Kuidas aidata kuulmislangusega patsienti?

Artikkel ilmus septembri Perearstis. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Perearsti artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Artikli autor: Sandra Vill, audioloog, Tartu Ülikooli Kliinikum

Kuulmislanguse (re)habiliteerimise võimalusi on erinevaid, alustades nõustamisest kuni kirurgiani välja. Õige abi leidmine võib aga olla keerukas, eriti kui patsient pole oma kuulmislangusest ega selle (re)habiliteerimise võimalustest teadlik.

Perearstikeskused on tihti esimesed kohad, kus kuulmislangust võiks märgata, ja seetõttu on väga tähtis, et seal osataks patsiendile asjakohast infot anda ning teda edasi suunata.

Kuulmislanguse esinemissagedus

Perearstikeskuses puututakse kuulmislangusega patsientidega kokku igapäevaselt, sest kuulmislanguse esinemissagedus on väga suur – teiste riikide uuringute põhjal võib eeldada, et Eestis esineb kuulmislangust umbes 20%-l rahvastikust (1). WHO ennustuse järgi on vähem kui 30 aasta pärast iga neljas inimene kuulmislangusega (2), mis tähendab, et kuulmislangusega inimeste arv on kogu aeg suurenemas. Umbes 60% kuulmislangusega inimestest on üle 50 aasta vanad (1), kuigi kuulmislangus pole ainult vanemate inimeste probleem.

Kuigi kuulmislangus on väga levinud, on kuuldeaparaatide kui kuulmislanguse sümptomaatika vähendamiseks mõeldud abivahendite kandmine üpriski alakasutatud ressurss. Prantsusmaa uuring (3) näitas, et kõikidest kuulmislangusega patsientidest kasutab kuulmisabivahendit vaid 37%, USA sarnane uuring (4) leidis, et kuuldeaparaate kasutab vaid 14,2%. Siinkohal on siiski tähtis mainida, et kõik kuulmislangusega inimesed ei pruugi vajada traditsioonilist kuuldeaparaati, näiteks sügava kuulmislangusega patsiendile võib kasulikum olla sisekõrvaimplantaat ja väga kerge kuulmislangusega patsient võib kasu saada juba ainult kommunikatsioonitehnikatest.

Miks ei otsita abi?

Üks põhjuseid, miks enamikul kuulmislangusega patsientidest puudub kuuldeaparaat, on info vähene kättesaadavus. Paljud patsiendid ei tea, et neil on kuulmislangus, rääkimata sellest, millised on ravi ja/või rehabilitatsiooni võimalused. Samuti ei pruugi olla patsiendid teadlikud, mis mõju võib kuulmislangusel olla nende igapäevaelule või tervisele (5). On leitud, et (re)habiliteerimata kuulmislangus võib viia ärevuseni, eriti suhtlusolukordade ees, ning isegi depressioonini (6–8). Kuulmislangus suurendab ka dementsuse riski vanemas eas (9).

Info kättesaadavus on lähedalt seotud spetsialistide vähese väljaõppega ning kuulmisspetsialistide nappusega – töötukassa 2023. aasta tööjõuvajaduse baromeetri kohaselt on (juba mitmendat aastat järjest) audioloogide suur puudujääk Eestis (10). Info ennetus-, diagnostika- ja ravimeetodite kohta audioloogiamaailmas on Eestis kohati lünklik ning kuni teemast ei hakata rohkem rääkima, võibki see nii jääda.

Stigma kuulmislanguse ja eriti kuuldeaparaatide suhtes on siiani väga levinud (11, 12). Arvatakse, et kuulmislangus on midagi häbiväärset või midagi, mis on ainult vanematel inimestel. Kuuldeaparaati abivahendina ei tunnustata nagu prille nägemisprobleemide korral (8). Pikalt on levinud väärarusaam, et kuulmislangusega inimene on vähem võimekas või piiratud intellektiga, ning seda kartes võivad patsiendid üritada vältida oma kuulmislangusega tegelemist (11–13).

