Leinaga toimetuleku toetamine: leinanõustamises on ka meditsiinipersonalil oluline roll

Autor: Meeli Laane, leinanõustaja, Meeli Laane Leinakool; Karmen Koppel, leinatoetaja, anestesioloog, Pärnu Haigla. Artikkel ilmus mai Pereões. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Pereõde ja teisi meditsiiniajakirju saab tellida siit.

Lein on ühelt poolt universaalne, teisalt aga väga individuaalne protsess, mida inimene läbib selleks, et kaotusega ja muutusega kohaneda (1). Leinaga käivad kaasas ka füüsilise tervise kaebused, mistõttu on oluline, et pereõed tunneksid leinasümptomeid ja pakuksid esmast tuge.

Leina tuvastamine

Kliinilises mõistes normaalne lein hõlmab endas laia emotsioonide spektrit, sealhulgas n-ö emotsioonide karuselli, füsioloogilisi ilminguid, mõttemustreid, füüsilisi tajusid ja muutusi käitumises, mis on leinale omased (1).

Akuutses leinas täheldavad inimesed füüsilisi reaktsioone, millest enimlevinud on õõnes tunne kõhus, pitsitav tunne rinnus või/ja kõris, helide ülitundlikkus, ebaisikustumine, õhupuudus, lihasnõrkus, energiapuudus ja suukuivus. Ka seostatakse murtud südame sündroomi otseselt leinaga. Emotsionaalsetest reaktsioonidest on leinasümptomid lisaks teistele emotsioonidele ka ärevus, väsimustunne ja tuimus (2).

Oluline kaardistav küsimus eelpool nimetatud sümptomite korral on: kas patsiendi elus on hiljuti toimunud muutus või kaotus?

Leina vaadeldakse kui protsessi läbi faaside, etappide ja staadiumite. On kirjeldatud kuni 12 leinastaadiumit ja keskmiselt nelja faasi. Taolise süsteemse vaate kriitika on leina individuaalsus, kus enamus inimestel ei kulge lein ühest faasist ega etapist teise lineaarselt. Seega ei ole vajalik niivõrd keskenduda faasi määramisele, vaid osata märgata erinevate faaside ilminguid leina sümptomitena. Nii ongi üksjagu sage, et leinav inimene teeb kergemal või raskemal kujul läbi depressiivse perioodi, mis aga ei tähenda, et alati on vajalik psühhiaatriline ravi.

Depressiooni ja leinasümptomite sarnasused ja erisused

Mitmed normaalse leinakäitumise viisid võivad tunduda depressiooni ilminguna – lein näeb välja nagu depressioon ja leinast võib kasvada täiemahuline depressioon. Gerald Klerman, kes oli prominentne depressiooniuurija, uskus, et paljud depressioonid on alguse saanud kaotusest, kas siis kohe pärast kaotust või mõni aeg hiljem, kui patsiendile meenutatakse kaotust. (3)

Nii depressioonis kui ka leinas võib leida klassikalisi sümptomeid, näiteks unehäired, isuhäired, intensiivne kurbus, kuid leinareaktsioonis puudub eneseväärikuse kaotus, mis tavapäraselt esineb enamikes kliinilistes depressioonides. See tähendab, et inimesed, kes on kaotanud lähedase, ei väärtusta ennast kaotuse tulemusena vähem või kui nad seda teevad, siis see on lühiajaline. Kui ellujäänu kogeb süütunnet, siis on see tavaliselt seotud pigem kaotuse spetsiifilise asjaoluga kui üleüldise süüdi olemise või süütunde tajumisega. (4)

Patsientidele, kellel terapeut tuvastab akuutses leinafaasis raskekujulise depressiooni riski, võib anda täiendavat abi, näiteks teostada arstliku läbivaatuse, võimalik on ka antidepressantide vajadus. Kui depressioon hakkab ravimite annustamise tulemusena kergenema, muutub ravi fookus – oluliseks saavad kiindumussuhte konflikti põhjused ja neid konflikte ei saa lahendada vaid ravimitega. (5)

Leinaja toetamise võimalused esmatasandil

Leinaja esimene ja kõige suurem vajadus on olla ära kuulatud. Oluline on anda leinas inimesele võimalus rääkida oma kaotusest (1). Just seda saab patsiendile pakkuda ka pereõde. Andes inimesele võimaluse turvaliselt ja hinnanguvabalt temas toimuvat jagada, võib rääkija nähtavale tuua ka varem elus kogetud ja vajaliku toeta jäänud leina, mis omakorda aitab paremini mõista hetkeseisundi raskust. Mõned näited arst Karmen Koppelilt.

