Magnumi juht: analüüsist jäi mulje, et Konkurentsiametil on rahvusvahelise ravimituru osas üksnes piiratud kompetents

Konkurentsiameti analüüs näitab, et 2020. aastal jõustunud apteegireform ei ole oma eesmärki täitnud – ravimite hulgimüügiturule ei ole konkurentsi juurde tekkinud ning apteegid on endiselt tugevasti seotud neid varem omanud hulgimüüjatega. Analüüsi tulemustega saab tutvuda siin. Ravimite hulgi- ja jaemüügikontserni Magnum juht Mari Krass selgitas Med24-le olukorda ja kommenteeris analüüsi hulgimüüja vaatevinklist.

Milliseid mõtteid teis tekitab ja kuidas nõustute analüüsi peamise sõnumiga, et apteegireformi eesmärgiks olnud sõltumatult käituvaid apteeke pole tekkinud ning peale apteegireformi on apteegid endiselt tugevasti seotud neid varem omanud hulgimüüjatega?

Sellise väitega ei saa mitte kuidagi nõustuda. Apteegireform tõi ettevõtluse vaates kaasa väga olulise muutuse – omanike vahetumise ja ettevõtete osadeks jagamise. Apteegid kuuluvad nüüd proviisoritele. Hulgimüüki ja apteeke ühendavad ettevõtted tuli jagada ning anda üle apteekrite poolt loodud uutele apteegiettevõtetele. Hulgimüügiettevõtted jäid vähendatud kujul eraldiseisvana alles ning alustasid koostööd uute apteegipartneritega. Isegi kui apteekide asukoht jäi samaks, siis on absoluutselt iga varem koos hulgimüügiga tegutsenud apteek alates 2020. aastast apteegireformi tulemusel alustanud uus turuosaline. See oligi riigi soov ja otsus ning sai ka ellu viidud.

Mõned hulgimüüjad, sh Magnum, on uues turukorralduses ka valinud olla apteekidele frantsiisipakkujateks. See on täiesti seaduslik ja normaalne ettevõtete vaheline koostöövorm, mida kinnitab ka Konkurentsiamet ise. Ameti analüüs näitab, et apteegid eelistavad osta enamuse kaubast ühelt partnerilt, kuid sedagi mitte eksklusiivselt ja lisaks on nad oma otsustes vabad. Apteekidel ei ole sundi tellida ühestki konkreetsest allikast. Enamgi veel, suuresti samamoodi käituvad ka apteegid, mis ei kasuta ühtegi frantsiisi, kuid ostavad enamuse oma kaubast samuti ühelt partnerilt. Selle põhjused on ka korduvalt välja toodud: see teeb apteekrite igapäevatöö oluliselt lihtsamaks, mugavamaks, veakindlamaks ja ajasäästlikumaks, mis jätab neile aega tegeleda teiste, mittestandardsete olukordadega, nagu tarneraskustes ravimite otsing jmt.

Konkurentsiameti analüüs näitas, et tootjad annavad hulgimüüjatele riiklikul tasemel kokku lepitud hinnast omakorda märkimisväärselt suuri allahindluseid. Selleks et tootjate allahindlused ravimite hulgimüüjale jõuaksid jaetasandile ja sealt tarbijateni, on ameti hinnangul vaja välja töötada toimiv regulatsioon ning rakendada meetmeid hulgimüüjate vahelise hinnakonkurentsi elavdamiseks. Kuidas seda väidet kommenteerite? Kuidas põhjendate seda, et allahindlused ei jõua tarbijani?

Hinnakokkulepped ravimite osas tehakse ravimitootjate, peamiselt välismaiste, ja Eesti Tervisekassa vahel. Ei Tervisekassa ega hulgimüüjad saa dikteerida tootjatele hinda, see kujuneb rahvusvahelises konkurentsis, Eesti turu väiksust arvestades ja koosneb väga paljudest komponentidest. Oluline on silmas pidada, et Tervisekassa lepib ravimitootjaga kokku selle hinna, millega ravim peab apteegis patsiendile kättesaadav olema. Nii hulgimüüjatel kui apteekidel on ka seadusest otsene kohustus hankida ja pakkuda eelisjärjekorras just neid ravimeid, mille kohta riik sellised hinnakokkulepped on teinud. Sellest kinnipidamist ning riigi poolt kokku lepitud hindu kontrollitakse rangelt.

