Kuidas leevendada paanikahooge?

Artikli autor: Marko Neeme, kliiniline psühholoog, Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Artikkel ilmus aprilli Lege Artises. Telli ajakiri siit!

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. väljaande (RHK-10) järgi on paanikahäire peamiseks tunnuseks korduvad rasked ärevushood ehk paanikahood, mis tekivad olukordades, kus ei ole reaalset ohtu.

Sümptomid algavad sageli ootamatult – tavaline on südamekloppimine, valu rindkeres, lämbumistunne, nõrkus- ja ebareaalsustunne. Enamasti kaasneb surmahirm, hirm kaotada enesekontroll või hulluks minna. Paanikahood kestavad tavaliselt paar kuni mõnikümmend minutit, vahel ka kauem. Paanikahoo ajal katkestab inimene käimasoleva tegevuse ja püüab situatsioonist lahkuda (1).

Paanikahäirega võib kaasneda agorafoobia, mille korral inimene kardab ja väldib olukordi, kust väljumine võib olla raskendatud või kus paanikahoo korral ei ole võimalik abi saada või selle kogemine tekitab piinlikkust – näiteks rahvarohked kohad (nagu kauplused), suletud kohad (näiteks tunnelid) või ühistransport, samuti võib ärevust tekitada üksi jäämine (2).

2022. aasta Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuandest (3) ilmneb, et enesekohase EEK-2 küsimustiku põhjal on Eestis paanikahäire risk 7%-l vastanutest (4,2%-l meestest ja 9,4%-l naistest).

Elu jooksul esineb paanikahäiret 1,7%-l inimestest maailmas, samas kui üksikuid paanikahoogusid esineb oluliselt sagedamini – 13,7%-l inimestest. Komorbiidsus teiste psüühikahäiretega on suur, eelkõige muude ärevus- ja meeleoluhäiretega (4).

Paanikahäire väljendus

Paanika on keha loomulik reaktsioon. Kõigil imetajatel esineb füsioloogiline võitle-või-põgene-reaktsioon, mis on vajalik, et mobiliseerida organismi ressursid ja tagada ellujäämine eluohtlikes olukordades. Võitle-või-põgene-reaktsiooni käigus toimuvad kehas mitmed muutused: südame löögisagedus ja hingamissagedus tõusevad, lihased tõmbuvad pingule ja verevarustus lihastes suureneb, higi eritus suureneb. Paanikahoo ajal tekib kehas täpselt samasugune füsioloogiline põgenemisreaktsioon nagu tõeliselt eluohtlikus olukorras, kuid ilma silmanähtava ohuta. Kui inimene ei suuda leida seletust oma keha sedavõrd intensiivsele reaktsioonile, muutub kogemus veelgi hirmsamaks. Kognitiivse mudeli järgi tõlgendab paanikahoo kogeja neutraalseid kehalisi aistinguid (näiteks pulsi kiirenemist) ekslikult, arvates, et see viitab millelegi eluohtlikule (näiteks südameinfarkt) või võib viia millegi sotsiaalselt piinlikuni (näiteks minestamine või oksendamine). Selle tõttu ärevus eskaleerub, kuni vallandub paanikahoog.

Paanikahoogude täpne põhjus ei ole teada – miks keha loomulik põgenemismehhanism vallandub ilma põhjuseta või vales kontekstis? Osa uurijaid usub, et paanikahoog tekib alati mingi stiimuli tagajärjel, isegi kui inimene seda teadvusta. Teised usuvad, et paanikahood tekivad ajutise füsioloogilise tasakaalutuse tagajärjel (5).

Paanikahäire tekkepõhjused ja ennetavad faktorid

Uuringud ühemunakaksikutega näitavad, et pärilikkusega on seletatav 28–43% paanikahäire patogeneesist (6, 7). Teistes uuringutes on leitud mitmesuguseid statistilisi seoseid paanikahoogudega. Paanikahäire suurema riskiga seostuvad näiteks naissugu, vanema kaotus lapsepõlves, seksuaalne väärkohtlemine lapsepõlves, läbielatud psühholoogiliste traumade suurem hulk ja madal enesehinnang (8). Samuti on leitud, et paanikahoogude suurema riskiga seonduvad alkoholitarvitamine ja suitsetamine (9). Ka isiksuseomadused mängivad rolli – paanikahäirega inimestel on suurem neurootilisus (kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone, suurem haavatavus stressile) ja introvertsus (kalduvus kogeda vähe positiivseid emotsioone, madalam energiatase ja vähem stimuleeriva väliskeskkonna eelistamine) (10).

