Kuidas kulges COVID-19 Eestis hospitaliseeritud 133 patsiendil?

26. novembril toimus Tartus konverents „Arukas kohanemine koroonaviirusega“, kus Tartu Ülikooli infektsioonihaiguste assistent Pilleriin Soodla esitas andmeid haiglaravi vajanud COVID-19 patsientide kohta.

Tehtud ja praegugi käimasoleva uuringu küsimuseks on, millised on Eestis COVID-19 patsiendid? Kes nad on, kust tulevad, kust on saanud viiruse ja missugused on need riskifaktorid, mis on seotud raske haiguskulu ja haiglaravi vajadusega?

„Kindlasti on väga oluline ka intensiivravi vajadust määravate riskifaktorite väljaselgitamine, sest võibolla on meil tulevikus, kui inimene saab diagnoosi, võimalik näha juba ette, kellel on suurem risk haigust raskelt põdeda,“ rääkis Soodla.

Uuringusse on plaanis kaasata kõik Eesti haiglatesse ühe aasta jooksul (27.02.2020-27.02.2021) hospitaliseeritud SARS-CoV-2 haiged. Konverentsil esitatud andmete analüüs põhineb esimesel 133 sisestatud patsiendil. Patsiendid jaotati kolme haiguse raskusgruppi. Esimene on patsiendid, kes on olnud tavaosakonnas ja pole vajanud hapnikravi (n=27), teine grupp on samuti tavaosakonna patsiendid, kuid kes vajasid hapnikravi (n=84) ja kolmas grupp on intensiivravi osakonda hospitaliseeritud patsiendid (n=22). Haiglasse oli jõudnud natuke rohkem mehi (52%) kui naisi. Vanus on äärmiselt erinev ulatudes 21-99 aastani.

„Kehamassiindeks on meid samuti huvitanud, kuna ülekaalulisus võib olla seotud raske haiguskuluga – keskmine KMI (30) näitab seda, et ülekaalulisus on sage,“ lausus Soodla.

Ta seletas, et uuring on tinglikult jagatud kaheks puhanguks. Kevadine haiguspuhang kestis kuni 24. juunini ja sügisene haiguspuhang sealt edasi. Andmetest selgub, et suur osa inimesi teadis, kust on haiguse saanud. 65 protsenti patsientidest omas kontakti haigega ehk nad teadsid, et on olnud kontaktis haigestunud inimesega. Eelkõige on nakatumine toimunud kodus ja tööl, seejärel on erinevad üritused.

Sümptomid, millega patsiendid pöörduvad ja mis on nende peamise kaebused, on kõige sagedamini köha (>80% patsientidel) ja palavik üle 38 kraadi. Väga paljudel patsientidel esines maitse- ja lõhnatundlikkuse muutus. Õhupuudus ja hingeldus olid väiksema osakaaluga. Külmavärinaid oli kirjeldatud sümptomitest kõige vähem.

Enamus (n=110, 83%) haiglasse jõudnud patsientidest on erineva raskusega kaasuvate krooniliste haigustega.

„Nii nagu populatsioonis, on ka meie uuringu patsientidel kõige sagedasem kaasuv haigus kõrge vererõhk (60%), lisaks veresoonte- ja südamehaigused (25%),“ rääkis Soodla. Diabeeti oli 16% haigetest. Veel esines vähemal määral näiteks kroonilist neerupuudulikkust, astmat, pahaloomulisi kasvajaid, KOKi ja muid kopsuhaigusi.

Haiguse kulg

„Testi vastus, mis näitab selle viiruse olemasolu, sai tehtud keskmiselt neli päeva pärast haigeks jäämist,“ rääkis Soodla. „Erinevalt gripist, mille puhul me teame, et haiglaravi vajadus võib tekkida väga kiiresti haiguse alguses, tekib selle haiguse puhul haiglaravi vajadus keskmiselt seitse päeva pärast haigestumist. Intensiivravi vajadus tekib keskmiselt 11 päeva pärast haigestumist.“

Kopsupõletik esines või kujunes välja 76 protsendil patsientidest. Kopsude mehaanilist ventilatsiooni vajas kokku 13 patsienti ehk 10 protsenti. Siiani esitatud andmegrupis oli 18 surmajuhtu, neist 14 olid tavaosakonna patsiendid, kes vajasid hapnikku, ja neli surmajuhtu oli intensiivravi osakonnas.

