Le Vallikivi: kes tahaks tänapäeval teha ainult arsti tööd?

„Perearsti karjäär on üpris vertikaalne – lõpetame keskkooli, läheme arstiõppesse ja residentuuri, võtame nimistu ja siis tulebki surm,“ võttis Le Vallikivi täna perearstide konverentsil asja kokku, kuid lisas: „Tegelikult see ju päris nii traagiline pole. Oma kahekümne aasta jooksul perearstimaastikul ütleks seda, et iga järgnev aasta toob minu jaoks juurde uusi võimalusi ja kihistusi ja avab selle ameti sügavamat tähendust.“

„Teadmiste ja elukogemuste tasakaal muutub koos minu patsientidega mulle sobivas rütmis ja, nagu me näeme iseendi pealt, siis vanus pole mingi takistus,“ jätkas ta. „Me ei saa eitada, et mugavustsoonist väljatooduna me tegelikult areneme kõige kiiremini. Covidi pandeemia on miski, mis on selle meie teadvusesse eriti selgelt toonud. Ma meelega ei nimeta seda situatsiooni enam kriisiks, sest sellest on saanud uus reaalsus. Keegi enam ei usu seda juttu, et pingutame natuke veel, elame selle üle. See on tulnud selleks, et jääda.“

Vallikvi jätkas, et see pole meile ju mingi uudis, et perearstide töökeskkond pidevalt laieneb, areneb ja toob kaasa uusi väljakutseid. Seda juhtub lihtsalt praegu rohkem ja kiiremini.

„See ultramaraton on teinud meid targemaks, tugevamaks, leidlikumaks ja nutikamaks, kui see, mis me olime enne kriisi,“ rääkis ta. „Enne oli lihtsam, kuid alati oli enne lihtsam. Aga, kas meil ei hakkaks igav, kui me päriselt kah saaksime tagasi need lihtsad haiged, kes meil olid kaks aastat tagasi perearstiabis või me ikkagi tegelikult ka naudime seda, kui suurte intellektuaalsete väljakutsetega oleme praeguseks valmis toime tulema? See on päris äge tunne.“

Kriisiaeg on pannud tegutsema. Näiteks, kas ikka oleks veel aastal 2018. sada perearstikeskust kolme kuuga digiregistratuuriga ühinenud ja kas seda oleks nii kiiresti rahastatud? Kas me üldse oleme kunagi viitsinud ennast nii kiiresti pidevas muutmises olevate teadusuudistega kurssi viia?

„Pigem vaatasime seda, mida õpik rääkis, mis oli välja antud võibolla 2001. aastal,“ vastas Vallikivi. „See ultramaraton, kas oleme seda tahtnud või mitte, on meid kõigeks selleks treeninud.“

Vallikivi rääkis, et perearstid pole kunagi teinud ainult arsti tööd ja ei hakkagi tegema.

„Esmatasandil ega haiglates pole arstitöö ainult klassikaline haigete ravi,“ rääkis Vallikivi. „Samamoodi nagu emaks olemine pole ainult perepiltidel naeratava näoga poseerimine, peadki olema kohati personalijuht, suhtekorraldaja, raamatupidaja, sekretär, elektrik, koristaja, jurist…“

Oska küsida abi

„Hoiame ise ka meeles seda, mida soovitame oma patsientidele – kui ei saa hakkama, siis küsi abi!“ julgustas ta. „See on täiesti uskumatu, et alati see käekene leidub.“ Ta tõi heaks näiteks arstitudengid, kes aitavad inimesi vaktsineerima kutsuda.

Vallikivi seletas, et perearste kaitsevad hulluks minemise eest igasugused hobid ning peremeditsiinis ka rollide mitmekesisus ja vabadus ning sõltumatus.

„Me saame teha paljusid asju. Saame olla perearstid ja õppejõud, mentorid, audiitorid… Iialgi pole vist perearstide seast tekkinud nii palju magistrikraadiga inimesi kui sel koroonaajal, kus kellelgi polnud vaba aega,“ rääkis ta. „Me saame olla teadlased, it-arendajad, UX-disanerid, kogukonna liidrid, ekspert… Neid asju on väga palju.“