Lõuna meditsiinistaabi juht: viirus on olnud meist kiirem, ilmselt ei kao COVID-19 niipea Aastalõpu intervjuu

Kuidas võrdleksite aasta alguses olnud ja sügisest COVID-19 lainet haiglate vaates? Kui kriitiline on olnud käesolev aasta Lõuna regiooni haiglatele?

Praegu tagasi vaadates saab üldistavalt öelda, et teise laine raskuskese kevade alguses oli pigem Põhja meditsiinistaabis. Kolmanda laine oma aga kindlasti Lõuna meditsiinistaabis, mis algas juba suve lõpus ning püsis tõusujoones kogu sügise.

Mõlema laine puhul on nii Tartu Ülikooli Kliinikumis kui ka teistes Lõuna meditsiinistaabi haiglates reageeritud voodikohtade loomise vajadusele nii operatiivselt kui võimalik. See ei ole olnud lihtne, matemaatiline mudel nakatumisi arvesse võttes on andnud küll aimduse, milliseks võib kujuneda haiglaravi vajadus, ent arusaadavalt loodab iga haigla püsida n-ö rutiinse ravitegevuse juures võimalikult kaua.

Mõlemad lained on olnud kriitilised – kõlab kordamisena, ent COVID-19 patsientide ravimiseks loodud voodikohad on tulnud millegi arvelt. Plaanilise statsionaarse ravitöö piiramise arvelt, personali ületöö arvelt, teiste, mitte-COVID-19 patsientide arvelt. Teise ja kolmanda laine ajal on olnud Lõuna staabi haiglates kriitiline vajadus just II astme intensiivravi voodikohtade järele. III astme intensiivravi võimekus sai ka korralikult proovile pandud nii arvulises kui patsientide ravi keerukuse mõttes. Haiglasse ei sattunud mitte ainult eakad patsiendid, vaid ka vaktsineerimata keskealised ja nooremad, kelle intensiivravi on olnud ressursside mõttes kulukas, pikk ja aeganõudev. Kolmanda laine ajal oli suur abi Põhja meditsiinistaabi poolt just III astme intensiivravi patsientide osas, kui Ida-Virumaalt hospitaliseerimist vajavad patsiendid suunasime Tallinna haiglatesse.

Lõuna staabis on intensiivravivõimekus Tartu Ülikooli Kliinikumis ning Ida-Viru Keskhaiglas. Kliinikumis oli teise ja kolmanda laine kõrghetkedel koguni neli intensiivravi osakonda ning jälgisime olukorda väga pingsalt, et intensiivravivõimekus säiliks ka mitte-COVID-19 patsientide jaoks. Mitte-COVID-19 intensiivravi osas tuli hindamatu abi kardiokirurgia osakonna poolt. COVID-19 tavavoodikohti vajavaid patsiente on tulnud ravida kõikides lõuna haiglates, kolmanda laine tipphetkel oli lõuna meditsiinistaabi haiglates 272 tavavoodikohta ja 38 III astme intensiivravi kohta, voodihõive oli vahemikus 85-100%. Ka Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus lisaks kõige kõrgema etapi ravi tagamisele, oli loodud mitu täiendavat osakonda erinevates kliinikutes. Ka täna on meie tavaolukorras 11-kohaline nakkushaiguste osakond 40-kohaline, millele lisandub osakond kopsukliinikus ning valmidus COVID-19 patsientide jaoks lastekliinikus, psühhiaatriakliinikus ning sünnitusosakonnas.

Kui aastale tagasi vaadata, siis mida on COVID-19 hospitaliseerimine tähendanud muude teenuste kättesaadavusele haiglates? Mis valdkondades/erialadel on tekkinud suurim katmata ravivajadus?

COVID-19 voodikohtade loomine on tähendanud muude erialade ravitöö piiramist kõikides haiglates. Konkreetsemalt saan rääkida Tartu Ülikooli Kliinikumist, kus piirati plaanilist statsionaarset ravitööd nii teise kui ka kolmanda laine ajal. Muud moodi ei oleks võimalik COVID-19 patsiente ravida. Kui mõelda, et COVID-19 patsiendi keskmine ravikestus on kolm korda pikem kui tavaliselt ning teda ravib haiglas tavalisest kolm korda enam personali, siis sellist ressurssi ei ole Eesti tervishoius kuskilt kiirelt võtta või lahendada.