Haiglaravi kestus erines oluliselt. Kui tavaosakonna patsiendid olid haiglas ligi kaks nädalat, siis intensiivravi vajanud patsiendid olid haiglas keskmiselt kuu aega. „Seda on praegu haigla voodikohtade arvestamisel väga oluline teada,“ lisas Soodla.

Kui muidu on inimese hingamissagedus 12-16 korda minutis, siis intensiivravi vajanud patsienditel oli see algselt lausa kaks korda suurem ja hapnikravi vajanud patsientidel kuni 22 korda minutis.

„Vere hapnikusisaldus, mida mõõdetakse protsentides ja mis võiks olla tervel inimesel üle 96 protsendi, kopsupõletiku puhul aktsepteerime üle 93 protsendi, oli intensiivravisse hospitaliseerimisel keskmiselt 87 protsenti, mida loetakse raskeks hingamispuudulikkuseks,“ rääkis Soodla. Hapnikravi vajanud patsientidel oli see 92 protsenti.

„Kindlasti on üks oluline osa haiglaravi patsientide analüüsis rakendatud ravi, mitte ainult hapnikravi ja kopsude kunstlik ventileerimine, vaid ka ravimid, mida saame kasutada,“ rääkis Soodla. Ta seletas, et kevadel kasutati haiglates hüdroksüklorokviini, mis on reumaatiliste haiguste ravim ja mis peaks muutma immunsüsteemi reaktsiooni. Seda sai uuringus 32 patsienti. „Praeguseks ei ole uuringud näidanud, et see ravim oleks väga efektiivne ja sügisel me seda enam kasutanud ei ole. Ainuke viirusevastane ravim, mis otseselt peaks pärssima viiruse paljunemist, on remdesiviir. Seda on kasutatud seitsmel patsiendil, tõenäoliselt nüüd sügisel järjest rohkem. Kevadel kasutati kahel patsiendil ravimiuuringu raames ja nüüd sügisel on meil natuke rohkem seda ravimit kasutada.“

Soodla rääkis, et kui haiguse alguses on oluline viiruse paljunemist peatada, siis haiguse teises staadiumis võib tekkida immuunsüsteemi üleliigne vastus viirusinfektsioonile ja me näeme rasket seisundit. Selle immuunvastuse allasurumiseks on kasutusel hormoonravi deksametasooniga, mida sai 31 patsienti. „Seda kasutasime kevadel vähem, nüüd rohkem,“ lisas ta.

Soodla sõnul on infektsioonhaiguste erialale väga südamelähedane antibiootikumide teema, kuna maailmas on väga levinud antibiootikumresistentsus.

„Selle tõttu oli meil väga suur huvi vaadata, kui palju kasutatakse viirusinfektsiooniga patsientidel antibiootikume, mis peaksid mõjuma ainult bakteritele,“ rääkis ta, tuues välja nelja erineva haigla võrdluse. „Nägime, et ka praegu on meil haiglates käsitlus erinev. Näiteks hapnikravi vajavatest patsientidest said osa haiglates kõik antibiootikumi, osades ainult pooled või vähem. Kui võrrelda kevadist ja sügisest puhangut, siis on positiivne, et antibiootikumide kasutamine on vähenenud. Tõenäoliselt tänu sellele, et oleme selle erialainimestega läbi arutanud.“

Soodla ütles ettekannet lõpetades, et muu hulgas soovitakse edaspidi välja selgitada, kas patsientide käsitlusjuhendit, mis kliinikumi ja PERHi koostöös valmis, järgitakse, kuidas järgitakse ja missugune on selle efekt haiguse prognoosile.

Konverentsi „Arukas kohanemine koroonaviirusega“ saab uuesti vaadata siit. Pilleriin Soodla ettekannet saab vaadata siit.