Lastepsühhiaater: erakorralisi patsiente on rohkem kui kunagi varem
Viljandi psühhiaatriahaigla juht Madis Parksepp avab Eesti Ekspressile antud intervjuus, mille järgi tunneb arst ära kuueaastase lapse depressiooni ning milline valdkond tema töös on kõige nõudlikum ja ressursimahukam.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Täispikka intervjuud Madis Parksepaga saab lugeda Eesti Ekspressist. Siinkohal toome sellest teieni kaks küsimust-vastust.
Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus, mida juhite, on väga erinevaid osakondi – lastepsühhiaatriast kuni täiskasvanute sundravi osakonnani. Millise osakonna töö on kõige keerukam?
Raske küsimus. Mina isiklikult puutun kõige rohkem kokku laste ja noorukitega. Minu teine valdkond on kohtupsühhiaatria, mis on seotud sundraviga. Aga kõige nõudlikum ja ressursimahukam on valvepsühhiaatria ja erakorralised patsiendid. Sealne töö ei ole ette planeeritav. Tuleb ette palju ootamatusi, otsuseid tuleb langetada väga kiiresti. Lisaks meditsiinilistele nüanssidele peab valvekabinetis tegema ka erinevaid juriidilisi toiminguid.
Jämejalas on Eesti ainuke sundravi osakond, kuhu saadetakse psüühikahäire mõjul kuriteo sooritanud inimesi, kes on kohtus süüdimatuks tunnistatud. Kui tihti näete selles osakonnas inimesi, kelle puhul mõtlete, et kui nende ellu oleks lapsena õigesti sekkutud, siis ei oleks nad siia jõudnud?
Lõviosa sundravi patsientidest moodustavad inimesed, kellel on skisofreenia, mis on tingitud närvisüsteemi arengulistest ja ainevahetuslikest eripäradest. Me täpselt ei tea, kui suurel osal eelsoodumusega inimestest oleks see täielikult ärahoitav. Tänapäeval on hea ravikoostöö puhul võimalik skisofreeniat kontrolli all hoida. Aga peapõhjus, miks need inimesed siia on sattunud, ei ole nende haigus, vaid hoopis elu jooksul omandatud käitumismustrid ja -mallid, mis on seotud nende kasvatus- ja hariduskeskkonnaga. Kui sinna oleks piisavalt vara sekkutud, võinuks see elukäiku paremas suunas kujundada.
