Kuidas hinnata lapspatsiendi kaalutlusvõimet?

Artikli autor: Kristi Paron, Tartu Ülikooli doktorant, Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna vanemnõunik

Eesti seadusandja on jätnud arsti hinnata, kas konkreetne laps on nii küps, et suudab ravi üle iseseisvalt otsustada. Nimelt sätestab võlaõigusseadus (§ 766 lg 4) põhimõtte, et lapspatsiendile kuuluvad patsiendiõigused – õigus teabele ja õigus anda nõusolek – niivõrd, kuivõrd ta on võimeline poolt- vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma (nimetan seda seaduse määratlust lapse kaalutlusvõimeks.

Sarnaselt on see reguleeritud ka mitmes teises Euroopa riigis, näiteks Austrias, Saksamaal ja Rootsis (1). Seega peab tervishoiutöötaja vajaduse korral hindama lapse võimet iseseisvalt otsustada oma tervist puudutavate küsimuste üle. Millal selline hindamise vajadus tekib? Tavaliselt käib laps arsti vastuvõtul koos vanemaga või vanema heakskiidul ning laps ja vanem on ühel meelel, mida tuleks ette võtta. Sellisel juhul ei ole vaja lapse iseseisvat kaalutlusvõimet hinnata. Lapse iseseisvat kaalutlusvõimet tuleks hinnata eelkõige siis, kui laps tuleb arsti vastuvõtule või protseduurile üksi ning tema vanematega ei ole võimalik ühendust saada, või ei soovi laps mingil põhjusel oma vanemaid asjasse pühendada. Samuti võib kaalutlusvõime hindamine osutuda vajalikuks näiteks juhul, kui lapsel ja tema vanematel on ravi küsimustes erinev arvamus.

Seejuures on oluline, et perekonnaseadus ei anna vanematele piiramatut „võimu“ oma laste üle. Perekonnaseadus sätestab põhimõtte, mille järgi peavad vanemad last kasvatades arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb pidevalt. Kui lapse arengutase seda võimaldab, tuleb kasvatusküsimused lapsega läbi arutada. Samuti peavad vanemad lapsi puudutavaid otsuseid tehes lähtuma lapse parimatest huvidest, mitte enda huvidest. Vahel võivad need mitte kokku langeda.

Kui lapsel on vanematega usalduslikud suhted, siis otsustataksegi lapse elu puudutavaid küsimusi pereringis, kõigi pereliikmete huve arvestades. Kui aga usaldus puudub või polegi vanemad oma lapsi kasvatades nende parimaid huve silmas pidanud, võib juhtuda, et laps on sunnitud oma elu eest üksi vastutama.

Näiteks tuleb ette, et 16-aastane noor elab vanematest eraldi, suhted vanematega on halvad ning noor vastutab ise oma elu korraldamise eest. Kas selline noor peaks mandlioperatsioonile minekuks vanema haiglasse kaasa võtma, et too saaks alla kirjutada haigla nõusolekuvormile? Kas noor peaks ootama operatsiooni täisealiseks saamiseni, teades, et vanem nagunii ei hooli? Sellisel juhul piisabki arsti jaoks noore enda nõusolekust, kui ta on arsti hinnangul võimeline kõiki poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Arstid on toonud oma praktikast näiteid, kus laps on konkreetses tervist puudutavas küsimuses informeeritum ja teadlikum kui tema vanemad.

Kuidas hinnata lapse kaalutlusvõimet?

Mõistagi tekib arstil küsimus – kuidas hinnata lapse kaalutlusvõimet, seadus selleks juhiseid ei anna. Tegemist on eelkõige meditsiinieetikast pärit patsiendiautonoomia küsimusega. Seega tuleb lähtuda samasugustest põhimõtetest nagu täiskasvanud patsientide korral. Beauchamp ja Childress defineerivad patisendi autonoomiat kui „enesemääramist, mis on vaba teiste kontrollivast mõjust ning muudest piirangutest, nagu näiteks ebaadekvaatne arusaamine, mis takistavad mõtestatud valiku tegemist“ (2). Autonoomia realiseerimise praktiline väljendus on patsiendi nõusolek. Meditsiinieetikas räägitakse teavitatud nõusolekust (informed consent), sest otsustamiseks vajab patsient informatsiooni. Patsiendile informatsiooni andmine, selle informatsiooni mõistmine ja töötlemine patsiendi poolt ongi kesksed küsimused patsiendi otsustusvõime/kompetentsuse kujunemisel. Üldiselt hinnatakse patsiendi kompetentsust neljast kriteeriumist lähtudes:

