Le Vallikivi mõtisklus Ukrainast: küsimused, mida me ei julge endalt küsida, mõtted, mida pole ilus mõelda (1)
Hiljuti Ukrainat külastanud perearst Le Vallikivi kirjutab, et ukrainlastele on ääretult oluline nende kogemusest õppimine – on baastarkuseid, millest peame olema teadlikud ja milleks ette valmistunud ka siis, kui need on seotud küsimustega, mida me isegi küsida ei julge.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Autor: Le Vallikivi, perearst
1.-7. septembrini toimus WHO, Eesti Sotsiaalministeeriumi, Ukraina Terviseministeeriumi ja Eesti Ukraina saatkonna eestvedamisel Eesti tervishoiudelegatsiooni õppevisiit Ukrainasse. Perearstide seltsile tehtud ettepanek osaleda Eesti tervishoiudelegatsiooni osana Ukraina lähetusel tekitas ambivalentseid emotsioone. Kindel oli vaid teadmine, et see on sajandi võimalus ja minna tuleb, sest päeval, mil kõik läheb pekki, on hilja hakata mõtlema mis ja kus. Juba täna tuleb osata õppida Ukrainaga juhtunust. Õppida valmisolekut puhuks, kui ka Eesti jaoks peaks käivituma hall, must või kõige mustem stsenaarium. Õppida vahetust algallikast sõjaks ja kriisiks valmisolekut. Õppida sõja ja kriisiga toimetulekut nii lühikeses kui pikas perspektiivis. Ja samal ajal õppida seda, mismoodi õigesti toetada ja mismoodi õigesti aidata nii, et sellest Ukrainale ka päriselt kasu oleks nii täna kui tulevikus.
Samamoodi, nagu need teadmised on vajalikud tervishoiukorraldajate, suurhaiglate ja kriisireguleerijate jaoks, on need olulised ka nn lihtsate inimeste jaoks, kes oma igapäevaelus kriiside ja sõjaga just ülemäära palju kokku ei puutu. Aga sõda ei küsi, kas sa oled perearst, nelja poja ema, naine, abikaasa, Kalamaja hipster, kaebaja-vanamutt, inimene või tulnukas. Sõda on sõda.
Loomulikult olid lähetuse-eelsed tunded erinevad. Ühest küljest oli siiras huvi ja poolehoid, sest üks asi on lugeda Ukraina toetajana meediast ja sotsiaalmeediast sellest, mis sõjas toimub, samal ajal tunnetades, et olles omas turvalises soojas kodus kesksuvises Euroopa ääremaa külluses, nii argielu kütkes kui ka töistes asjatoimetustes, ei suuda sa tegelikult aru saada, mismoodi see päriselt on. Teisest küljest oli hirm külastada sõjas olevat riiki – paljude kolleegidegi silmis kahtlane avantüür. Kolmandaks tundus kummastav, et kuidas sa lihtsalt lähed ja vaatad-kuulad kohalikku toimetamist silmad punnis, nagu oleks loomaaeda ööekskursioonile tulnud ja siis lahkud tõtakalt trolliga nr 6 oma turvalisse mulli tagasi, samal ajal kui teistel on niigi raske.
Õnneks oli see müüt üks esimesi, mida kohalikud kummutasid. Ukrainlaste jaoks on ääretult oluline, et julgetakse kohapeal käia. See saadab nii ukrainlastele endile, nende toetajaile kui vastastele sõnumi, et nemad on küll eesliin, kuid nad ei ole sõjas üksi – see on ka meie sõda, ukrainlaste vaprust tunnustakse, nende seljatagust toetatakse. Üleeile oli see Abhaasia, eile Krimm, Donetsk ja Lugansk ning homme Eesti, Soome või Konstantinoopol. Muistse ühtse ja jagamatu Venemaa märg unistus.
Ukrainlastele on ääretult oluline, et nende kogemusest ollakse valmis õppima. On väga lihtsaid baastarkuseid, millest peab olema teadlik ja milleks ettevalmistunud. Ka siis, kui need on vastused küsimustele, mida isegi küsida ei oska või ei julge.
Lõpuni ei saa valmis olla – alati on üllatusi
Esimene baastarkus, mida meiega Ukrainas praktiliselt igal pool jagati – nii kahepäevasel WHO eelkoolitusel Eestis, okupatsioonist vabastatud Tšernihivis, raketitabamuse saanud Ohmatdõti lastehaiglas, WHO kontoris kui seltskonnavestlustes – oli, et mitte kunagi ei saa mitte keegi mitte kuidagi kõigeks täiesti valmis olla. Alati on üllatusi. Ajas, kohas, ruumis, inimestes, võikuses, reetmises. See, et sõda tuleb, teadsid kõik, aga et ta tuleb sellises mahus, julmuses ja pikkuses, ei teadnud mitte keegi. Aga valmistumine ja kasvõi osaliselt valmisolek on alati parem, kui pea liiva alla peitmine.
