Marje Oona: põhirõhk ei peaks minema ainult laste vaktsineerimisele

30. novembril sotsiaalministeeriumi juures kogunenud riiklik immunoprofülaktika ekspertkomisjon arutas 5-11-aastaste laste COVID-19 vastase vaktsineerimisega seotud küsimusi. Eksperdid soovitavad vaktsineerida 5-11-aastaseid lapsi COVID-19 haiguse, raske haigestumise ja tüsistuste tekkimise riski vähendamiseks selles vanusegrupis ning viiruse leviku pidurdamiseks lastekollektiivides ja lähikondsete seas.

Millal on oodata, et Eestis saab 5-11-aastaste laste vaktsineerimisega pihta hakata?

Sellele saab praegu vastata väga umbmääraselt. Ajavahemik, mille jooksul vaktsiin võib Eestisse saabuda kõigub lähimast paari nädalast kuni jaanuari alguseni.

Kas vaktsineerima hakkavad ainult perearstid?

Vaktsineerimise õigus on kõigil tervishoiutöötajatel, kes on läbinud vastavad koolitused. Perearstid ja pereõed on tõesti kindlasti need, kes vaktsineerima hakkavad ja kuna esimesed vaktsiinipartiid ei ole väga suured, siis ilmselt neist ainult perearstikeskustesse jätkubki. Aga vaktsineerima võivad hakata ka näiteks lastekliinikud, sest osa krooniliste haigustega lapsi on lastearsti jälgimisel. See on päris mõistlik ja praktiline, et ka suurte lastehaiglate juures on võimalus vaktsineerida. Nagu erinevate vaktsineerimiste puhul ikka, on ka koolitervishoiutöötajatel see õigus ja võimalus selleks ilmselt tulevikus.

Kuidas neid lapsi kutsutakse või peavad lapsevanemad ise pöörduma?

Seda korraldust saab iga perearstikeskus ise otsustada. Ma soovitan lapsevanematel ise perearstikeskusega ühendust võtta. Mingisugust pressimist ei tule, vaid see on ikkagi võimalus kaitsta lapsi COVID-19 eest.

Keda tuleks lastest kõigepealt vaktsineerida?

Kõigepealt tuleks vaktsineerida neid, kes seda soovivad. Ühelt poolt, kui vaadata andmeid, siis raske haiguskulu risk on suurem teatud krooniliste haigustega lastel, kes on immuunpuudulikud või kellel on mingisugused muud kaasuvad haigused. Nende hulgas on ka näiteks astma, mida me tänapäeval ei loe ju raskeks krooniliseks haiguseks. Samas, kui vaadata teisi andmeid, üleeuroopalisi absoluutarve, siis suurem osa lastest, kes on vajanud haiglaravi, on ilma krooniliste haigusteta. Siin väga konkreetset seisundite nimekirja ei ole.

Laste vaktsineerimine on nüüd võimalik alates 5. eluaastast, aga ma tahaksin väga rõhutada seda, et meie põhirõhk ei peaks olema ainult laste vaktsineerimisel. Tegelikult on väga oluline, et täiskasvanud saaksid vaktsineeritud ja et nad oleksid ka tõhustusdoosid kätte saanud.

Mida peaks tegema nende laste puhul, kes on haiguse läbi põdenud?

Kehtivad samad reeglid, mis täiskasvanute puhul. Sellisel juhul soovitame ühte vaktsiinidoosi kuuendal kuul pärast haiguse läbipõdemist.

Mida peaks tegema näiteks siis, kui peres üks laps põdes COVID-19, kuid teise PCR-testid olid negatiivsed ehk pole päris kindel, kas ta on põdenud või mitte?

Kui sümptomeid ei olnud, siis on täiesti võimalik, et laps ei ole haigust põdenud ja sellisel juhul pigem soovitame vaktsineerimist. Kuna maailmas on juba väga palju andmeid alla 18-aastaste laste vaktsineerimise kohta, siis on teada, et läbipõdenutele lisakaitse pakkumine ei ole midagi ohtlikku kaasa toonud.

Kui palju on seda vaktsiini väikestel lastel uuritud? Vaktsiini tõhususe arvutamise uuringusse kaasati ligi 2000 last, aga kas tegelikult on uuritud rohkem?

Kliinilistes uuringutes, need mis on registreerimiseelsed uuringud ja kus on ka platseeborühm, on tõesti uuritavate arv olnud siis üle 2000. Samal ajal koguneb kogu aeg andmeid reaalelu kohta. Vaatasin USA andmeid, kus praeguseks on vanuserühmas 5-11 aastat vaktsineeritud üle 4 miljoni lapse. Kogu aeg jälgitakse, seiratakse reaalelu tulemusi. Kogemused on olnud positiivsed.