Kuulmislanguse sümptomaatika

Nagu eelnevalt mainitud, on patsiendi teadmatus oma kuulmislangusest väga levinud probleem. See tähendab, et kui patsient arsti juurde jõuab, on pöördutud tavaliselt kas tuttavate või pere soovitusel/nõudmisel (13). Sellised patsiendid võivad olla veendunud, et asi pole neis endis, vaid inimesed nende ümber räägivad segaselt. USA uuring (5) näitas, et paljud patsiendid ei tea, mis on normaalne kuulmine ja mis mitte – vaid 9% vastanutest teadis, mida tähendab kuulmine normipiiris, võrdlusena teadis 93% vastanutest, mis on normaalne nägemine, ja 85%, mis on normaalne vererõhk.

Arsti poole võidakse pöörduda ka muude sümptomite/probleemide tõttu (13). Näiteks võib patsiendi tuua audioloogi või kõrva-nina-kurguarsti vastuvõtule tinnitus või rõhutunne kõrvus (8, 13), sealjuures aga ei pruugi patsient teada, et nende sümptomite põhjus võib olla kuulmislangus. Kuulmislanguse sümptomeid on erinevaid:

1. patsient peab telekat/raadiot valjemaks keerama;
2. patsient küsib öeldut üle;
3. patsient mainib, et inimesed räägivad liiga kiiresti või segaselt;
4. telefonis rääkimisel esineb raskusi;
5. soositakse ühte kõrva;
6. enda hääl muutub valjemaks;
7. tinnituse esinemine kõrvus või peas;
8. rõhutunne kõrvades/peas;
9. tundlikkus (teatud) helide, eriti valjemate helide suhtes.

Ükski nendest sümptomites ei tähenda automaatselt, et patsiendil on kuulmislangus, kuid siiski oleks vaja patsient edasi suunata, et leida sümptomite algpõhjus. Kindlasti on vaja suunata edasi patsiendid, kelle peres on esinenud kuulmislangust või kes töötavad müras (nt ehitajad, muusikud) (2, 8). Kuna kuulmislanguse esinemise tõenäosus kasvab vanusega, eriti üle 60-aastastel, on vanemate inimeste suunamine kuulmisuuringule väga soovituslik.

Kuulmislanguse diagnoosimine täiskasvanutel

Kuulmislanguse avastamisel mängib perearst väga olulist rolli – varajane kuulmislanguse märkamine ning patsiendi edasisuunamine on ülimalt tähtis õigeaegse abi saamisel (2, 8, 13). Kui patsient jõuab audioloogi või kõrva-nina-kurguarsti vastuvõtule, on tüüpilisemad uuringud, mida kuulmislanguse ümberlükkamiseks või kinnitamiseks tehakse, puhastoonaudiomeetria, tümpanomeetria ning stapesrefleksi uuring (13). Puhastoonaudiomeetria on kuulmistestide kuldstandard ja seega kõige tüüpilisem viis, kuidas kuulmislangust diagnoosida.

Kuulmislanguse astmed tugevuse järgi on toodud välja joonisel 1. Kui kuulmine on erinevatel sagedustel halvem kui 20 dB, on tegemist kuulmislangusega (8, 13). Kõik, mis jääb joonisel ülespoole 20 dB joont, on normipiiris kuulmine. Ka ühepoolne kuulmislangus võib olla inimese jaoks häiriv ning vajaks tähelepanu. Tavaliselt on siis häiritud rohkem suunataju ning müras kõne kuulmine, lastel võib ühepoolne kuulmislangus pärssida ka kõne arengut (13).

Kuulmislanguse diagnoosimine lastel

Vastsündinute kuulmissõelumisega alustati 2004. aastal ning see sai terves riigis 98% kattuvuse 2012. aastaks (14). Väikelaste kuulmislangust diagnoositakse Eestis tänu vastsündinute kuulmissõelumisele keskmiselt kuuekuuselt, mis võimaldab varast kuuldeaparaatide sobitamist (keskmiselt seitsmekuuselt) ja lapse kaasamist (re)habilitatsiooniprotsessi (15).