„Varases keskeas naispatsient sai ootamatult vähidiagnoosi, tema esmane olukord lahendati. Minu küsimuse peale, kuidas ta iseendas tunnetega toime tuleb, hakkas patsient rääkima hoopis oma ema varasest kaotusest.“

„Vestlusest eaka värskelt vähidiagnoosi saanud patsiendiga, kelle ravisoostumus oli meedikute jaoks arusaamatul põhjusel väga halb, tuli hoopis nähtavale 1,5 aastat tagasi lapselapse kaotusest tingitud lein.“

Leina juures on oluline teada, et viimane kaotus ja elumuutus toob esile varem läbitöötamata leinad. Kui varasemaid kaotusi on kogunenud palju ja inimesel puuduvad emotsionaalse valuga toimetulekuks vajalikud toimetulekustrateegiad, on oluline psühholoogiline sekkumine.

Esmane tugi, mida pereõde saab pakkuda, on julgustada inimest rääkima. Sealjuures on kuulaja rollis oluline hoida oma fookus rääkijal ja vältida samal ajal oma mõtetesse või tunnetesse kadumist. Vestlust leinajaga võib alustada küsimusega „Kuidas sa toime tuled?“ või „Kas sa soovid mulle jagada, kuidas sul läheb?“. Kui inimene on valmis end avama, saab teda edasi toetada, kaardistades, mida inimene parasjasti kõige enam vajab – nõu, kogemuse vahetust, kuulamist või spetsialisti poole pöördumist.

Leinas inimene vajab suhtluses sageli rahulikku tempot ning empaatilist, hinnanguvaba kuulamist, mis toetab eneseväljendamist. Paljud leinajad kirjeldavad leinaprotsessi alguses mõtlemise aeglustumist, samuti ei taluta helisid või liigset rahvast. Soovitame lubada vestlustes patsiendiga pause.

Leinaja suunamine spetsialisti juurde

Leina korral räägitakse komplitseeritud või pikaleveninud leinast. Seda on püütud määratleda nii ajaliselt kui ka leinaja toimetulekuga. Leina kulu raskust mõjutab oluliselt varasemas elus kogetu, leinaja eelnev vaimne tervis, suhe lahkunuga, ootamatu ja šokeeriv surm või mitu kaotust järjestikku. On oluline teada, et laste lein kulgeb täiskasvanutega võrreldes rohkem varjus, samas on mõju pikaaegsem. Oluline on märgata, millal oleks vaja inimene suunata edasi mõne spetsialisti poole.

Esimene ja üks olulisimaid edasisuunamise indikaatoreid on leinaja soov abi järele. Seda eriti siis, kui lein häirib tugevalt igapäevaelu või kui leinaja on ise kellegi peamine hooldaja. Kindlasti tasub edasisuunamist kaaluda varasema kliinilise depressiooni korral, suitsidaalsete mõtete, kurnavate sundmõtete, ennasthävitava käitumise, aga ka tugeva ja kestva igatsuse korral. Lastel võivad spetsialist abi vajadusele viidata toimetulekuraskused koolis või perekonnas. (1)

Edasi tuleb patsient saata ka siis, kui pereõde tunneb, et ei oska või ei suuda ise aidata. Teise inimese valu nägemine võib jõuliselt üles tuua ka kuulaja enda kaotused. Siis tuleb aktsepteerida toetajana ka enda tundeid. Oluline on sel hetkel toetaja ja kuulaja rollis oskus jääda kuulama, kui patsient jagab isiklikku kaotust, püüdmata olukorda lahendada ja emotsioone vaigistada, sh püüdmata tähelepanu mujale suunata. Leinaja toetamisel on esmane empaatiline ja hinnanguvaba kuulamine, mis annab inimesele võimaluse kasvõi hetkeks väljendada oma mõtteid ja tundeid.

