Liisa Vipp: soovitan noortel arstidel saada töökogemusi ka väiksemates haiglates

Tänavu pälvis Ida-Tallinna Keskhaigla aasta arsti tiitli kirurgiakliiniku üld- ja onkoloogilise ravi keskuse juhtivarst dr Liisa Vipp. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 2014. aastal ning üldkirurgia residentuuri 2019. aastal. Lisaks healoomulistele üldkirurgilistele patoloogiatele (näiteks sapikivitõbi, songad, nahamoodustised) on tema spetsialiteediks mao- ja kõhunäärmekasvajad.

Töötate lisaks Ida-Tallinna Keskhaiglale veel mitmes haiglas, registri järgi koguni viies. Millises mahus te erinevates haiglates töötate?

Täisajaga töökoht on Ida-Tallinna Keskhaiglas (ITK), kus on lisaks valvetöö ja juhtivarsti ametikohaga seotud kohustused. Kord kuus käin Ida-Viru Keskhaiglas, kus teen 48-tunnise valve. Lisaks on väike vastuvõtt ka Confidos. Residentuuri ajal töötasin täiskohaga Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH), lisaks tegin valvetööd Läänemaa haiglas ja Kuressaare haiglas. Viimases lõpetasin ajapuuduse tõttu töötamise 2022. aasta detsembris.

Mida erinevates haiglates teete?

Ida-Viru Keskhaiglas olen valvekirurg. Tegelen osakonnas olevate haigete jooksvate muredega, opereerin erakorralisi haigeid, kuid nendega kahjuks ise edasi ei tegele, vaid kolleegid, kes tulevad esmaspäeval tööle, jagavad nad ära ja tegelevad edasi. ITK-s on igapäevane osakonnatöö, ambulatoorne töö, operatsioonid, valvetöö, noorte kolleegide juhendamine jne. Confidos on lihtsalt väike vastuvõtt õhtusel ajal – sõber rääkis mu ära ja ma ei oska ei öelda.

Te olete erialalt üldkirurg. Millega täpsemalt tegelete?

Minu tavavastuvõtule saab tulla perearsti saatekirjaga. Tegelen songade, sapikivide, pehmekoeliste lipoomide, ateroomide, sünnimärkidega. Minu igapäevatöö alla käib ka ülemise seedetrakti onkoloogia ehk maovähid, pankreasevähid, mõned üksikud söögitoruvähid. Minu kõige suurem lemmik on kõhunääre – mõni organ lihtsalt kuidagi kõnetab rohkem ja tahad selle kohta hästi palju teada. Kõhunäärmevähk on oma olemuselt hästi agressiivne ning sageli jõuavad haiged meieni siis, kui on liiga hilja ja me ei saagi neile kirurgiat pakkuda, vaid nad vajavad sümptomaatilist leevendust. Sel haigusel on aga n-ö salajased sümptomid, millele võiks mõelda. Näiteks, kui kõhunäärme peaosas tekib kasvaja, siis selle üheks sümptomiks võib olla ka diabeedi tekkimine. Kui inimene pole seejuures ülekaaluline, siis tema puhul tasub kindlasti mõelda, et selle taga võib olla mõni selline põhjus. Või kui on näiteks pikalt olnud 2. tüüpi diabeet, mis läheb järsku kontrolli alt välja. Nendel puhkudel võiks mõelda, et selle taga võib olla mingi kõhunäärmehaigus.

Märkasin, et olete tegelenud ka kaalukirurgiaga.

Jah, aga mida aeg edasi, seda vähem jõuad kõigega tegeleda. Praegu võtab ülemise seedetrakti onkoloogia palju aega ära. Seetõttu olengi kaalukirurgiast eemale jäänud.

Kuna olete varem töötanud Läänemaa ja Kuressaare haiglas, siis kas olete mõelnud väiksemasse haiglasse täiskohaga tööle minekust?

Ma kindlasti ei välista seda, kunagi võibolla küll – miks mitte teha kannapööre ja minna? Minu vend ja isa töötavad Saaremaal. Aga neid onkoloogilisi lõikusi, mida teen ITK-s, ei saaks ma seal teha. Võibolla mingil hetkel, kui olen seda piisavalt teinud ja tulevad uued noored peale, lähen maakonnahaiglasse.