Väikelastel ja koolieelikutel diagnoositakse kuulmislangust kas ASSR, VRA või mänguaudiomeetria uuringutega (13). Lastel on tüüpiline kuulmislanguse sümptom kõne arengu mahajäämus, aga ka tähelepanu hajumine ning üle küsimine (8, 13). Mida rutem sekkuda, seda paremaid tingimusi on võimalik lapsele luua.

Kuuldeaparaadi kandidatuur ja valikud

Kuulmisabivahend määratakse patsiendile tema kuulmislanguse, võimekuse (näiteks peenmotoorikat arvestades), valmiduse ning vajaduste põhjal. Kuuldeaparaadid on kõige tüüpilisemad abivahendid kuulmislanguse korral, kuid vajadusel saab patsient abi ka kommunikatsioonitehnikatest, viipekeelest, nõustamisest, kirurgiast või implantaadist (8, 16).

Kuuldeaparaat ei taasta kuulmist, vaid annab ligipääsu helidele ning võimendab helisid, mida kuulmislangusega patsient ei kuule. Kuuldeaparaadi programmeerimisel võetakse arvesse patsiendi kuulmislanguse tugevus ja tüüp ning kõrva akustika.

Kuuldeaparaat on individuaalne ja seega internetist või kataloogist ostetud kuuldeaparaadid, mis pole kõrva järgi seadistatud, ei anna sama tulemust, sest võimendus on kas liigne või pole piisav. Tänapäeva kuuldeaparaadid on digitaalsed ning proovivad taustamüra summutada ja samal ajal kõne rohkem esile tuua (16). Kuuldeaparaadid vähendavad ka tinnitusetunnet kõrvus, survetunnet peas ja võivad aidata leevendada tasakaaluprobleeme (13, 16). On ka uuritud ja tõestatud, et kuuldeaparaatide kasutamine vähendab kuulmislangusega inimestel dementsuse riski (17). Samas tuleb alati pidada meeles, et kuuldeaparaat pole uus kõrv ning on siiski piirangutega.

Eestis on kuuldeaparaate võimalik soetada riikliku soodustusega. Soodustuse ja sellega kaasas käiva arstitõendi määrab audioloog või kõrva-nina-kurguarst. Soodustuse suurus oleneb patsiendi vanusest ning sellest, kas patsient töötab (või õpib) või ei tööta. I aktiivsusgruppi kuuluvad inimesed on tavaliselt mittetöötavad täiskasvanud ning nende soodustuse piirmäär on 350 eurot. See tähendab, et kui kuuldeaparaadi täishind on alla 350 euro, tuleb patsiendil endal tasuda aparaadi eest 10%. II aktiivsusgrupp on töötavad täiskasvanud, kaasa arvatud õppivad kuni 25-aastased noored. Neil on soodustuse piirmäär 736 eurot. III aktiivsusgrupp on lapsed (kuni 17-aastased k.a), nende piirhind on sama mis II aktiivsusgrupil. (18)

Soodustusega on võimalik osta aparaat mõlema kõrva jaoks, eeldusel, et mõlemas kõrvas on kuulmislangus. Soodustus on nelja aasta peale alates ostukuupäevast ehk iga nelja aasta tagant on õigus osta soodustusega uus aparaat (18). Kuuldeaparaatide valik on Eestis suur ning kõik kuuldeaparaadifirmad pakuvad soodustust. Kuulmisnõustamise või kuuldeaparaadi sobitamise vastuvõtul saab tutvuda erinevate kuuldeaparaatide võimalustega, sealhulgas kõrvasiseste ja kõrvataguste aparaatidega, aku või patareidega töötavate seadmetega ning muude lisaseadmetega, millest võiks patsiendile kasu olla (8, 16).

Kuuldeaparaadi näidustust tuleb koos patsiendiga arutada – nii mõnigi kerge-mõõduka kuulmislangusega patsient ei tunne vajadust kuuldeaparaadi järgi, isegi kui neil oleks sellest kasu. Samas on tähtis pidada meeles, et mida kauem kuulmislangusega patsient kuuldeaparaadi kasutamist edasi lükkab, seda raskem on hiljem kuulmisabivahendiga harjuda.