Rahustite kasutamine

Leinaga kaasneb sageli une häirumine, oluline meeleolulangus või suisa elulõpumõtted, mistõttu tuleb üksjagu sageli leinajate hulgas ette ka antidepressantide või muude rahustite tarvitamist. Uuringute andmetel on kõige sagedasem aeg meeleolu mõjutavate ravimite kasutama hakkamiseks leina esimene aasta. Aga tarvitamissagedus püsib suur kogu esimese kümnendi jooksul, kuigi on teada, et antidepressandid küll leevendavad depressiooniilminguid, kuid ei mõjuta teisi leina sümptomeid (eraldumine, ärevus, hirm, viha jne). Ka on kvaliteetseid randomiseeritud uuringuid väga vähe.

Psühhiaatrilises kirjanduses jagatakse leina sõltuvalt ilmingutest kas ägedaks, integreeritud või umbes 7–10%-l juhtudest pikaajaliseks ehk komplitseeritud leinaks. Ja just viimasel juhul on põhjendatud medikamentoosne ravi, sest pikaajaline stress võib mõjutada serotoniini taset. Oluline on siinjuures siiski jälgida, et ravimi tarvitamine toimuks samaaegselt psühhoteraapiaga. (4)

Mida soovitada leinajale?

Esimene ja kõige olulisem on soovitada leinajal mitte üksi jääda. Üksjagu sageli, eriti ootamatute surmade korral, kujuneb olukord, kus esimeste nädalate või isegi kuude jooksul on leinaja ümbritsetud lähedaste ja sõprade toetusest. Siis aga liiguvad kõik eluga edasi ja leinaja jääb oma tunnetega üksi. On oluline teada, et lein võib kesta aastaid. Inimest võib saata sügav süütunne, ka häbi, kui tegu on suitsiidse või mürgistussurmaga või ühiskonnas vähe mõistetud leinaga, näiteks lein lemmiklooma surma tõttu, raseduse katkemisest jm. Need on väga rasked tunded üksi kanda ja vajavad kindlasti kuulajat.

Esmases toetuses on määrava tähtsusega leinareaktsioonide normaalseks pidamine ning teadlikkus võimalikest leinareaktsioonidest. Leinareaktsioonid võivad inimest ehmatada, ka pärsivad leinatööd teiste mõistmatus ning oskamatus kuulata. Siin ongi väga oluline roll pereõel.

Kui patsiendil on varem diagnoositud depressioon, soovitame kindlasti patsient suunata psühholoogilist toetust pakkuva teenusepakkuja juurde, kas siis kliinilise psühholoogi või/ja psühhiaatri või/ja vastava väljaõppe saanud leinanõustaja juurde.

Mida lein ja leinaja sageli vajab, on aja mahavõtmine leinatöö läbimiseks. Naasmine tööellu on oluline rutiini taastaja, aga jällegi tuleb soovitada esialgu üle hinnata koormused ning valmistada patsient ette võimalikeks ajutisteks tähelepanuhäireteks ja keskendumisraskusteks, mis võivad töövõimekust pärssida.

Leinajat aitab ka leinateemalise kirjanduse soovitus, mis toetab leinaprotsessis toimuva mõistmist ning annab juhiseid enesetoetuseks. Eesti keeles on ilmunud mitmeid temaatilisi raamatuid. Samuti leiab praegu juba üsna arvestataval hulgal infot leina kohta internetist. Ka need soovitused on hea pereõel paberil hoida.