Arvame, et kliinikumis on jäänud 2021. aastal plaanilisest haiglaravist (operatsioonid, uuringud, protseduurid) ilma ligi 3000-3500 patsienti (kellel on lükkunud edasi kirurgiline operatsioon). Lisaks on hulk patsiente, kellel on lükkunud edasi erinevad diagnostilised uuringud või raviprotseduurid. Nende täpne arv sõltub mitmetest asjaoludest. Selge on, et olukord tähendab tervisekadu meie inimestele. Piiramised on enim puudutanud sisehaiguste erialasid, kardioloogiat, pulmonoloogiat, neuroloogiat ja kirurgilisi erialasid.

Kuidas kirjeldaksite, millises olukorras on teise koroona-aasta lõpus meditsiinitöötajad?

Võiks ju arvata, et tervishoiutöötajad on kolmanda laine lõpuks juba olukorraga harjunud. Haiguse ravimise mõttes ehk see nii ongi. Teisalt, tervishoiutöötajad on olnud pandeemia ületamisel eesliinil ning julgen väita, et inimesed on väsinud ja tüdinud. COVID-19 patsiendid on rasked patsiendid ning keerulised on need hetked, kui haiglaravi vajadus kasvab hüppeliselt. Kuidas mehitada uued osakonnad, valvegraafikud, milliste erialade tööd piirata? Pidev ümber korraldamine on keeruline. Mitte-COVID-19 patsientidega on olnud vaja ju ka tegeleda, mida tehti samuti oluliselt piiratud inimressursiga. Seega on väsimus ja ülekoormus märksõnadeks igas meditsiinisektoris.

2020. aasta kevadel lootsid paljud, et pandeemia võiks sügiseks läbi saada, nüüd aga enam lõppu justkui ei paistagi. Mis on teie arvamus, kuidas ja kui palju aastaid võib see pandeemia veel edasi kulgeda?

Vastust sellele küsimusele otsivad ju kõik. Ning kui pärast teist lainet ja vaktsineerimisvõimaluse saabumist, ootasime tõesti, et järgmine laine võiks tulla lihtsam, siis nüüd ei julgeks ma enam olla nii optimistlik. Viirus on olnud meist kiirem ja ulatuslikum ning ilmselt ei kao COVID-19 niipea. Loodan väga, et oleme saanud õppetunnid, kuidas viirust ennetada ning mõistame, et omandatud immuunsusega oleme viiruse vastu tugevamad kui ilma. Vaktsineerimine ei ole kaotanud viirust, ent on selgelt näidanud, kuidas see väldib rasket haigestumist, rasket põdemist ning ka kurnavat intensiivravi vajadust. See on parim, mida me hetkel nii enda, lähedaste kui kogu maailma kaitsmiseks teha saame.

Mis valmistas sel aastal rõõmu ja mis pettumust?

Rõõmu valmistas personali vastutulelikkus ja kangelaslikkus ja siinkohal tänan kõiki meditsiinitöötajaid alates „märkamatutest“ tugitöötajatest kuni haigla juhtideni, sest kõik lülid töötasid oma maksimumvõimete piiril ja isegi ületades seda.

Pettumust otseselt ei valmistanudki miskit, aga rahulolematus asjaolust, et haigus on meist sammu võrra ees, on olnud suur.

Mida ootate uuelt aastalt?

Aasta eelviimaseks päevaks on kliinikumis ravitud kokku 2036 COVID-19 isolatsiooni vajavat patsienti. Teame, et COVID-19 patsiendid ei kao meie vaateväljast ilmselt niipea, ent ootame, et uue aasta patsientide numbrid ei oleks tuhandetes, ootame, et saaksime pühenduda oma n-ö tavatööle, arendustöödele ning teha kokkuvõtteid õnnestumistest ja õppetundidest, mida eelnev aasta meile andnud on. Ükski kriis ei ole üdini halb – lisaks sellele, et oleme väga palju õppinud ootamatutes olukordades, oleme mõistnud, kui oluline on meeskonnatöö ning teineteise toetamine kriitilistel hetkedel. Nagu ütles esimese laine ajal professor Joel Starkopf – kui me teaks pandeemia lõppemise kuupäeva, saaksime end vaimselt ja füüsiliselt selleks pingutuseks valmis seada. Kahjuks me ei tea seda…

Ülevaate Põhja meditsiinistaabi tööst 2021. aastal saab intervjuust professor Peep Talvinguga: https://www.med24.ee/uudised/peep-talving-peab-v%C3%B5imalikuks-viit-kee...