Lona-Liisa Pruks: tervete inimeste süstemaatilised tervisekontrollid ei ole põhjendatud (1)

Läksite residendina tööle Ülikooli Perearstikeskusesse, nüüd olete sellest lahku läinud Ränilinna perearstikeskuses – missugused võimalused uues keskuses on?

Ränilinna perearstikeskus on üksikpraksis. Kui enne olime Ülikooli Perearstikeskusega suures polikliinikus, kus olid kõik uuringud ja võimalused kohe käepärast, siis need on kaugemale liikunud. Huvitaval kombel pole see probleem. Patsiendid ei kurda. Neil pole olnud probleemi minna teise majja näiteks röntgenuuringule. Suur pluss on see, et meil on nüüd kohapeal olemas füsioterapeut ja psühholoog. Saan nendega igapäevaselt suhelda ja tagasisidet patsientide kohta. See on väga hariv ja annab patsiendi käsitlusele palju juurde. Patsiendid saavad tänu sellele paremat abi.

Ruumid on uued ja kenad, personal pikalt koos töötanud ja kogenud. Kohapeal on viis arsti, kolm õde ja resident, kes käivad vahetustega tööl. Korraga on tööl tavaliselt arst-resident, arst ja kaks või kolm pereõde. See on päris hea, et ühe nimistu kohta on meil kolm pereõde, sest nimistu on juba praegu väga suur ja aina kasvab. Olen saanud aru, et tulevikus on soov võtta juurde ka teine nimistu.

Kui oluline see Teie jaoks on, et tööruumid on uued ja moodsad? Kas see on tulevikus üks argument töökoha valikul?

Ma arvan, et selle järgi ma ei valiks, aga kindlasti on minu jaoks oluline, et ruumid oleksid valged, hästi ventileeritud ja puhtad. See ei tähenda seda, et kõik peab olema värskelt remonditud. Igapäevatöös vihastab mind pigem kõige sagedamini see, et tööprogrammid pole kiired.

Miks teete residentuuri just Ränilinna perearstikeskuses?

Kuna mul on väike laps, siis kasutan võimalust teha residentuuri poole koormusega, mis tähendab, et olen oma kuuekuust peremeditsiinitsüklit teinud juba varsti aasta aega. Septembris alustasin Ülikooli Perearstikeskus ja kui toimus kaheks minek, siis olen nüüd 1. aprillist Ränilinna perearstikeskuses.

Kuuendal kursusel tegin praktika ühes esmatasandi tervisekeskuses, kus olid suurepärased arstid, head tingimused ja töökorraldus. Tundsin, et mu kliinilised teadmised ei ole kõige tugevamad, ning mõtlesin, et Ülikooli Perearstikeskuses oleksid mu juhendajateks õppejõud, kellel on tõenäoliselt kõige uuemad teadmised ravivõtete kohta. See on osutunud tõeks. Teine mõte oli see, et kohapeal on kuus perearsti kahe nimistu kohta – see annab harukordse võimaluse näha rohkemate inimeste käekirja patsientide käsitlemisel, et õppida, kuidas erinevad arstid patsientidega töötavad. Ka see on siiani väga palju õpetanud. Tavaliselt on ju residendil üks juhendaja, aga mina olen siin midagi õppinud kuuelt arstilt. Tundub, et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid perearste. Iga perearst on omamoodi.

Kas see vahel asju segasemaks pole teinud? Näiteks nii, et kui on kuus arsti, siis on kuus arvamust?

Päris nii õnneks pole, kuid on tulnud ette, et kui olen sama küsimust küsinud kolmelt arstilt, olen saanud kolm erinevat soovitust. Need on olnud siiski üldiselt sarnased ja erisused on tulnud isiklikust kogemusest. Kuigi meil ei tohiks tekkida eelistusi, siis neid ikka tekib. Näiteks, millist antidepressanti esimesena määrata või millisest vererõhuravimist alustada.

Kus näete end töötamas pärast residentuuri?