Soovitame koostada perearstikeskuses infoleht leinajale, kus on kirjas kõik oluline. Leinas inimene tihtipeale ei ole ise võimeline infot otsima, ka kõige lihtsamad tegevused võivad leinas tunduda ületamatult rasketena. Sageli teavad inimesed abi otsida vaid psühholoogidelt, aga meil on valikus ka vaimse tervise õed, hingehoidjad, leinatoetajad, leinanõustajad ja tugigrupid. On hea, kui pereõel on olemas ülevaade näiteks oma maakonnas tegutsevate spetsialistide ja tugigruppide kohta, kuhu leinaja vajadusel edasi juhatada. Oluline on luua usaldusväärne ja empaatiline suhe, sest see on alus koostööle, et leida leinaja toetuseks vajadustele vastavad ressursid.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtvalt on oluline öelda, et lein on inimlik ja loomulik reaktsioon, mis vajab inimlikku ja empaatilist tunnistajat ja kuulajat. Igasugune püüdlus leinareaktsioonidest tähelepanu mujale pöörata või leinajat lohutada, näiteks „ole tugev“, „see möödub“, „tal on parem“ jms, takistab loomulikku leinaprotsessi, mille tulemusena võivad muuhulgas kujuneda depressioon ja süveneda ärevushäired.

Leinanõustamises on selgelt näha meditsiinipersonali, sealhulgas pereõdede olulisus – inimlik kontakt toetab loomulikult kulgevat leinatööd ning aitab fookust hoida surnud lähedasega hüvastijätmisel ja muutusega toimetulemisel. Inimliku kontakti puudumisel meditsiiniasutuses suureneb komplitseeritud leinaprotsessi risk, mis vajab spetsialisti sekkumist.

Kasutatud kirjandus

1. Worden JW. Grief Counseling and Grief Therapy, 5th ed. New York: Springer Publishing Company, 2018.

2. Lindemann E. Symptomatology and management of acute grief. American Journal of Psychiatry 1944; Published Online:1 Apr 2006: 101: 141–148.

3. Klerman GL, Izen J. The effects of bereavament and grief on physical health and general well being. Advances in Psychosomatic Medicine 1977; 9: 63–104.

4. Worden JW, Silverman PS. Grief and depression in newly widowed parents with school-age children. OMEGA-Journal of Death and Dying 1993; 27: 251–260.

5. Miller MD, Frank E, Cornes C, et al. Applying interpersonal psychotherapy to bereavement-related depression following loss of a spouse in late life. Journal of Psychotherapy Practice and Research 1994; 3: 149–162.

6. Bui E, Nadal-Vicens M, Simon NM. Pharmacological approaches to the treatment of complicated grief: rationale and a brief review of the literature. Dialogues Clin Neurosci 2012 Jun; 14 (2): 149–157. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3384443/

7. Szuhany KL, Malgaroli M, Miron CD, et al. Prolonged Grief Disorder: Course, Diagnosis, Assessment, and Treatment. Focus 2021. https://focus.psychiatryonline.org/doi/10.1176/appi.focus.20200052

8. Katherine Shear M, Reynolds CF, Simon NM. Optimizing Treatment of Complicated Grief. JAMA Psychiatry 2016. JAMA Psychiatry. 2016 Jul 1; 73 (7): 685–694. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5735848/

9. Klerman G, Weissman M. The interpesonal approach to understanding depression. In: Million T, Klerman G (Eds.). Contemporary direction in psychopathology: Toward the DSM-IV: 429–456. NY: Guilford Press,1986

TASUB TEADA

Mis on lein?

• Lein on normaalne ja loomulik reaktsioon ükskõik millisele emotsionaalselt olulisele kaotusele.
• Lein on konfliktsete tunnete kogum, mis on põhjustatud tuttava käitumismustri lõppemisest või muutumisest.
• Leina saab kirjeldada kui tunnet, kus keegi, kes on meie jaoks alati olemas olnud ja keda me väga vajame, ei ole enam meie kõrval.

Tüüpilised leinareaktsioonid

• Vähenenud keskendumisvõime
• Tuimusetunne
• Häiritud unerütm
• Muutused toitumisharjumustes
• N-ö emotsioonide Ameerika mäed

Näited kaotustest, mis tekitavad leinareaktsiooni

• Surm
• Lahutus
• Pensionile jäämine
• Kolimine
• Lemmiklooma surm
• Muutused rahaasjades
• Tervise kaotus
• Õigusprobleemid
• Tühi pesa
• Sõltuvuse lõpetamine
• Kooli alustamine
• Usalduse kaotus
• Lapsepõlve lõppemine/kaotus
• Kontrolli kaotus
• Usu kaotus
• Viljakuse kaotus