Laura Zirel: Eestis on arstiabi võrreldes muu maailmaga väga hästi kättesaadav

Artikkel ilmus ajakirja Lege Artis märtsinumbris. Ajakirja saab tellida siit.

Saite hiljuti Tallinna Lastehaigla aasta noorarsti preemia, kuid tegelikult töötate mitmes erinevas haiglas. Kus te praegu põhiliselt töötate?

Minu põhitöökoht on Tallinna Lastehaigla, kus töötan igapäevaselt lastekirurgina. Lisaks töötan Põhja-Eesti Regionaalhaiglas erakorralise kirurgia osakonnas ning teen väikse koormusega valvekirurgi tööd. Juba kuus aastat tagasi, kui olin veel resident, kutsuti mind tööjõu puuduse tõttu tööle Läänemaa Haiglasse, kus teen valveid praeguseni. Tasulisi vastuvõtte ja operatsioone lastekirurgia erialal teen ka Confidos.

Kas see elu väga keeruliseks ei tee, kui on neli erinevat töökohta?

Kõik need töökohad on oma olemuselt väga erinevad. Olen liikuv inimene ja proovikivid mulle meeldivad. Ma naudin arstitööd väga ning pigem pakub see vaheldusrikkust.

Milliste mõtetega võtsite vastu lastehaigla tunnustuse?

Olin meeldivalt üllatunud. Ma ei oodanud sellist tunnustust. Olen oma tööd teinud alati seetõttu, et mulle meeldib see, mida ma teen, ja et minu oskused ja kogemused – kes ma olen ja mida ma tean – aitavad kellegi enesetunnet paremaks teha ning tervist parandada. Muidugi olen väga õnnelik ja tänulik, et minu panust on märgatud. Arvan, et kolleegide panuse või hea saavutuse märkamist ja üksteise tunnustamist võiks rohkem olla iga päev. See annab motivatsiooni ja tekitab ühtekuuluvustunnet.

Kui olite residentuurivaliku ees, siis miks otsustasite just lastekirurgia kasuks?

Minu isa dr Ülo Zirel on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas (PERH) uroloog ja ema Katre Zirel samas haiglas õendusdirektor. Sõpradele, sugulastele ja minu õpetajatele oli justkui üpris selge, et minust saab tulevikus kindlasti arst või õde. Paraku teismeliseeas ma ise nii ei arvanud. Mulle ei meeldinud üldse, kui mu vanemad näiteks õhtusöögilauas oma tööjutte arutasid, ning ma olin siis täiesti kindel, et minust arsti küll ei saa. Olin 14-aastane, kui otsustasin, et suvevaheajal võiks tööle minna ja endale raha teenida. Paraku olin liiga noor ning kõik töökohad olid juba võetud. Minu ema oli toona PERH-i anestesioloogia­kliiniku õendusjuht ning pakkus, et võiksin tulla intensiivraviosakondadesse abilisena tööle. Suhtusin alguses ikkagi kogu sellesse meditsiinimaailma pisut skeptiliselt, ent kui sealsed õed, arstid ja hooldajad mind oma töösse kaasasid, seletasid ning näitasid, millega nad tegelevad, kuidas patsiendid paranevad, kui huvitavaid instrumente ja tehnikat on olemas, siis tekkis minus meditsiini vastu suur huvi.

Operatsioonituppa võttis mind esimest korda kaasa minu isa. Huvi kirurgia vastu tekkis just tänu temale. Isa kannatlikkus, usk minusse ja selgitused näitasid mulle, et kirurgia võiks olla ka minu tulevik.

Miks just lastekirurgia? Lapsed on mulle alati meeldinud ning tundub, et mina neile ka. Lapsed on siirad, märkavad detaile, elavad peaaegu alati hetkes ja olevikus, on kogu aeg mingi asjaga ametis, on andestavad ja hoolivad. Lastelt on väga palju õppida. Iga päev on erinev ja eriline. Teadmine, et mul on oskused ja suutlikkus aidata lapsi tagasi nende igapäevatoimetuste juurde ja panna unustama haigus, on suur privileeg.

Teie residentuur jäi koroonaaega. Millise kogemuse see andis?

Koroonaaeg oli keeruline aeg nii kirurgia residentidele kui ka kirurgidele, kuna paljud plaanilised operatsioonid ja vastuvõtud tühistati. Pooleli jäi ka minu kirurgia residentuur ning töötasin palju PERH-i COVIDi-osakondades. Ühelt poolt oli ärev ning raske, et residentuur oli pausil, teisalt andis töö COVIDi-osakondades palju kogemusi ja teadmisi, millega muidu kirurgid kokku ei puutu. Näiteks, kuidas töötab ja toimib hingamisaparaat, kuidas panna arterikanüüli, kuidas intubeerida. Koroonapandeemia ajal esines palju hirmu, kurbust ja ka lootusetust, et kas taastub tavapärane rütm ning kas elu muutub samasuguseks, nagu oli varem. Oli raske, ent õpetlik aeg.