Teine loogiline, aga argielu mittekriisis raskesti hoomatav baastarkus on kriisi erinevad faasid. Kriisil on algus, keskpaik ja lõpp või siis mäed ja orud või tsunamisarnased lained või lakkamatu eskalatsioon – haruharva kulgeb kriis laminaarse voolamisena, kus homsed ja ülehomsed on lineaarselt ettearvatavad ning ühekordne ettevalmistus tähendab igavest valmisolekut. Igaks kriisi etapiks tuleb valmistuda erimoodi, peab olema mitmeastmeline plaan kriisi erinevateks faasideks igal tasandil – mis on eesmärgid ja prioriteedid esimese 24 tunni, 72 tunni, nädala, kuu, kvartali ja aasta(te) perspektiivis. Need kõik on väga erinevad strateegiad. Algne fookus on väga suures osas reaktiivne. Kriisi süvenedes on järjest suurem osakaal sellel, et hoida töös tavalised asjad ja tavaline elu, näiteks elekter, soojus, transport, toitlustus, haridus, arstiabi jms. Paralleelselt peab toimuma hävitatud taristute ja organisatsioonide taastamine selleks, et hoida üleval inimeste moraali, aga ka usku, lootust, armastust.
Kolmas baastarkus on see, mida meist keegi tegelikult mõelda ega teada ei taha. Ukraina sõjas on reegel, et ükski reegel ei kehti. Selle sõja strateegid on oma sissetungi üles ehitanud tiblarahva aastatuhandeid harjutatud ning rafineerimistehasest läbi käinud bütsantslikule julmusele. Lahingtegevus on vaid üks ja suhteliselt vähetähtis asi, 90% hävitamise kunstist toimub kulisside taga. Tsiviilobjektid, teatrid, koolid, haiglad, varjendid – sihilikult hävitada! Energiasüsteemid, võrguühendused, side, laod, logistika – hävitada! Vaesus, külm, nälg, hirm on vaenlase käes väga head tööriistad. Oled sa eakas õpetajanna, arst või abiturient – maha lasta, piinata, mõnitada, vägistada! Levitada valeinformatsiooni kaasates nn „kasulikke idioote“. Esimene raketirünnak tsiviilobjektile on väike soojendus, sest poole tunni pärast, kui kohal on päästjad ja kiirabi, on parim aeg teiseks laineks – peaasi, et võimalikult palju aitajaid hukka saaks! Verepankade hävitamine on „tore“, aga veel „vägevam“ on võltshüüe sotsiaalmeedias, et eesliin vajab hädasti 0 negatiivseid doonoreid ja doonorid kogunegu 16.30 Sõpruse puiesteele – kogunemiskohta sihitud rünnak saab ju hävitada kogu kõndiva universaalse verevaru! Õhurünnakud iga öö, vaibudes ja taas alates, üle kogu maa, et tsiviilrahvas, jumala eest, hommikul ei ärkaks reipa, teotahtelise ja võitlusvalmina. Jne jne jne. 21. sajand näib soovivat üle trumbata eelmise sajandi võikused. Kusjuures jutt käib samast riigist, kes peale Teist maailmasõda pidulikult deklareeris „Ei iial enam!“.
Milline on plaan – kas minna või jääda?
Eelnenust tulenev baastarkus number neli: mõelda sellele, kus meist igaüks positsioneerub situatsioonis, kus reeglid ei kehti. Ukraina kogemuseks on 6,6 miljonit sõjapõgenikku, lisaks kolm miljonit siserändajat, mis on tekitanud korraliku kaose. Enne, kui kaos vähegi hoomatavaks muutus, olid riigist lahkunud paljud need, kes võinuks ja pidanuks jääma ehk sõjaväekohuslased ja elutähtsate ametite esindajad. Millist rännet ning jääjate/lahkujate proportsiooni sõda Eesti kontekstis tähendaks? Pole kindel, et keegi seda päriselt prognoosida oskab. Seda enam, et Eesti sarnasel väikeriigil, mis on sama pindalaga kui üks Ukraina oblast, puudub juba geograafilises võtmes Ukraina suuruse riigi tagalasügavus.
Raketitabamuse saanud Ohmatdõti lastehaigla.
