Lii Pärg: Tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust pole enam jätkusuutlik (1)

Enam kui 10 aastat on räägitud, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine ei ole kahaneva tööealise elanikkonna taustal pikas vaates toimiv, kirjutab Lii Pärg sotsiaalministeeriumi infokirjas. Paraku ei ole siiani otsusteni jõutud ja ees terendab olukord, kus järjest suurenev eelarve vahendite nappus hakkab tervishoius pea igas valdkonnas pidurdama arengut ning ohustama inimeste tervisenäitajaid.

Eesti on halbade näitajatega ka rahvusvaheliselt järjest rohkem esile tulemas. Euroopa Komisjoni 2020. aasta aruandes – Eesti panustab võrreldes teiste Euroopa riikidega vähem sotsiaalkaitsele, sh tervisele; Eestis tervena elatud eluaastate arv on ELi üks väiksemaid ja vähenemas; rahvastiku tervisenäitajates on piirkondlikult suured erinevused.2 OECD koostatud Eesti riigi terviseprofiilis juhitakse tähelepanu katmata ravivajadusele, ravikindlustuskaitse puudumisele 5%-il elanikkonnast ja inimeste kõrgetele omaosaluskuludele tervishoius.3 Katmata ravivajadus oli 2019. aasta andmetel Eestis 15,5%-l elanikest, samal ajal kui ELi keskmine oli 1,7%.

Inimeste omaosaluse osakaal tervishoiukuludes on Eestis ca 22%, mis on oluliselt suurem kui WHO soovituslik 15%. Seetõttu on ohustatud omaosalusega tervishoiuteenuste (hambaravi, ravimid, statsionaarne õendusabi jne) kättesaadavus ning kasvab inimeste vaesusrisk.

Oleme ennast aastaid lohutanud illusiooniga, et meie praegune töötavate inimeste panusel põhinev ravikindlustussüsteem on üks parimaid tervishoiu rahastamise korraldusi – kui oleme noored ja terved, siis panustame süsteemi, et haigete ja vanadena seda kasutada ning mittetöötava elanikkonna – laste, õpilaste, pensionäride, töötute jne tervishoiukulud katavad ära töötavad inimesed.

Kuid vananeva rahvastiku tingimustes ei ole tervishoiu rahastamine peamiselt töötavate inimeste sotsiaalmaksust enam jätkusuutlik. Ravikindlustuse tagamiseks kogu Eesti elanikkonnale ja suureneva tervishoiuteenuste nõudluse katmiseks peab arvestama selleks ka vajaliku tervishoiutöötajate arvu ja nende palgavajadusega. Samuti kapitalikuludeks vahendite olemasoluga, et teenuste osutamiseks vajalik infrastruktuur püsiks ja areneks.

Praeguse rahastusskeemiga jätkates ei suuda me enam täita ka rahvusvaheliselt heaks kiidetud põhimõtteid, mis ütlevad, et:

• võimalikult suur osa rahvastikust peab olema ravikindlustusega kaetud;
• ravikindlustuse ulatus peab olema võimalikult suur, st solidaarne ravikindlustus pakub võimalikult ulatuslikku ja terviklikku, tänapäevast tervishoiuteenuste paketti;
• ravikindlustus peab olema võimalikult laialdane, st inimese omaosalus kogu ravikulust peab olema optimaalne ega tohi viia vaesusriskini

Tervishoiu rahastuskriis on paari aasta kaugusel, sest lisarahad mittetöötavate pensionäride eest aastateks 2021–2024 ning COVID-19-ga seotud erakorraliste kulude katmine on seda veidi edasi lükanud. Arenguseire Keskuse 2020. aastal koostatud prognoosi kohaselt suureneb tervishoius eelarve puudujääk 2035. aastaks kuni 900 miljoni euroni aastas. Lisaks on tervishoiusüsteemile suurteks lisaväljakutseteks Ukraina sõjapõgenike tervishoiukulude katmisvajadus ning tervishoiuteenuste kulude kasvu mõjutav üldine hinnatõus ja energiakriis.

Seetõttu on viimane aeg tegutsema asuda. Olemegi tervise- ja tööministri soovil kutsunud kokku töörühma ja alustanud ravikindlustuse jätkusuutlikkuse lahenduste väljatöötamist. Loodame järgmise valitsusega jõuda otsusteni, et saaksime ellu viia lahendused ja rahastusskeemi, mis arvestab elanikkonna vananemist, pikemalt elamist ja uute raviviiside kasutusele võtmist ning võimaldab kõigile elanikele ravikindlustuse ja inimestele omaosaluse vähenemise tervishoius.