Kokkuvõte

Kuulmislangusega inimeste jaoks mängib perearst olulist rolli kuulmislanguse (varajaseks) avastamiseks, et saada õigeaegset audioloogilist abi. Teekond kuuldeaparaadini võib algul tunduda keeruline ja aeganõudev, kuid hästi sobiv ja õigesti programmeeritud kuulmisabivahend teeb igapäevaelu tunduvalt lihtsamaks ning nauditavamaks.

Kasutatud kirjandus

1. Haile LM, Kamenov K, Briant PS, Orji AU, Steinmetz JD, Abdoli A, Abdollahi M, Abu-Gharbieh E, Afshin A, Ahmed H, Rashid TA. Hearing loss prevalence and years lived with disability, 1990–2019: findings from the Global Burden of Disease Study 2019. The Lancet. 2021 Mar 13; 397 (10278): 996–1009.
2. World Health Organization. World report on hearing. World Health Organization; 2021 Mar 3. https://www.who.int/publications/i/item/9789240020481
3. Lisan Q, Goldberg M, Lahlou G, Ozguler A, Lemonnier S, Jouven X, Zins M, Empana JP. Prevalence of hearing loss and hearing aid use among adults in France in the CONSTANCES study. 2022. JAMA Network Open. 2022 Jun 1; 5 (6): e2217633.
4. Chien W, Lin FR. Prevalence of hearing aid use among older adults in the United States. Archives of internal medicine. 2012 Feb 13; 172 (3): 292–293.
5. Carlson ML, Nassiri AM, Marinelli JP, Lohse CM, Sydlowski SA. Awareness, perceptions, and literacy surrounding hearing loss and hearing rehabilitation among the adult population in the United States. Otology & Neurotology. 2022 Mar; 43 (3): e323.
6. Carmen R, Uram S. Hearing loss and anxiety in adults. The Hearing Journal 2002; 55 (4): 48–50.
7. Jiang F, Kubwimana C, Eaton J, Kuper H, Bright T. The relationship between mental health conditions and hearing loss in low‐and middle‐income countries. Tropical Medicine & International Health 2020; 25 (6): 646–659.
8. Dillon H. Hearing aids. Hodder Arnold, 2008.
9. Gurgel RK, Ward PD, Schwartz S, Norton MC, Foster NL, Tschanz JT. Relationship of hearing loss and dementia: a prospective, population-based study. Otology & neurotology: official publication of the American Otological Society, American Neurotology Society [and] European Academy of Otology and Neurotology 2014; 35 (5): 775.
10. Töötukassa tööjõuvajaduse baromeeter, aprill 2023. https://www.tootukassa.ee/et/baromeeter/poster?period=321&area=all
11. Wallhagen MI. The stigma of hearing loss. 2010. The gerontologist. Feb 1; 50 (1): 66–75.
12. Lash BN, Helme DW. Managing hearing loss stigma: Experiences of and responses to stigmatizing attitudes & behaviors. 2020. Southern Communication Journal. Oct 19; 85 (5): 302–315.
13. Katz J. Handbook of Clinical Audiology. 1994. Baltimore: Williams ja Wilkins.
14. Paat-Ahi G, Laarmann H, Sikkut R. Vastsündinute kuulmise skriiningu projekti 2004–2012 auditiaruanne. 2013. https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/16396
15. Kruustük K. 2022. Sisekõrvaimplantatsioon Eestis 22 aastat. Kõrvakliiniku 2022 ettekanne.
16. Blazer DG , Domnitz S , Liverman CT , eds. 2016. Hearing Health Care for Adults: Priorities for Improving Access and Affordability. National Academies Press; 2016 Sep 6.
17. Livingston G, Huntley J, Sommerlad A, Ames D, Ballard C, Banerjee S, Brayne C, Burns A, Cohen-Mansfield J, Cooper C, Costafreda SG. Dementia prevention, intervention, and care: 2020 report of the Lancet Commission. The Lancet. 2020 Aug 8; 396 (10248): 413–446.
18. Sotsiaalhoolekande seaduse ja ravikindlustuse seaduse alusel kehtestatud sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri määruste muutmine (25.04.2022). Riigi Teataja. https://www.riigiteataja.ee/akt/128042022017