Perearstina. Mul pole praegu plaani mujale minna. Mul ei ole praeguseks piisavalt kogemust, et öelda, millised võiksid olla just minu jaoks grupipraksise eelised üksikpraksise ees või tervisekeskuses töötamise ees. Praegu näen just üksikpraksise võlusid. Näiteks ei pea me ilmtingimata olema iga päev kella kuueni avatud, meil on tagatud privaatsus ja saame kõike teha täpselt nii, nagu ise tahame. Aga kindlasti ei tahaks ma töötada üksikpraksises, kus on tööl ainult üks arst. Kolleegiga konsulteerimise võimalus peab olema. Näen ka siin, kuidas arstid, vaatamata sellele, et neil kõigil on pikaajaline kogemus, tahavad teise arstiga aeg-ajalt nõu pidada.

Kas tahaksite pärast residentuuri võtta nimistu või pigem alguses mitte?

Ma arvan, et seda ei juhtu enne, kui lapsed on suuremad ja iseseisvamad. See tähendab, et läheb aega. See pole vist vastus, mida tahetakse residendilt kuulda, aga olen mõelnud ka nimistut üldse mitte võtta. Sarnaselt kolleegidega Ülikooli perearstikeskusest meeldib ka mulle tegeleda teadustöö ja muude perearstitööväliste tegevustega. Seetõttu pole ma kindel, et tahan viis päeva nädalas perearstitööd teha, kuigi seda väga armastan. Mulle meeldiks nädalas 1–2 päeva teha midagi muud.

Missuguste teadustöödega praegu seotud olete?

Ma teen praegu neljandat aastat professor Raul-Allan Kiiveti (Raul-Allan Kiivet suri 16.09.2021 - toim.) juhendamisel tervishoiuteenuste hindamise raporteid. Mu lauale on sattunud väga erinevaid teemasid – diabeetilise silmahaiguse sõeluuring, suitsetamisest loobumise sekkumiste kulutõhusus ja geeniuuringud kasvajate ravivalikute suunamisel. Sel aastal on teema, mis võiks perearstidele huvi pakkuda: tervete inimeste tervisekontrollid. Uurime, kas on ikkagi vaja, et kõik inimesed käiksid kord aastas vereanalüüsi tegemas ja end perearstile näitamas? Meie uuringu sihtrühm on 40–64-aastased töövõimelised varasemate krooniliste haiguste diagnoosideta isikud. See tähendab, et kõrvale on jäetud näiteks eakad. Taustainfot kogudes laiendasime sihtrühma töövõimelistele täisealistele.

Kuidas ise leiate – kas need inimesed peaksid käima end regulaarselt näitamas?

Ma leian, et ei peaks. Meie tervishoiu praegune korraldus ei võimalda seda. See pole kulude ja ressursi mõttes otstarbekas. Paljud inimesed on väga teadlikud tervislikest eluviisidest ja järgivad neid. Ma ei näe põhjust, et nad peaksid asjatult tulema perearsti juurde vereanalüüse tegema. Kusjuures vereanalüüs ongi see kõige atraktiivsem teenus, mida soovitakse, lootuses, et see annab vastuseid ja uut infot. Samas on varem korduvalt öeldud, et see kirjeldab vaid hetkeolukorda, ja kui pole mingeid kaebuseid, siis me ju ka ei oota, et sealt midagi välja tuleb. Pigem on raportit kirjutades tulnud välja, et probleem on suure riskiga isikute vastuvõtule saamine, kel oleks sellest ka päriselt midagi võita. Ennekõike eluviisi nõustamisest, et nad tajuksid paremini, millised nende eluviisid ikkagi on, kui palju need tervist kahjustavad ja mida saab omalt poolt teha olukorra parandamiseks. Paljud ei teadvusta riske üldse. Vastuvõtule tulevad aga pigem tervemad, kes juba huvituvad oma tervisest rohkem.