1. patsient mõistab oma olukorda ja enda ees seisvaid valikuid,
2. patsient mõistab talle antavat teavet ja suudab teha sellest järeldusi,
3. patsient suudab saadud teabe ja oma väärtushoiakute põhjal teha valiku,
4. patsient suudab oma valikut põhjendada ja selgitada.

Eeltoodud aspektidele hinnangu andmine eeldab aktiivset ja usalduslikku suhtlust patsiendiga ning ühest visiidist ei pruugi sellise kaaluka hinnangu andmiseks piisata. Perearstid on siin võrreldes teiste tervishoiutöötajatega eelisseisundis – on ju perearstil tavaliselt patsiendiga pikaajaline suhe ja ta tunneb sageli tervet lapse perekonda. Applebaum on koostanud tabeli näidisküsimustega, mida arst võiks patsiendilt küsida iga kriteeriumi juures, veendumaks patsiendi kompetentsuses; näiteks: „Palun räägi mulle oma sõnadega, mis on selle ravi kasu ja riskid“, „Miks sa arvad, et see ravi mõjub?“, „Mis sinu arvates juhtub, kui me jätame sind ravita?“, „Mida sa oled otsustanud?“, „Mis teeb sulle otsustamise raskeks?“ jne (3). Seega peab arsti ja lapse vaheline suhtlus olema kahesuunaline – arst peab lapsele selgitama tema tervisliku seisundi ja raviga seonduvat, aga ühtlasi saama ka lapselt selgitusi, veendumaks, et laps mõistab tema ees seisvaid valikuid ja nende tagajärgi.

Lapse kompetentsus on otseselt seotud talle antava informatsiooniga

Lapspatsiendi osalemise ja otsustamisega seotud küsimusi on käsitlenud Euroopa Pediaatrite Ühingu eetika töörühm oma seisukohas (4). Seisukohas rõhutatakse, et lapse kompetentsus sõltub lapse, tema vanema(te) ja arsti vahelistest suhetest ning lapse haiguskogemusest. Näiteks selgitab töörühm, et 12-aastasel leukeemiat põdenud teismelisel, kellel on haigusnähud taas tekkinud, on unikaalne kogemus oma haigusest, millele rajada oma otsused edasise ravi kohta. Mida suuremat mõju omab ravi, seda suuremat mõistmist peaks laps demonstreerima, eriti kui ta soovib ravist keelduda. Samuti rõhutab töörühm, et lapse kompetentsus on otseselt seotud talle antava informatsiooniga – lapsel on võimatu demonstreerida kompetentsust, kui talle pole antud adekvaatselt informatsiooni.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõttes ei ole lapspatsiendi kaalutlusvõime hindamine lihtne ülesanne ja see võib põhjustada pingeid arsti ja vanemate vahelistes suhetes. Seda olulisem on, et kaalutlusvõime hindamine oleks asjakohaselt dokumenteeritud. Abi võib olla ka kollegiaalsest otsustamisest ning tervishoiuasutus võiks kehtestada oma protseduurireeglid, mida täpselt sellises olukorras teha tuleb.

Oma tervist puudutavate otsuste vastuvõtmises osalemine või teatud vanusest ka üksi otsustamine ei ole üksnes õigus või privileeg. See on vastutuse võtmine oma tervise eest. Euroopa Nõukogu lapsesõbraliku tervishoiu juhendmaterjali kohaselt on olemas piisavalt uuringuandmeid selle kohta, et laste osalemine otsuste tegemises parandab otsuste kvaliteeti ja ravi tulemuslikkust (5).

Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Telli ajakiri siit!