Maakonnahaiglas töötamine on raske. Kui töötad PERH-is või ITK-s, on kõik spetsialistid telefonikõne kaugusel – tule, vaata, anna nõu! –, maakonnahaiglas aga oled kirurgina üksi ja pead väga paljude asjadega ise hakkama saama, pead kõike oskama. Saaremaa ja mandri vahel on ju meri. Kui juhtub midagi tõsist ja reanimobiil ei saa järgi tulla, siis sina oledki selle haige parim võimalus.

Kui minna erialaselt väga kitsast rada, siis ega ei teagi, kas saab nii laia ampluaa peale tagasi minna.

Haiglad on omavahel võrgustunud – kas sellest pole väiksemas kohas siis abi?

See on väga ilus sõna ja mõte ning paberil toimib kindlasti väga hästi, aga tegelikult on maakonnahaiglas töötamine ikkagi raske. Konsultantidele helistades on infot edasi anda palju raskem võrreldes näiteks sellega, et ITK-s palud kolleegil tulla haiget vaatama. Seda probleemi pole üldjuhul olnud, et suurem haigla ütleks maakonnahaiglale, et ei võta haiget üle, aga näiteks saartel (olen ka Hiiumaal kunagi valvamas käinud) sõltud hästi palju transpordist, näiteks sellest, millal kopter saab järele tulla. Sina pead siis olema see, kes suudab haiget nii kaua elus hoida.

Võrgustumine ei arvesta kõiki aspekte. Mina olen hingelt ikkagi saarlane ja näen väga paljusid asju sellest vaatevinklist. Kui sul mingit spetsialisti Saaremaal ei käi, siis on keeruline. Näiteks peab vanainimene sõitma tunde bussiga, et Tallinnasse vastuvõtule minna, kus siis spetsialistide suhtumine on väga erinev. Mõni näeb, et inimene on kaugelt, teeb igasugused uuringud kohe samal päeval ära, aga mõni võib öelda, et uuringuteks tuleb eraldi tagasi tulla. Nii et vanemate inimeste jaoks pole see hästi läbi mõeldud.

Mis oleksid motivaatorid, mis paneksid arste minema väiksematesse kohtadesse?

Residentuuri ajal võiks nendesse kohtadesse minemine olla residentuuriõppe poolt soodustatud või olla kohustus teha mingi tsükkel keskhaiglas või väiksemas haiglas. Praegu on ikkagi nii, et residendid kipuvad jääma suurtesse haiglatesse. Ma saan sellest aru, sest seal näed rohkem, aga tegelikult õpid maakonnahaiglas hoopis teistsugust tööd.

Ma arvan, et väiksemas haiglas töötamine arendab kindlasti silmaringi ja ehk oleks neil, kes ikkagi jäävad suurhaiglasse tööle, suurem empaatia maakonnahaiglate arstide suhtes, kes kirjutavad või helistavad abi saamiseks. Minul on hea kontakt Hiiumaa ja Saaremaa arstidega, kellele ma ei taha kunagi ära öelda. See on tänu sellele, et olen ise neis haiglates töötanud ja saan aru, et nad küsivad abi siis, kui nende kohapealsed võimalused on ennast ammendanud, ning siis tuleb seda abi neile ka pakkuda.

Väga paljud arstid on läinud eratervishoidu, ka teie olete Confidos. Miks nii?

Mina käin seal küll, aga mitte sellise plaaniga, et minnagi erasse. Lihtsalt Confido juht Edvard Garder oli minu vanemresident, kui ma olin residentuuris, saame hästi läbi ja ta on väga veenev. Aga teen seal vastuvõtte väga väikese koormusega.

Ma mõistan neid patsiente, kes tulevad erameditsiini. Inimesel on mure, tal ei ole aega, et oodata, või ei saa perearsti kätte, nii et lihtsam on minna tasulisse vastuvõttu ja saada konsultatsioon kätte.