Kui ukrainlane kuuleb oma riigilt, et mujal ei oota sind mitte keegi ja et pagulasena pead sa keeletuna ja eikellegina oma elu nullist üles ehitama, siis eurooplasest ja maailmakodanikust keelevaldaja eestlane teab, et maailm on üks väike kaluriküla, kus Imbi ja Ärni võivad alati novembrikuus kuskilt maailmametsast lillepärgade tegemiseks õiekesi noppima minna. Kas seda saab inimestele ette heita, et nad ei taha sõda, kaost ja vägivalda ei enestele ega inimestele, kellest nad hoolivad? Muidugi mitte, aga tark oleks oma perearstikeskustega ja oma pere- ja töökaslastega juba varem jutuks võtta, milline on nende plaan – kas minna või jääda? Isegi siis, kui need inimesed eelistavad sellele mitte mõelda. Ukraina kogemus õpetab, et isegi siis on üllatusi ning end jääjaks deklareerinute hulgas on palju neid, kes esimesel võimalusel lahkuvad ja neid ei nähta enam kunagi. On neid, kelle närvid 72 tunni või kuu või aasta pärast üles ütlevad. On neid, kel on enda sõnul olemas pagemisplaan A, B, C ja Ü, aga kes plaanidest hoolimata jäävad. Igal juhul tasub valmis olla, aga üllatusi tuleb nagunii. Inimestele, kes tunduvad jäämiseks piisavalt usaldusväärsed, tasub seda juba enne kriisi väga selgelt kommunikeerida. Puhtpragmaatiliselt on suurem tõenäosus jääjaid leida inimeste seast, kellel pole peret või kelle lapsed on juba suured, näiteks ka LBGT kogukonna liikmete seast.
Ukraina ametliku statistika kohaselt jättis oma töö ja pages 8% meedikutest, kuid arv, mis vestlustes üles kerkib, on ligi kolmandik. Suur osa tuleb olukorra stabiliseerudes tagasi, aga ka selleks tuleb teha tööd ja peavad olema stiimulid. Tagasitulemise tõenäosus langeb kriisi venides, sest kuuendast kuust edasi kipuvad inimesed end võõrsil sisse seadma.
Kindlasti tuleb mõelda sellele, et kriisisituatsioonis on puhtpragmaatiliselt meediku ohutus olulisem kui patsiendi ohutus ja mida see Eesti kontekstis tähendab. Lisaks on tervishoiu- ja teiste eesliinitöötajate jaoks ülimalt oluline nende laste, perede ja lähedaste ohutus. Näiteks turvaline ja ohutu lastehoid, vajadusel 24/7. Tuleb arvestada, et suur osa tervishoiusektori töötajatest on naisterahvad. Arvestada tuleb ka töö ümberprofileerimise vajadusega – näiteks polütraumade, traumarehabilitatsiooni ja vaimse tervise murede ning infektsioonikontrolli teemadega tegelemiseks. Oluline on kiire ümberõppe või madalama kompetentsiga töötajate kiire väljaõpe. Vähetähtis pole õigusruumi ümberkohaldamine kriisisituatsioonis, sh alus sõjaaegse teenuse standardi langetamiseks, järelevalve vähendamiseks, tegevuslubade korraldus jms. Tähtis on see, et teenust osutatakse seal, kus paiknevad abivajajad, vajadusel perearstiabi, apteegi, vaimse tervise mobiilsed üksused.
Toimetulek vaimse tervise probleemidega omab väga suurt tähendust. Ukraina kontekstis oli muidugi täiendavaks katsumuseks toimetulek nõukogude psühhiaatria pärandiga, mis oli kuni täiemahulise sõja aegadeni kaasa lohisenud ehk siis probleemiks oli valdkonna stigmatiseeritus, vähene teadlikkus, uskmatus teenuste tõhususse, spetsialistide ja kogukonnateenuste vähesus. Lisaks situatsioon, kus kolmel-neljandikul inimestest on tegelikult vaimse tervise probleem, mis tähendab seda, et aitama peavad ka need, kellel endalgi on abi vaja, situatsioonis, kus kogu maa on leekides. Seda enam peab probleemiga tegelemine olema väga laiapõhjaline ja koordineeritud, kaasama peab kogukonnad, MTÜ-d, välisabi, online-teenused, töökohapõhised mentorlusprogrammid, eneseabi. Spetsialiste tuleb juurde koolitada käigu pealt, olles samal ajal valvas libateenuste ja libakoolitajate suhtes, kes abi asemel hoopis kahju süvendavad. Arvestama peab sellega, et sõjast traumeeritud isikutele võivad tavalises tsiviilühiskonnas omandatud lihtsad ja hästi töötavad aitamised tunduda mõnitamisena: leia endale tore hobi, veeda rohkem aega perega, söö ja maga korralikult, jaluta metsas, loe üks palve – anna kannatust!
