Kuido Nõmm: erakorralise meditsiini arste on Eestis vähe, kõigi pädevus on teada

Erakorralise meditsiini arstide seltsi seisukohti selgitab seltsi esimees Kuido Nõmm.

Riigikontrolli andmetel on meil töötavaid erakorralise meditsiini arste käesoleva aasta 1. jaanuari seisuga 130, kehtiva pädevustõendiga vaid üks. Miks nii?

Kuid võib ka küsida, miks pädevuse hindamist üldse taotleda? Ja selles ongi konks. Kui pädevustõendist mitte midagi ei sõltu, siis miks seda teha? Seda enam, et protsess on arstile tasuline.

Mitmetel erialaseltsidel pädevushindamine toimib, osadel lausa õitseb – näiteks naistearstidel. Osadel on aga hääbumas.

Eesti on väike, erakorralise meditsiini spetsialistide hulk piiratud ning nende oskused ja väärtused on kõigile tööandjatele teada. Inimest ei võta tööle raviasutuse juht, pigem ikka keskastmejuht – osakonna või kliiniku juhataja ehk inimene, kes erialas orienteerub. Ja praegu, nagu teada, on töökäte puudus erakorralises meditsiinis pehmelt öeldes väga suur. Seetõttu võetakse kõik inimesed nagunii tööle. Nende oskused ja väärtused on teada ka ilma pädevushindamiseta.

Arstide motivatsioon pädevushindamist läbida on madal – arst peab hindamise eest maksma ning hindamiseks ettevalmistamine nõuab väga palju aega, tuleb koostada mitme aasta töö kokkuvõte. Oleme teemat seltsi juhatuses korduvalt arutanud. Meil polnud pikka aega isegi pädevushindamise korda, nüüd on ja hetkeks tekkis selle vastu ka huvi, kui üks raviasutus pakkus pädevustõendiga arstidele lisatasu.

Siis läks raviasutustel erakorralise meditsiini spetsialistide pärast suuremaks rebimiseks, tõsteti palku, määrati lisatasusid ja arstide motivatsioon pädevushindamist läbida kadus ära. Seetõttu pole meil ka rohkem pädevustõendiga arste.

Pädevushindamise mõte

Laiemalt on pädevushindamisel mõtet ja see oleks vajalik, eriti kõige suuremal erialal – peremeditsiinis. Erakorralises meditsiinis ja peremeditsiinis on üks ajalooline ühine joon – osad inimesed, kes varem töötasid üldarstide ja kiirabiarstidena, said eriala staaži pealt, mitte residentuurieksamil oma pädevust tõestades.

Kiirabitöö iseenesest on küll ka erakorralise meditsiini osa, aga erakorralise meditsiini arsti põhitöö toimub siiski haiglas ja kiirabitööoskus on lisapädevus. Kindlasti on neis mõningaid kattuvusi, aga kummalgi tööl on oma spetsiifika. Ning kindlasti ei ole võimalik, et tuled kiirabiarstina haiglasse erakorralise meditsiini arstiks tööle ilma selleks vajalikku lisapädevust omandamata.

Õnneks ei ole staaži pealt erakorralise meditsiini arsti eriala omandanuid palju ning nad lähevad tasapisi pensionile, see lahendab olukorda.

Kuid jah, pädevushindamine laiemalt on igati aktsepteeritav ning selle läbimise põhiliseks motivatsiooniks peaks olema palgadiferents. Kui oled oma pädevust tõestanud, oleks sul õigus ja võimalus küsida oma töö eest suuremat tasu. Senikaua kui niisugust süsteemi pole, seisab arstide ees küsimus – milleks?

Riigi roll pädevushindamises

Sotsiaalministeerium on kahjuks ainult hämanud sel teemal, nad kas ei tea või valetavad. Mõlemad komponendid on nende vastustest näha.

Riik peab oma funktsioone täitma ise. Kui ta mõne funktsiooni, näiteks arstide pädevus hindamise erialaseltsidele üle annab ja arstidele kohustuslikuks teeb, peab sellega kaasnema ka mingi rahaline kompensatsioon. Erialaseltsid on mittetulundusühingud ning valivad oma tegevused ise – teen, mida tahan ja kui ei taha, ei tee. Kohustada riik mittetulundusühinguid millekski ei saa.

On ju küllalt juhtumeid, kus ühing on asutatud, aga tegevust ei toimu. Ühingus piltlikult öeldes tuled põlevad ja kedagi kodus ei ole. On pelgalt nimi paberil.

Ja mõnel erialal on mitu seltsi. Kas siis kõik hindavad pädevust või vaid üks? Ja kui üks selts ei pea arsti pädevaks, võib ta ju koos paari kolleegiga uue seltsi asutada ning ennast pädevaks hinnata.

Soovitus, et laske oma pädevust hinnata ja pöörduge selleks oma erialaseltsi poole, on väga lihtsustatud lähenemine. Enne sellise soovituse andmist tuleks kogu süsteem ja selle toimimine hoolega läbi mõelda.