Kas oli vahel nii raske, et pani erialavalikus kahtlema?

Ei, kindlasti mitte. Tol ajal oli palju inimesi, kes tööl käia ei saanud. Mina sain ja tegin igapäevaselt midagi, mis aitas kriisist välja tulla. Pigem andis see mõte jõudu juurde ning kinnistus teadmine, et olen valinud õige tee.

Olete end välismaal täiendanud väga erinevates kohtades. Kus olete käinud ja miks just seal?

Arstiteaduse viimasel kursusel olin kuu aega praktikal Jaapanis Fukuoka ülikoolihaigla intensiivravi- ja traumakeskuses. Arstitudengitele pakub sellist välisvahetuse võimalust Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts. Jaapanisse tahtsin ma minna, kuna olin alati imetlenud nende erilist kultuuri ja tehnoloogilisi saavutusi. Sealses haiglas puutusin kokku põnevate juhtumitega, mida Eestis ei näe. Näiteks sattus haiglasse üks 60-aastane jaapanlane kerakala mürgistusega. Kerakalades on närviimpulsside ülekannet pärssiv väga mürgine toksiin, mis suurtes kogustes põhjustab kõikide lihaste halvatust ja lõpuks surma. Vastumürki sellele toksiinile ei ole ja kogu ravi on toetav. Kerakala on sealsetes restoranides luksuslik delikatess, ent selleks, et saada kerakala-kokaks ning omada vastavat sertifikaati, peab Jaapanis õppima umbes sama kaua kui Eestis õpitakse arstiks.

Lastekirurgia residentuuri ajal käisin Ameerika Ühendriikides Philadelphia Lastehaiglas praktikal lasteuroloogia osakonnas. Kokku olin seal kuus kuud. Philadelphia Lastehaiglasse kutsus mind lasteuroloogia osakonna juhataja dr Thomas Kolon, keda kohtasin Salzburgis lasteuroloogia seminaril, kus dr Kolon oli üks lektoritest. Philadelphia Laste­haiglas õnnestus mul näha patoloogiaid ja haigusi, mida Eestis juba väikese rahvaarvu tõttu on (õnneks) keeruline näha. Osalesin mitmel operatsioonil, kus raviti lapsi kõhueesseina kaasasündinud väärarenditega, näiteks kusepõie ekstroofiaga. Huvitavad olid ka haigusjuhud, kus geneetilise haiguse tagajärjel sündis laps vastassoo välissuguelunditega ning rekonstruktiivse operatsiooni käigus korrigeeriti need muutused. Väga palju oli muidugi ka neid haigusi, mida me Eestis igapäevaselt ravime: näiteks hüpospaadia, krüptorhism, lapse kubeme­song. Minu jaoks oli oluline, et sain kirurgidelt küsimusi küsida ja nii oma teadmisi ning kogemusi täiendada. Sain Philadelphia Lastehaigla uroloogidelt palju nippe ja trikke, mida olen edukalt rakendanud praegu Eestis oma igapäevatöös. Lisaks operatsioonidele ja ambulatoorsetele vastuvõttudele sain proovida, kuidas töötab Da Vinci kirurgiline robot, ning osaleda teadustöödes, kogudes ja analüüsides andmeid.

Minu peamine juhendaja Philadelphia Lastehaiglas oli dr Aseem Shukla, kes on uroloogia professor Penn­sylvania Ülikoolis ning minimaal­invasiivse kirurgia direktor Philadelphia Lastehaiglas. Tema suurimaks kireks on kusepõie ekstroofiat ja epispaadiat korrigeeriv kirurgia. Dr Shukla on India päritolu arst, kes igal aastal käib oma kodulinnas Ahmedabadis koos teiste USA ja Kanada lasteuroloogide, anestesioloogide, füsioterapeutidega, kes on samuti spetsialiseerunud kusepõie ekstroofiale, Aasia ja Aafrika lapsi tasuta opereerimas. Ta on seda teinud juba aastast 2009 ning pärast minu praktikat Philadelphias kutsus ta ka mind 2023. aastal endaga Indiasse kaasa teda assisteerima. Kahe nädala jooksul opereeriti erinevates tiimides 18 kusepõie ekstroofia või epispaadiaga last. Lisaks vaadati üle peaaegu 250 last, keda eelnevatel aastatel oli opereeritud. Kõige meeldejäävam oli 11-aastane poiss ühest India külakesest, kes oli kogu oma elu elanud kusepõie ekstroofiaga. Kogu küla kogus lapse jaoks raha, et poisil oleks võimalus sõita Ahmedabadi ja minna operatsioonile.

Milliseid erinevusi tooksite välja nende riikide meditsiinisüsteemist võrreldes Eestiga?

