Marko Neeme: kliinilistel psühholoogidel tekivad uued õigused ja kohustused
Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu juhatuse esimees Marko Neeme ütleb, et 1. oktoobrist kehtima hakanud muudatustega tekivad kliinilistel psühholoogidel uued õigused ja kohustused.
Terviseminister Riina Sikkut allkirjastas määruse, millega pannakse paika füsioteraapia, logopeedilise ja psühholoogilise ravi iseseisva osutamise nõuded. Alates 2023. aasta 1. oktoobrist on füsioterapeutidel, logopeedidel ja kliinilistel psühholoogidel õigus hakata osutama tervishoiuteenuseid iseseisvate tervishoiuteenuse osutajatena. Muudatust kommenteerib Eesti Kliiniliste Psühholoogide Kutseliidu juhatuse esimees Marko Neeme.
Miks oli sellist muudatust vaja?
Seadusemuudatus võimaldab kliinilistel psühholoogidel osutada iseseisvalt psühholoogilist ravi, saada Haigekassa lepingupartneriks iseseisva spetsialistina (st ilma, et ettevõttes tegutseks arst). Lisaks võimaldab seadusemuudates lisada kliinilistel psühholoogidel sissekandeid Tervise infosüsteemi ja lihtsustab seeläbi koostööd teiste tervishoiuspetsialistidega.
Mida see sisuliselt kliiniliste psühholoogide töös tähendab? Ehk millised muudatused ja võimalused see endaga kaasa toob?
Kliinilistel psühholoogidel tekivad uued õigused ja kohustused. Psühholoogilist ravi osutavad ettevõtted peavad taotlema tegevusloa. Seadusega määratletakse ruuminõuded, samuti tekib võimalus andmete dokumenteerimiseks Tervise Infosüsteemi (TIS). TIS-i ligipääs tähendab, et enam ei pea kliinilised psühholoogid perearstidele meilile krüpteeritud kokkuvõtteid saatma. Arveldada saab otse Tervisekassaga, mitte erinevate perearstikeskustega.
Kuidas võidab sellest muudatusest patsient?
Muudatuse eesmärk on luua eeldused, et suureneks teenuseosutajate hulk, kes saavad Haigekassa lepingupartneriteks hakata. Seeläbi paraneks Haigekassa rahastusega psühholoogise ravi kättesaadavus, lüheneksid ravijärjekorrad.
Kas olete uue määrusega rahul või kas praegu jäi kliiniliste psühholoogide vaatest mõni probleemi lahendamata?
Aastase üleminekuaja jooksul kogume tagasisidet, kuidas muudatused toimivad ja missugused raskused tekivad. Vahetame infot Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonnaga ja adresseerime tekkinud probleeme.