Kas seal saab konsultatsiooni, aga lõikusele tuleb ta ikkagi ITK-sse?

Ei, seal saab ka lõikuse. Aga seal on palju selliseid patsiente, kes tahavad lihtsalt nõu saada või kinnitust, et kõik on hästi.

Kuna vastuvõtt on seal tasuline, siis kas teieni jõuab palju inimesi, kes tegelikult ei peaks arsti juurde tulemagi?

Nende puhul, kes on käinud, ei ole ma kordagi tundnud, et nad peaksid mõne teise spetsialisti juurde minema. Paljudel inimestel on oma tervise suhtes hirme ja nad tahavad rahustamist või pole neil perearsti või ei saa teda kätte.

Olete käinud missioonil Keenias. Kuidas sinna sattusite?

Käisin kaks korda. Töötasin residentuuri ajal PERH-is. Dr Jüri Terase poolt kokkupandud meeskond käis igal aastal kuskil missioonil, iga aasta sai mõni resident kaasa minna ja kui ta ütles, et nüüd on minu kord, siis läksingi. Esimesel korral olime songamissiooni raames. Ehk siis käiaksegi arenenud riikidest arengumaades songalõikusi tegemas. Sattusime Meru provintsi haiglasse. Meil oli üks vaba päev. Siis käisime lähedal olevas haiglas, kus üks Itaalia munk, kes oli sinna kunagi suunatud kiriku poolt ja kes oli ühtlasi infektsionist, oli metsa sisse ehitanud töötava haigla, mis sõltus vabatahtlike tööst. Seal käisid kõige vaesemad haiged. See koht jättis meile hästi sügava mulje ja järgmisel aastal läksimegi otse sinna. Enam ei teinud me ainult songalõikusi, vaid kõiki. Teised töötasid seal kaks nädalat, kuid minul oli välja võtmata puhkust ja otsustasin, et kui seal juba olen, siis jään kauemaks. Kokku olin seal 6–7 nädalat, lihtsalt opereerisin. Olin neljanda aasta resident, tegin nii hästi nagu oskasin. Seal õpetati mulle keisrilõikeid. Lõpuks tegingi ise keisrilõikeid, sest neid oli tõesti palju. Eestis ei ole üldkirurgidel üldse günekoloogia tsüklit. Lisaks oli munasarjakasvajaid, apenditsiite ja üldse kõike, mis ette tuli.

Missugused teie tööpäevad välja nägid?

Hommikul hakkas pihta nii, et mulle tehti plaan, kuna mina kohalikku keelt ei osanud ja kohalikega suhelda ei saanud. Järjest tegin ja kui sel päeval kõike ei jõudnud, jäi järgmiseks päevaks. Elasin sealsamas. Kui öösiti midagi tuli, siis mulle helistati ja läksime tegime ära. Enamik lõikusi toimus spinaalanesteesiaga.

Kui siin on niiti ja igasugu n-ö mänguasju nii palju kui vaja, siis seal oli nii, et kui niiti oli vähe, siis juurde ei saanud, ja kui selle ära kulutad, siis rohkem pole. Pidid õppima olema hästi leidlik ja saama hakkama ilma selliste vahenditeta, mis meil siin on, kuid tegema ikkagi sama head tööd. See oli väga silmi avav ja õpetas olema leidlikum. Terve selle aja jooksul sain mõnel ööl rohkem magada, mõnel vähem. Pühapäevad olid vabad. Siis ma olin nii väsinud, et lihtsalt puhkasin, logelesin ja olin omaette. Haigla kompleksist ma kuskil eriti väljas ei käinud.

Kas midagi jäi vahel tegemata ka sellepärast, et materjal sai otsa?

Tegemata ei jäänud midagi. Lihtsalt mõnikord õde ütles, et see on viimane niidijupp, ja siis pidid tegema ülisäästlikult.

Kas olete hiljem veel mõelnud, et võiks kuskile jälle minna?

Tahaksin küll. Need oskused, mille olen omandanud, on minu väärtus. Miks mitte omalt poolt natuke tagasi anda.