Päris huvitav oli Ukraina taktika teisele poole rindejoont jäänud tervishoiuasutuste rahastamisel. Näiteks kanti vaenlase kätte langenud aladel arstide palk endiselt nende isiklikele kontodele, et arstid töö tegemist jätkaksid. Peale palgapäeva helistati doktorile ja küsiti, kas ta on ikka raha kätte saanud ja kas tervishoiuasutus funktsioneerib. Palga maksmine lõpetati alles siis, kui oli kindel, et raha omastavad hoopis okupandid. Jätkati välismaale pagenud perearstidele pearaha maksmist, lootuses, et nad tulevad ühel päeval tagasi (osad tulid kah) ning lootuses, et äkki nad osutavad emigratsioonis oma nimistu rahvale kaugteenust (osad osutasid kah). Raha põleb sellisel juhul loomulikult eriti heleda leegiga. Kas selline asi oleks Eesti kontekstis mõeldav? Komsii-komsaa.
Teel Tšernihivi, igaks juhuks kaasas kaitsevarustus.
Avitajad ja aferistid
Raketitabamuse saanud Ohmatdõti lastehaigla.
Viies baastarkus – toimetulek avitajarahvaga, seda nii doonori kui retsipiendi, andja kui saaja rollis. See on asi, millest väga rääkida ei taheta ehk kui oluline on kriisisituatsioonis aitajate koordineeritud sihipärane tegevus. Selles osas on Ukraina kogemus vägagi õppimist väärt, kuid õnneks või kahjuks on Eestil endalgi huvitavaid kogemusi avitajarahvaga – paljutoetatud mittetulundusühingu Slava Ukraini kaasus kompromiteeris paljude jaoks kogu aitamisprotsessi igaveseks. Paraku on see nii, et alati on katastroofid, sõjad ja kriisid ligi meelitanud hangeldajaid, aferiste, avantüriste ja liiakasuvõtjaid, kes näevad kriisis sajandi võimalust hanguga mammonat kokku lükata ja siis raha sees selili kroolida, nagu me ka koroonakriisi ajal näha saime. Seda enam on ahvatlused suured hiigelriigis, kus oligarhid pole kuskile kadunud, võitlus korruptsiooniga on heal juhul noorukikingades ning kokkulepped kipuvad endiselt sündima tagatubades ja tagatubade tagatubades.
Lisaks rahamaiastele aitajatele on kriisis olevale riigile suureks tüliks need inimesed ja organisatsioonid, kelle ülimaks sihiks on pühakuoreool, mis võiks helendavat kuulsusesära pilduda võimalikult laiadele rahvamassidele, kes saaks sära järgi kohe aru, et tegemist on maailma parima avitajaga. Kanoniseerimise ootus on nii massiivne, et seesugune avitaja kipub ära unustama absoluutselt igasuguse reaalsuse ehk mis on abivajaja soovid ja vajadused, mis on päris elu, kes avitajat avitama toimetab ja kes avitaja tükid pärast põrandalt kokku pühib, mis on avitamise kultuurikontekst, mis pärast seda saab, kui avitajad on oma avitamistoimingud ära toimetanud ja koju läinud.