Ameerika Ühendriikides on arstiabi kättesaadavus suhteliselt halb. Inimesele, kes on harjunud Eesti süsteemi ja tervisekassaga, kus kõik saavad ühesugust kvaliteetset arstiabi sõltumata sellest, kas ja kui palju nad makse maksnud on, on USA süsteem šokeeriv. USA-s ei ole universaalset tervishoiusüsteemi. Inimestel on vaja osta endale kindlustus, mille eest tuleb igakuiselt maksta. See, milliseid teenuseid ja millistes asutustes kindlustus katab, sõltub paketist, mille inimene on endale valinud – mida kallim kindlustuspakett, seda rohkem teenuseid see sisaldab. On tavaline, et enne arstile minekut peab inimene veenduma, et tema kindlustus katab selle konkreetse haigla teenuseid. Kui inimene läheb kogemata arsti vastuvõtule või erakorralise meditsiini osakonda sinna haiglasse, mis ei ole tema kindlustusega kaetud, tuleb hiljem arve täismahus maksta. Eriti kallis on erakorraline abi, ka kiirabiteenuste kasutamine. Philadelphia Lastehaiglas oli eriti raske näha neid lapsi ja peresid, kes ei saanud endale ravi lubada, kuna polnud mingit teatud kindlustust või raha. Eesti on hea riik, kus elada, ning hindan Eesti tervishoiusüsteemi kõrgelt.

Arvestades, et Eestist ju tõenäoliselt USA-s midagi ei teata, siis kuidas teid seal vastu võeti?

Arstid ja õed Philadelphia Lastehaiglas olid minuga esimesest päevast väga sõbralikud. Juba enne minu tulekut saadeti kõikidele osakonna töötajatele minu tutvustus ja info. Seega paljud olid ennast kurssi viinud, kust ma tulen. Paljud arstid olid Eestis käinud ning näitasid rõõmuga mulle pilte oma reisist Eestisse. Selle kuue kuu jooksul, mil Philadelphias olin, kutsuti mind kõikidele osakonna üritustele, käisime koos kogu osakonnaga pesapalli vaatamas ning pärast tööd pubis. Mind ei jäetud millestki välja ning üldine töökeskkond oli toetav ja sõbralik.

Millele olete praegu lastehaiglas oma erialal keskendunud?

Kuna Eesti rahvaarv võrreldes suure USA-ga on ikkagi väike ning lapsi ei ole nii palju, siis väga suurt spetsialiseerumist lastekirurgide seas ei ole. Kõigega tuleb hakkama saada. Minu suurim kirg on kindlasti lasteuroloogia. Uroloogia on mitmekesine ja kiiresti arenev eriala. Uroloogia on põnev, võib pakkuda pinget ja „ajude ragistamist“, ent samas võib olla kõige loogilisem eriala üldse.

Kui kättesaadav on lastekirurg patsientidele ehk kui pikad on järjekorrad?

Ambulatoorsetele vastuvõttudele ei ole suurt järjekorda. Probleemiks on pigem operatsiooniaegade pakkumine patsientidele, kuna graafikud on üpris täis. Suur probleem on praegu ka operatsiooniõdede puudus, mistõttu on operatsioonipäevi edasi lükatud või tühistatud.

Miks see ikkagi nii on?

Tallinna Lastehaiglas on operatsiooniõed justkui superkangelased, kes peavad valdama erineva ning suure ampluaaga operatsioone ja protseduure, mida operatsioonitoas tehakse. Kuna õdesid on vähe, siis kipuvad praeguste operatsiooni­õdede tööpäevad ja graafikud venima ning tehakse ületunde. Kindlasti on kõik tublid ja tragid õed Tallinna Lastehaigla operatsiooniplokki tööle oodatud. Arstid ja õed on toetavad ning töö lastega mitmekülgne ja eriline.

Milline on lastekirurgi töö lastehaiglas?

Lastekirurgi töö hõlmab ambulatoorseid vastuvõtte, valvetööd, operatsioonipäevi. Kuna lastekirurg töötab lastega, siis pole ükski päev samasugune. Laps on küll iga lastearsti a ja o, ent ei saa unustada, et lapsega on koos lapsevanem, kelle mure on sageli suurem kui lapsel endal. Lastekirurgi töös on äärmiselt oluline detailne ja rahulik suhtlemisoskus. Sageli tuleb end ümber kehastada ja valida sõnu just selle järgi, kellega parasjagu suhtled, sest see, millest saab aru täiskasvanu, võib olla lapsele segane. Väga palju peab selgitama, sageli mitu korda, miks mingi protseduur või operatsioon on lapsele hea ja kasulik just sel ajahetkel. Kindlasti on see üks raskem aspekt võrreldes teiste erialadega, ent mitte võimatu.

Lastekirurgia on viimastel aastatel palju arenenud. Rohkem oleme hakanud tegema laparoskoopilisi operatsioone ning toimub pidev täiendus sellel alal. Meil on väga palju noori ja motiveeritud lastekirurgia residente, kes oma uuenduslike mõtete ja entusiasmiga arendavad lastekirurgiat kui eriala veelgi rohkem edasi.