Ameerika Ühendriikides, kus on kogu ravisüsteem erarahastusega, on iga-aastased ülevaatused eriti populaarsed. Uuringud on aga näidanud, et nendega kaasuv tervisevõit on minimaalne või pole seda üldse. Sisuliselt täidab Eestis praegu tervisekontrollide rolli töötervishoiuarstil käimine, mida tuleb teha kord kolme aasta jooksul. Samad vereanalüüsid, mida me teeksime südamehaiguste riski hindamiseks, tehakse pea alati ka seal, sest tööandjate tellitud „paketid“ on pigem laiad. Kahjuks puudub mul info selle kohta, kui palju seal inimestele riske seletatakse või kui palju leitakse aega eluviisi nõustamiseks. Töötajate tervisekontrollide korraldus on minemas ka seaduse tasandil muutmisele, sh vaadatakse üle kontrollide sisu.

Kuidas suhtute töötamisse maapiirkonnas?

Ma vist olen selles noore inimese faasis, kus ei taha minna melust kaugele. Mul tekib alati küsimus, kas mu abikaasa saab näiteks maapiirkonnas tööd teha. Koroona tõttu tundub, et see on võimalik. Meie pere osas räägib kolimise kahjuks see, et pea kõik me lähedased on Tartus ja suur tugivõrgustik on oluline. Tartu lähistel töötamine võib-olla tuleks kõne alla, aga kaugemale liikumist küll lähiajal tulemas ei näe. Kui saan vanemaks, räägin ehk teist juttu. Näiteks, kui olin keskkooliealine, siis ma ei mõistnud, miks emale ja tädile meeldib aias nokitseda – see tundus pigem tüütu lisakohustusena –, aga nüüd, kui endal on aed, teen sageli õhtuti aias tööd. Seega, kes teab, võib-olla muutuvad vanusega arvamused ka selles osas.

Milline on Teie kogemuse põhjal olnud pandeemiaaeg perearstidele?

Kui lugesin kolleegide kirju, mis perearstide seltsi listi tulid, tundus, et Tallinnas olid asjad palju raskemad. Meie perearstikeskuses oli olukord rahulikum. Isoleeritust oli küll. Näiteks mitu nädalat ei näinud kolleege, sest käisime tööl vahetustega. Sain ka teada, et mulle ei meeldi see, kui pean patsiente päev otsa telefoni teel nõustama. Tavaliselt järgnes sellisele päevale peavaluga õhtu, sest pidev ekraani vahtimine ja telefoni otsas olemine mõjus oluliselt väsitavamalt kui see, et oled kabinetis ja saad mõnegi patsiendiga silmast silma vestelda.

Ma arvan, et see aeg mõjutas perearste samamoodi nagu üldist elanikkonda. Eks meie olime siin kah vahepeal ärevamad ja keskmisest väsinumad ning ühel hetkel hakkasime ka meie rääkima seda juttu, et millal saaks juba ilma maskita tööle tulla, millal see kõik juba läbi saab ning saaks juba vaktsineerimine tehtud … Kõik olid kurnatud.

Inimeste vaimse tervise probleeme oli rohkem ja paratamatult elad siis ka ise patsientidele rohkem kaasa. Kui mul on käinud vastuvõtul ärevushäire või depressiooniga patsient, tunnen end pärast tavaliselt emotsionaalselt kurnatumana kui mõne teise patsiendiga.

Kas vaimse tervise probleemid inimestel ägenesid või tuli juurde uusi juhtumeid?

Laste seas oli uusi juhtumeid rohkem, osalt kaugõppe tõttu, mis tekitas täiendavalt stressi ka lapsevanematele. Kuid ainult kaugõppe tulekuga seotud juhud, mis sattusid minu vastuvõtule, ei olnud väga ägedad. Raskematel patsientidel oli vaimse tervise probleeme esinenud tavaliselt juba varem.

Teie keskus on uuesti hakanud COVID-19 vastu vaktsineerima. Kui rahul olete vaktsineerimise korraldusega üldiselt?

Mõtlesime tõesti, et hakkame jälle vaktsineerima, kuid oleme alguses tagasihoidlikud – teeme ühe viaali nädalas ehk kuus doosi. Suurim raskus on inimeste leidmine. Tartus on vaktsineerimise hõlmatuse ja kättesaadavusega üpris hästi, mis tähendab, et enamus inimesi, kes vastuvõttudel käivad, on juba vaktsineeritud. Kui oleme teinud aktiivset vaktsineerima kutsumist, siis võib-olla neljandik on huvitatud, kuid enamus ütleb kohe, et ei soovi. Palju on kõhklejaid. Ühel korral on juhtunud, et oleme pidanud vaktsiini ära viskama, sest ei leia soovijaid. Võib-olla tõmbame nüüd pidurit ja näiteks ei vaktsineeri igal nädalal. Tartus on vaktsineerimise võimalused niigi väga head.

