Logopeedilise abi kättesaadavus Eestis on ebaühtlane ja ravimaht vähenemas

Taastusravi kättesaadavuse uurimine on Põlva haiglas ravitöö kõrval taastusravi osakonna juhataja Pärt Prommiku eestvedamisel olulises fookuses. Prommiku sõnul on tõenduspõhiste uuringute tegemine väikeses haiglas võimalik tänu teadustööst huvitatud erialaspetsialistidele.

Nii valmis Põlva haigla taastusravi osakonna logopeed Anne Urikol ja kaasautoritel uurimus logopeedilise ravi kättesaadavusest Eesti tervishoiusüsteemis.

Tegemist on esimese tervishoiusüsteemis läbi viidud logopeedilise ravi osutamist hõlmava uuringuga. Uuringusse kaasati kõik aastatel 2010-2022 Haigekassa rahastusel teostatud logopeedilised raviteenused Eestis.

Uuringus selgus, et vähese ravimahu tõusu taustal vaadeldud perioodil langes 2022. aastaks logopeedilise ravi maht tagasi 2012. aasta tasemele. Lisaks tagasilangusele on ravi kättesaadavus piirkonniti ebaühtlane. See tingib ravirände teenuse järele mitte ainult patsiendi elukoha naabrusesse, vaid ka kaugemale üle Eesti.

Uriko lisas, et parem on olukord tõmbekeskustes nagu Tartumaa, Harjumaa, Ida-Virumaa, Pärnumaa, kus esineb ravirännet vähem. Põlvamaa teenindab vähemalt pooled enda abivajajad, ülejäänud maakonnad vähem.

Uuring näitas, et kaugteenused leevendasid logopeedilise ravi kättesaadavust marginaalselt ning neid osutati pigem suuremate linnade elanikele kui väikeste maapiirkondade abivajajatele. Uriko sõnul näitab kodukohast kaugemale ravile liikumine, et teenuse osutamine kodumaakonnas oli olenemata põhjusest piiratud, samal ajal oli ravimaht langustrendis ja ravijärjekorrad püsisid. Kaudselt osutab see asjaolule, et ka ravirändluse abil ravivajadust katta ei suudeta.

Lisaks eeltoodule tõi Uriko välja: „Kuna vaadeldud perioodil suurenes rahvastikus küll elatud, kuid mitte tervena elatud eluaastate arv ning kasvas multimorbiidsete patsientide hulk, siis suure tõenäosusega ei näita ravimahu vähenemine ravivajaduse vähenemist, vaid võimekuse vähenemist vajalikku ravi osutada. See omakorda viitab tervishoiusüsteemis logopeedide või ka spetsiifiliste kliiniliste oskustega logopeedide puudusele.“

„On oluline, et logopeedilise ravi osutamine tervishoiusüsteemis on nüüd detailselt kaardistatud. Ilmselt nõuab olukord süsteemseid muutusi logopeedilise ravi osutamise jätkusuutlikkuse tagamiseks. Uuringutulemused võiksid olla tervishoiupoliitika kujundamisel aluseks tegevuste planeerimisel selles suunas,“ ütles Anne Uriko.

Teadusartikkel avaldati Eesti Arsti veebruarinumbris.