Nii paanikahäire kui ka muude ärevushäirete riskifaktoriks on ärevustundlikkus – hirm ärevuse kehaliste aistingute ees ja uskumus, et ärevuse sümptomitel võivad olla kahjulikud tagajärjed (11). Suure ärevustundlikkusega inimene võib uskuda, et südamekloppimine viitab südamerabandusele, samas kui väikese ärevustundlikkusega inimene võib antud aistingut pelgalt ebamugavaks pidada (12).

Suurem ärevustundlikkus soodustab ärevuse pikemat kestust ja suuremat intensiivsust ning ennustab paanikahoogude kordumist tulevikus (11).

Lisaks on leitud, et paanikahäire sümptomid süvenevad stressi tekitavate sündmuste järgselt (nagu tülid, lahkuminekud, terviseprobleemid) (13).

Paanikahäire eest kaitsvate faktoritena on tuvastatud sport ja füüsiline aktiivsus, adaptiivsete toimetulekustrateegiate kasutamine, sotsiaalne tugi ja professionaalse abi otsimine muude psüühikahäirete/-kaebuste korral (9). Antud faktorid seostuvad eelkõige üldise stressitaseme leevendamisega.

Paanikahäire diagnoosimiseks tuleks pöörduda perearsti vastuvõtule. Ärevushäirete diagnoosimiseks kasutatakse kliinilist intervjuud. Kehalised haigused, mille üheks sümptomiks on ärevus, välistatakse laboratoorsete analüüside ja uuringutega, tulenevalt konkreetsest haigusjuhust (2).

Paanikahäire ravi

Paanikahäires ravis kasutatakse nii medikamentoosset ravi kui ka psühhoteraapiat.

Ärevushäirete ravi algab vestlusest perearsti või -õega. Patsiendile selgitatakse ärevushäire olemust ning seda süvendavaid ja leevendavaid tegureid, soovitatakse eneseabivõtteid, käsitletakse ravivõimalusi, antakse infot haiguse kulust ning taasägenemise märkidest (2).

Arstiga arutades selgub ka sobiv raviviis, mille valikut mõjutavad häire raskus, patsiendi eelistused ja võimalused.

Eneseabivõtteid soovitatakse kasutada juba ravi alguses. Kui ärevuse sümptomid püsivad, võib arst soovitada kas psühhoteraapiat või medikamentoosset ravi. Kui kumbki viis eraldi pole olnud efektiivne, võib nende kasutamist ka kombineerida.

Eneseabivõtted

Esimene samm võiks olla info otsimine paanikahäire kohta, et kujuneks selge arusaam psühholoogilistest mehhanismidest, mis paanikahoogu säilitavad. Ka eesti keeles on paanikahäire teemal müügil mitmeid eneseabiraamatuid. Valdavalt põhinevad need kognitiiv-käitumisteraapial.

Üldise ärevuse fooni vähendamiseks soovitatakse näiteks füüsilist treeningut ja progresseeruva lihaslõdvestuse harjutamist.

Psühhoteraapia

Paanikahäire puhul on tõenduspõhiseks psühhoterapeutiliseks lähenemiseks kognitiiv-käitumisteraapia (KKT). KKT-s õpivad patsiendid tuvastama oma katastrofiseerivaid väärtõlgendusi enda kehaaistingutest. Koos psühhoterapeudiga sõnastatakse alternatiivsed selgitused ning testitakse nii esialgsete kui ka alternatiivsete selgituste paikapidavust arutelu ja käitumiseksperimentide käigus (näiteks patsienti, kes on veendunud, et ta minestab, juhendatakse püsti seisma ja mitte pikali heitma, et veenduda, kas tema hirm peab paika. Tüüpiliselt paanikahoog minestamist esile ei kutsu). Patsienti eksponeeritakse kehaaistingutele, kujutluspiltidele ja hirmutavatele olukordale, hoides ära vältimis- ja turvalisuskäitumisi. Teisisõnu, patsient õpib oma hirmudega silmitsi seisma ja saab selle käigus kogemuse, et paanika sümptomid on ohutud ja mööduvad. Väheneb ootusärevus paanikahoogude kordumise ees ja sageli taanduvad paanikahood täielikult. Patsient õpib teraapias ka lõdvestustehnikaid, näiteks aeglase hingamise tehnikat, vähendamaks hüperventileerimist; see võib aidata paanikahoogusid ennetada või lühendada (14).