Ja noortele soovitate, et võimalusel mingu kindlasti?

Kindlasti. Soovitan üldse noortele minna ka maakonnahaiglatesse. Kasvõi teha mingeid valveid seal. Ja kindlasti osaleda missioonidel. See avardab maailmapilti. Muidu me ei oska hinnata seda, kui hästi meil asjad on.

Tundsite, et see kogemus muutis teid?

Jah. Mulle meeldis, et patsiendid olid hästi siirad. Kõiki sa ei saa aidata, midagi pole teha, aga nad olid ikkagi tänulikud. Eestis saab üha sagedamini meediast lugeda, kuidas arstid on kõik valesti teinud ja et kindlasti toimub kinnimätsimine. Usun, et kõik arstid annavad endast alati parima. Eks Eestis on ka haiged reeglina tänulikud, aga vahel ei ole ja siis on raske lugeda seda kõike, mida kirjutatakse. Hästi palju on arstide süüdistamist, selline õhkkond on ebameeldiv.

Olete seda ka ise kogenud?

Ikka on kaebusi tulnud. Mina elan neid raskelt üle. Ma ei ole suutnud endale veel nii paksu nahka kasvatada. Kui sa paned kogu hinge oma töösse ja siis keegi ütleb, et tegid midagi meelega, ning süüdistatakse arstide ringkaitses, siis… Aga küll see paks nahk ka tuleb.

Millised on olnud teie kogemused tööõhkkonnaga?

Mulle on alati meeldinud need kollektiivid, kus olen töötanud. Igas haiglas on mul jäänud väga head kontaktid. Ma arvan, et kui sa oled ise raske inimene, siis on raskem ka teistega läbi saada. Minul on senini väga vedanud.

Olite ITK aasta arsti väljakuulutamise ajal Eestist üldse ära. Kuidas te tunnustusest teada saite?

Kõigepealt sain nominatsiooni, mis oli väga tore. Meie poolt tegeles ürituse korraldamisega Inge Suder, kes palus väikest videoklippi, kus tänan nominatsiooni eest. Mõtlesin, et miks mitte. Saatsin video ära. Õhtul ta tänas video eest ja lisas „Palju õnne laureaadile!“, aga mina arvasin, et see on ikkagi nominatsioon ja rohkem ei mõelnud sellele. Ma pikutasin, lugesin raamatut, kell oli pool viis, telefon oli hääletu peal. Ja siis ühel hetkel vaatasin, et hästi palju on teateid tulnud. Järjest saabus õnnitlusi kolleegidelt, kes olid üritusel kohapeal.

Eks see tunnustus tekitab veidi ärevust, paneb natuke surve peale. Tunned, et pead selle tiitli vääriline olema. Minu jaoks on see väga suur asi. Mul saab ITK-s novembris alles neli aastat täis.

Mis teeb ühest arstist hea arsti?

Seda ma ei tea. Ma arvan, et häid arste on erinevaid. Kindlasti on hea arst see, kes on väga suurte teadmistega. Samas on hea arst ka see, kelle teadmised on veidi nõrgemad, aga kes on näiteks suurepärane suhtleja. Hea arst on ka arst, kes on väga kollegiaalne, tuleb appi. Nüansse on palju.

Kõiki on vaja.

Võibolla tõesti. Kõige tähtsam on see, et inimene teeb seda tööd, mis talle meeldib, sest ma arvan, et ükski inimene ei tee halvasti seda, mis talle meeldib.

Ma saan aru, et teie ei kahetse, vaid olete teinud väga õige valiku?

Väga õige valiku. Mulle väga meeldib mu töö, mu eriala, mulle väga meeldib opereerida. Ma ei kahetse ühtegi otsust. See on tähendanud palju tööd ja haiglas olemist, aga siin on väga toredad kolleegid. Sa saad nende inimestega palju lähedasemaks kui võibolla mõnes muus kollektiivis, sest elad koos läbi adrenaliinirikkaid situatsioone ja see lähendab. Eks on ikka hetki, kui on väga raske, aga need pole õnneks pikalt kestnud.