Alles pärast riigi kokkulepet hindade kohta algavad hulgimüüja ja ravimitootjate läbirääkimised nende ravimite turustamiseks. Ravimitootjad on ka omavahel tugevas konkurentsis, eriti käsimüügiravimite ja geneeriliste ravimite osas. Tootjatelt lähtuvad sooduskampaaniad jõuavad läbi hulgimüüjate ja apteekide kindlasti ka tarbijateni. Välismaiste tootjate sooduspakkumiste viimine apteekidesse ongi üks hulgimüüjate või frantsiisipakkujate tegevustest, sest kohalikku ravimitootmist on Eestis kahjuks vaid väga piiratud ulatuses.

Samuti pakuvad hulgimüüjad tootjatele teenuseid, mille puhul ei ole tegemist ravimite müügiga apteekidele. Näiteks ravimite eelladustamine, sh teiste riikide turgudele mõeldud ravimid, tuge tootjate turundustegevustele jm. Seepärast on väidet tootjate allahindluste kohta ilma konkreetseid asjaolusid teadmata võimatu täpsemalt kommenteerida.

Kuidas suhtute sellesse, kui riik peaks seda kuidagi reguleerima hakkama, nagu peab vajalikuks Konkurentsiamet?

Konkurentsiameti analüüs jättis ravimivaldkonna rahvusvahelised aspektid pea täielikult käsitlemata. Samas ei tohi unustada, et Eesti ei ole suurtele globaalsetele ravimiettevõtetele kuigi atraktiivne turg. Seda peamiselt meie väiksuse tõttu, mis seab turu mahule selged kitsendused. Samas tuleb ka Eestis järgida kõiki ravimiohutuse reegleid ja nõudeid, mis kahjuks muudab siin iga ravimi turustamisega seotud püsikulu suhteliselt kallimaks kui suurtes riikides. See on muu hulgas üheks oluliseks põhjuseks, miks uued ja innovatiivsed ravimid kipuvad Eestisse jõudma oluliselt hiljem kui Kesk-Euroopa riikidesse. Olen kuulud meie kohta öeldavat "nanoturg". Seda objektiivset asjaolu ja Eesti keskkonna eripära tuleb paratamatult arvestada ka Eesti turu reguleerimisel. Oluline lõppeesmärk peab ju alati olema see, et ravimid siia ikkagi jõuaks ning Eesti patsiendid abita ei jääks.

Konkurentsiameti analüüs neid kriitilisi faktoreid kahjuks ei paista arvestavat. Analüüsiga tutvudes jäigi mulje, et ametil on üksnes piiratud ulatuses kompetents rahvusvahelise ravimituru kohta. Seda pädevust omavad Eesti hoopis tugevamalt Ravimiamet, Eesti Tervisekassa ja Sotsiaalministeerium. Ministeeriumil ongi plaanis tegeleda ravimite hinnastamise põhimõttelise analüüsiga. Selleks on ammu aeg, vahepeal on inflatsioon raha väärtust ligi 100% kahandanud ja ootused turuosalistele on samas tõusnud. Osaleme selles protsessi kindlasti aktiivselt, sest ravimite Eestis kättesaadavaks tegemine on meie hulgimüügiettevõtte tegevuse põhieesmärk.

Veel teeb Konkurentsiamet ettepaneku kaaluda lisanõuete kehtestamist apteekide tellimissüsteemidele, nii et tellimissüsteemid oleksid avatud kõikidele hulgimüüjatele ja neid on võimalik hõlpsasti tööle panna nii, et süsteem valiks automaatselt odavaima pakkuja. Mida sellest ideest arvate?

Minister Riina Sikkut on öelnud, et keskse riikliku tellimissüsteemi loomine oleks vkallis ja ressursimahukas ning pigem ei ole selline lahendus arutluse all ega plaanis. See oleks riigi jaoks väga kulukas ja lisandväärtus kaheldav.