Meieni on jõudnud jutte, miks inimesed vaktsineerima ei tule. Nad on kuulnud, et keegi lähedane, sõber, tuttav või tuttava tuttav on käinud vaktsineerimas ja on pärast seda sattunud haiglasse. Täpsustades on selgunud, et need inimesed pole alati täiesti terved olnud. Samas, nad pole meie patsiendid ja me ei tea asjaolusid. Meil on väga raske siis inimesi ümber veenda või nõustada, kas see võis olla vaktsineerimisega seotud. Käesoleval ajal vaktsineeritakse nii rohkelt, et paljugi võib puhas kokkusattumus olla. Kahjuks jätavad negatiivsed kogemused inimestele väga tugeva mulje. Mulle endale tundub, et inimeste ümberveenmine või vaktsineerimise pealesurumine lükkab neid veelgi kaugemale, ja olen seepärast nende otsust aktsepteerinud, kuid julgustanud meiega nõu pidama ja küsimusi esitama, kui nad peaksid ümber mõtlema.

Kas nüüd korralduses midagi muuta enam on? Ma ei tea. Ma ei näe, et kui teeme nüüd midagi suuresti ümber, siis inimesed tuleksid palju rohkem vaktsineerima. Ma kahtlustan, et vaktsineerimise küsimus on paljudel inimestel väga isiklik, sisemine, ja tundub, et mitmel juhul aitab ainult aeg. Kui neile sellega pidevalt pinda käime, võib sel olla pigem kahjulik mõju. Näiteks on varasemast kogemusi vaktsineerimisest keeldunud väikelastevanematega. Seda eriti esimeste vaktsiinide osas, kui kardetakse, et „laps on veel liiga väike“. Nad mõtlevad sageli ümber siis, kui on käinud lapsega edasistes tervisekontrollides, perearsti või -õega on tekkinud hea suhe ning tekib arusaam, et laps polegi enam nii väike. Aeg ja usaldussuhte tekkimine on aidanud. Tahaks loota, et ka selle vaktsineerimisega läheb nii, et aeg aitab ning inimesed näevad vaktsineerimise positiivseid kogemusi ja negatiivseid kogemusi koroona põdemise tagajärgedest.

Kui vaatate nüüd praktiseeriva arstina tagasi ülikooliajale, siis kas on midagi, mida sooviksite õppes muuta?

Olin üliõpilaskogu liige ja nägin, et aastaid ja aastaid on palutud üht ja sama asja, kuid seda ei tule – õpe võiks vastata sellele, mida üks üldarst ülikooli lõpuks peaks oskama. Meile aga räägitakse palju asju, mis jäävad üldarsti pädevusest välja. See tähendab, et põhiasjad ei saa selgeks. Tahetakse näidata igal erialal võimalikult laia ampluaad haigustest mõttega, et kui selline patsient kunagi vastuvõtule satub, siis sa tunned haiguse ära. Reaalsus on, et sa ei pruugi teise eriala arstina sellele haigusele ikkagi mõelda. Perearstina tunnen, et kuigi mulle anti väga lai ülevaade, siis päriselt tööle hakates jääb ikkagi puudu mingitest teadmistest, mida oleks saanud põhiõppe ajal tugevdada. Positiivse poole pealt toon välja selle, mida ka mu kolleegid on öelnud, et kui ma vastust ei tea, siis vähemalt tean, kust seda otsida. Väga oluline positiivne muutus oli ka eraldi praktika-aasta teke. Lisaks kõigele aitab see tudengitel kaasa eriala valimisel, kuna sageli ei teata, milline töökeskkond ja -korraldus päriselt sobib.

Intervjuu ilmus augusti Perearstis. Ajakirja saab tellida siit!