Ukrainas saaks nendest katastroofilõhna peale rändritsikate kombel kohale tõtanud kaootiliselt avitajarahvast kirjutada juba praegu terve eepose, mis oleks üsna naljakas, kui see poleks tegelikult nii häbiväärne ja kurb. Näiteks on osadel inimestel komme aitamise ja humanitaarabi tähe all vabaneda oma vanast rämpsust. Neid tonne tualettpaberit, seepi ja vanu riideid, mis konteinerite kaupa logistikakriisis Ukrainasse saadeti, need 5000 Bundeswehri vana kiivrit, mis Olaf Scholz Ukraina võidu heaks annetada tahtis, need sajad käesilitajad, kes sõja alguspäevil traumeeritud 6 miljoni põgeniku kulgemisele vastuvoolu pressides segadust külvasid, need kümned abiorganisatsioonid, kes tahtsid taastatud koolimajale annetatud tiikpuust nikerdatud ökotreppi ning nõudsid, et rindelt haavatuid evakueeriv sõiduk oleks süsinikuneutraalne elektriauto või heategevusorganisatsioonid, kes kangelase avitamiseks kenasti raha koguvad, aga selmet asja kohapeal toimetada, tahavad kangelase seitsme maa ja mere taha näiteks Jaapanisse ravile viia, et annetajad saaksid võimaluse kangelast oma silmaga näha ja oma käega katsuda, mis sellest, et transport avitajamaale maksab kümneid kordi rohkem kui ravi ise ja et kangelase turvavõrk jääb maha tuhandete kilomeetrite kaugusele sõjatsooni…
Siis on avitajad, kes oma pühaku projekti raames ostavad mitmekordse palga eest kohalikud meditsiinitöötajad oma tervisetelki üle, kus paar kuud pidulikult vererõhutabletti jagatakse ja kust paar kuud hiljem, kui annetajate rahad läbi põletatud, koos kõigega turvalisse koduriiki tagasi vuratakse. Kohalikud memmed-taadid võivad siis ise vaadata, kuis hakkama saavad ja head palka saanud meedikud ei soovi siis enam sugugi riigisüsteemi ega sõjatsooni naasta…
Jah, avitaja tahab head. Tubli! Aga sama oluline kui MIS, on ka KUIDAS abi antakse ja MILLIST abi abivajaja tegelikult vajab. Hea küll, kolm esimest kuud on puhvriperiood, mil korratused on lubatud, aga prioriteedid peavad olema paigas ja kuue kuuga peavad asjad toimima. Abistama hakates peab abistajal olema abistamisstrateegia esimeseks, teiseks ja kolmandaks aastaks, samuti peab olema väljumisstrateegia abistamise lõpetamiseks juba algusest peale valmis. Samuti ohutusstrateegia – abistaja ohutus ennekõike. Väga oluline on aitamisel ja toetamisel vältida segregatsiooni, et abi tõesti jõuaks nendeni, kes seda kõige enam vajavad, mitte nendeni, kes kõige kõvemini karjuvad või kes ennast järjekordadest ette ostavad või kellele abi osutamine on kõige lihtsam ja mugavam.
Lillemüüja metroojaamas.
Kuues ja humaansete dimensiooni loov baastarkus: elu ei jää seisma! Üks osa vastupanust, ellujäämisest, hakkama saamisest, on see, et elu läheb edasi ka siis, kui on sõda. Inimlikud asjad hoiavad meid elus ja elu elamisväärsena. Lapsed mängivad pargis. Vanamutid müüvad raudteejaama ees lilli. Noored kurameerivad tänavatel ja kohvikutes. Restoranid on rahvast täis ja ukrainlased on oma köögi üle põhjendatult uhked. Kiievi ooperiteatris toimuvad etendused peaaegu igal õhtul, tase on võrreldav Londoni ja Milanoga. Mõnikord on õhuhäirete tõttu vaheaegu veidi rohkem kui kavas kirjas, sest kaunilt rõivastatud publik peab kärmelt varjendisse ruttama. Seetõttu ei müüda pileteid ka teisest rõdust kõrgemale. Teatripuhvetis pakutakse kauneid võileibu kalamarja ja soolalõhega. Kuuldes, et teatrikülalised on Eestist, otsib frakki rõivastunud džentelmenist kelner välja parima aastakäigu mulli – 2014. aasta väljalase otse Bahmuti veiniväljadelt. On küll kurbus ja viha ja raev ja vihkamine, aga on ka naer ja rõõm ja iroonia ja võllanaljad ja hoolivus ja hingelisus.
Tagasi tulles on kodus imelik olla. Magada öö otsa järjest oma voodis, mitte vannitoa põrandal või varjendis toolidel. Juua kraanist puhast külma vett. Käia tööl ja seal olles mitte muretseda selle pärast, kas alglassilastel on ikka koolis turvaline. Olla imestunud, kui elekter korraks ära käib.
Saatuse tahtel olen päev peale naasmist Jaani kirikus, kus Rasmus Puuri dirigeeritud VHK imeandekate noorte muusikute keelpilliorkestrer esitab Arvo Pärdi Siluani laulu. Nutan märjaks oma kleidiesise ja saan ühekorraga palju rohkem ja palju vähem aru, kuidas maailmas asjad toimivad.
Sihilikult rünnatud kiirabiautod.
Olen väga tänulik silmade avamise eest WHOle, Eesti Sotsiaalministeeriumile, Ukraina Terviseministeeriumile ja Eesti Ukraina saatkonnale. Samuti fantastilistele lähetuskaaslastele Sotsiaalministeeriumist, Terviseametist, Tervisekassast, Ravimiametist ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglast.
Igal kohvikul on oma generaator.
Kiievi ooperiteater, ballett "Viini valss".
Balti riikide tervishoiudelegatsioonide visiit Ukrainasse: Eesti delegatsioon.