti juurde ei minda.“

Avandi, kes ise on 40-aastane, leiab, et tema põlvkonna mehed on elutervemad ja natuke vähem kompleksides ning oma tervise eest hoolitseb ta kindlasti paremini kui näiteks tema isa, kes lükkas arsti juurde minemist aina edasi ja suri juba 56-aastasena.

„Aga sellegipoolest tuleme kõik oma lapsepõlvest ja need põhimõtted on vähem või rohkem ka minus juurdunud. Mind õpetati lapsepõlves, et rattaga kukkudes nutta ei tohtinud. Need asjad ikkagi saadavad sind, tahad või ei taha,“ rääkis Avandi. „See, et mehed ei nuta oli põhimõte läbi terve mu lapsepõlve. Seda, et võib ka nõrk olla, õpetas mulle alles minu abikaasa.“

Avandi ütles, et tema hoolitseb oma tervise eest hästi ning tegeleb kestvusaladega, tehes regulaarselt ka koormusteste. Tervisespordiga võib kergesti üle pingutada. Ta tõi näiteks ühe rahvasportlase triatloni alal, kes teeb trenni nädalas vähemalt 18 tundi.

„Arstidega olen suhelnud elu jooksul väga palju ja peamiselt mitte tulenevalt oma tervisest, vaid oma lähedaste pärast,“ jätkas ta. „Olen tabanud üht kummalist asjaolu. Ma arvan, et üks põhjustest, miks mehed võibolla arsti juures ei käi nii tihti kui peaks, ei tulene ilmtingimata meestest endast. Olen näinud arste, kelle suhtlemisoskus ja empaatiavõime jätab väga palju soovida. Loomulikult olen näinud ka suurepäraseid arste. Nii on igal erialal – inimesed on erinevad. Aga arsti võimekus suhelda on niivõrd oluline, et mind on mõningatel juhtudel jahmatanud abitus serveerida uudiseid, mis pole kõige paremad.“

Kuna Avandi on kolimise tõttu vahetanud korduvalt perearsti, siis on ta täheldanud teatavat suhtlemisoskuse vaegust.

„See pelutab minusuguseid või vanemaid mehi, kes nagunii arsti juurde minna ei taha, kui arsti juurest ei saa empaatiat,“ lisas ta. Avandi kiitis nüüdseks pensionile läinud Pärnu perearsti dr Averit, kes teadis oma patsiente väga hästi ja tundis nende vastu huvi. „See tase oli vapustav ja ega ma perearstilt nii suur võimekust tegelikult ei ootagi. Perearst ei pea sajaprotsendiliselt olema minu asjadega kursis, aga olen kohanud Tallinnas ka perearsti poolt totaalset külmust ja isegi raske ohkega küsimust, et mis me nüüd siis teeme. See on tõrvatilk meepotis.“

Avandi meenutas kogemust perearstiga Tallinnas, kui ta oma arst oli eemal ning ta läks asendaja vastuvõtule. Avandi oli siis 30-aastane. Lisaks oma pöördumise probleemile küsis ta, kas oleks võimalik ta n-ö üle vaadata ja kontrollida erinevaid näitajaid. Talle vastati, et „te olete 30-aastane mees, teil pole häda mitte midagi, teil pole mingisugust mõtet sellist asja teha“. „Mees, kes nagunii on natuke kahtleval seisukohal, kas arsti ikka on vaja või mitte, teinekord sinna hästi enam minna ei taha,“ lausus Avandi sellise tõrjuva suhtumise peale.

Avandi tõi välja veel ühe põhjuse, miks mehed arsti juurde ei jõua – pole aega.

„See on otsitud põhjus, aga tõepoolest on aega keeruline leida, kui sul väga tugevasti just ei valuta,“ lisas ta. „Olen arsti juurde minekut tihtipeale edasi lükanud endale öeldes, et mul pole aega. Kas see tõele vastab või mitte, see on äärmiselt küsitav.“