Psühhoteraapiast saadav kasu on sageli pikaajaline, sest õpitud oskusi on võimalik rakendada ka edaspidi ja need aitavad ennetada tagasilangusi.

Medikamentoosne ravi

Ärevushäire ravimisel kasutatakse ravimitest põhiliselt antidepressante ning vajadusel lisatakse raviskeemi ka rahustid. Üldjuhul alustatakse ärevushäire ravi antidepressandiga (SSRI-d või SNRI-d). Antidepressandid on efektiivsed nii depressiooni kui ka ärevushäirete ravis.
Bensodiasepiine (rahustid) ei soovitata ravis esmavalikuna – neil on küll kiire efekt, kuid ka risk sõltuvuse ja võõrutusnähtude tekkeks (2).

Ravi efektiivsuse jälgimine

Ravi efektiivsusest annab märku paanikahoogude vähenemine või täielik taandumine. Ravi prognoos on parem, kui kaebuste tekkimisel pöörduda ravile varakult.

Paanikahoogude leevendamine

Teadvustamine, et tegemist on paanikahoo ja mitte mõne eluohtliku seisundiga, võib aidata paanikahoogu ennetada või leevendada. Vahel kasutatakse toimetulekukaarte, mis aitavad paanikahoo ajal tuletada meelde julgustavaid väiteid („See ei kesta igavesti. See on ainult ärevus ja ei ole ohtlik.” jms).
Samuti võib kasu olla aeglase hingamise tehnikast – paanikahoo ajal (ja sellele eelnevalt) tekib hüperventileerimine, mis võimendab ärevuse kehalisi aistinguid veelgi. Kui inimesel õnnestub hingamist aeglustada, rahuneb ta kiiremini.
Abi võib olla teadveloleku (ingl mindfulness) tehnikatest, mis hõlmavad tähelepanu suunamist enda kehaaistingutelt mujale (näiteks ümbritsevale keskkonnale) (2).

Kasutatud kirjandus

1. RHK-10. Psüühika ja käitumishäirete klassfikatsioon: kliinilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. Maailma Tervishoiuorganisatsioon, 1992: 134–135.

2. Ravijuhendite nõukoda. Generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire (agorafoobiaga või ilma) käsitlus perearstiabis. Patsiendijuhend. Eesti Haigekassa. 2014.

3. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu konsortsium. Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu lõpparuanne. Tallinn, Tartu: Tervise Arengu Instituut, Tartu Ülikool, 2022. 1–91.

4. De Jonge P, Roest AM, Lim CCW. Cross-national Epidemiology of Panic Disorder and Panic Attacks in the World Mental Health Surveys. Depress Anxiety 2016; 33 (12): 1155–1177.

5. Bourne EJ. The Anxiety and Probia Workbook. Oakland: New Harbinger Publications, 2000.

6. Hettema JM, Neale MC, Kendler KSA. Review and Meta-Analysis of the Genetic Epidemiology of Anxiety Disorders. Am J Psychiatry 2001; 158 (10): 1568–1578.

7. Hettema JM, Prescott CA, Myers JM. The Structure of Genetic and Environmental Risk Factors for Anxiety Disorders in Men and Women. Arch Gen Psychiatry 2005; 62 (2): 182.

8. Blanco C, Rubio J, Wall M. Risk Factors For Anxiety Disorders: Common and Specific Effects in a National Sample. Depress Anxiety 2014; 31 (9): 756–764.

9. Zimmermann M, Chong AK, Vechiu C. Modifiable Risk and Protective Factors for Anxiety Disorders Among Adults: A Systematic Review. Psychiatry Res 2020 Mar; 285: 112705.

10. Zugliani MM, Martin-Santos R, Nardi. Personality Traits in Panic Disorder Patients With and Without Comorbidities. J Nerv Ment Dis 2017 Nov; 205 (11): 855–858.

11. Mantar A, Yemez B, Alkin T. Anxiety Sensitivity and Its Importance in Psychiatric Disorders. Turk Psikiyatri Derg 2011; 22 (3): 187–193.

12. McNally RJ. Anxiety sensitivity and panic disorder. Biol Psychiatry 2002; 52 (10): 938–946.

13. Moitra E, Dyck I, Beard C. Impact of stressful life events on the course of panic disorder in adults. J Affect Disord 2011; 134 (1–3): 373–376.

14. Clark DMA. Cognitive approach to panic. Behav Res Ther 1986; 24 (4): 461–470.