Kroonilise väsimuse sündroomi biomarkerid

Kroonilise väsimuse sündroom (KVS) on kompleksne haigus, mida diagnoositakse eeskätt kliiniliste sümptomite põhjal. Igapäevases praktikas kasutatavaid biomarkereid praegu pole.

KVS on raske haigus, mida esineb üle maailma kõigis etnilistes ja rassilistes gruppides. Selle hinnanguline esinemissagedus on 0,1-2,2% üldpopulatsioonist, sõltuvalt sellest, milliseid diagnostilisi kriteeriume kasutatakse. KVS täpne patogenees ei ole teada. Oletatakse, et tegemist on kompleksse multifaktorilise sündroomiga, kus immunoloogilised ja keskkonnategurid mängivad võtmerolli. KVS diagnoosimiseks pole kasutusel ühtegi analüüsi ega uuringut. Diagnoos põhineb peamiselt kliinilistel sümptomitel: tugev väsimus, mis ei leevene puhkusega, koormusjärgne haiglane enesetunne, kognitiivne kahjustus, autonoomne düsfunktsioon, kurnatus, ülitundlikkus valgusele ja seletamatud valud.

Kroonilise väsimuse sündroom vallandub sageli pärast viirushaigusi, samuti on hästi teada seos infektsioonhaiguste ja autoimmuunhaiguste vahel. Juba varasematest uuringutest on teada, et HHV-6 võib KVS ja entsefalopaatia kujunemises rolli mängida. KVS korral võib mõni viirusinfektsioon käivitada latentsete viiruste reaktsivatsiooni, mis võib omakorda KVS kujunemist mõjutada läbi põletiku ja immuunsüsteemi düsregulatsiooni. Peamised latentsed viirused, mille reaktivatsioonist räägitakse, on EBV ja HHV-6, viimane suudab muu hulgas nakatada ka immuunsüsteemi rakke.

Viirusnakkused võivad käivitada ka autoimmuunsuse. Suuremal osal KVS-ga patsientidest pole veenvaid tõendeid kroonilise viirusinfektsiooni kohta, kuid on usutav, et viirused käituvad nagu sündmuskohalt lahkunud autojuht, käivitades immuunsüsteemi ja jättes endast maha düsfunktsionaalse immuunsüsteemi ja/või autoimmuunsuse.

2020. aastal avaldatud uuringus leiti mõnedel KVS-ga patsientidel suurenenud autoantikehade tase beeta2-adrenergilise retseptori (β2AdR) ja muskariinsete atsetüülkoliini retseptorite (M3 AChR ja M4 AChR) suhes. Kuna mõlemad retseptorid on olulised veresoonte vasokonstriktsioonis, võib nende funktsiooni häirumine põhjustada vasokonstriktsiooni ja hüpokseemiat, mis selgitaks mitmeid KVS sümptomeid. Samal aastal on avaldatud veel üks uuring, kus leiti seos β2AdR autoantikehade ja valuga seotud närvivõrgustikes tekkinud muutuste vahel.

On näidatud, et immunoglobuliinide ja immuunkomplekside eemaldamine, sealhulgas anti-β2AdR ja anti-M3/M4 AchR autoantikehade eemaldamine immuunadsorptsioonil toob suuremal osal KVS-ga patsientidest kaasa sümptomite kiire paranemise. Samuti on rituximab-raviga KVS sümptomaatika paranenud nendel patsientidel, kellel B-lümfotsüütide taseme suure languse tagajärjel on vähenenud ravieelselt kõrge olnud anti-β2AdR autoantikehade tase.

Käesolevas uuringus määrati 134 KVS-ga patsiendi ja 33 terve kontrolli verest inimeste herpesviirus 6 (HHV-6A ja HHV-6B) olemasolu PCR-metoodikal, samuti uuriti beeta2-adrenergilise retseptori (β2AdR) ja muskariinse atsetüülkoliiniretseptori ( (M3 AChR ja M4 AchR) vastu suunatud autoantikehade olemasolu ja tiitrit ELISA-meetodil.

HHV-6A/B U3 genoomset järjestust täisvere DNA-st leiti raske KVS korral 19 juhul 31-st, mõõduka KVS korral 18 juhul 73-st, kerge KVS korral 7 juhul 30-st. KVS oli raskem patsientidel, kellel viiruskoopiate arv ületas 1000 koopiat 106 perifeerse vere mononukleaarse raku kohta.

Beeta2-adrenergilise reseptori vastu suunatud autoantikehade keskmine konsentratsioon KVS-ga patsientide seerumis oli 1,4 ng/ml ja tervetel kontrollidel 0,8 ng/ml. KVS raskusega seoses nende autoantikehade tase ei muutunud.

Samuti oli erinevus M4 AchR vastu suunatud antikehade tasemes, mille keskmine kontsentratsioon KVS-ga patsientidel oli 8,1 ng/ml ja tervetel kontrollidel 6,5 ng/ml. KVS raskusega seoses nende antikehade tase ei muutunud. Küll aga oli suurem anti-M4 AchR antikehade tase nendel patsientidel, kellel oli suurem HHV-6 viiruskoormus. Suurem anti-M4 tase oli omakorda seotud suurenenud anti-β2AdR tasemega.

Tervetega võrreldes suurem anti-β2AdR ja anti-M4 AchR autoantikehade tase kroonilise väsimuse sündroomiga haigetel toetab nende kasutamist KVS diagnostikas biomarkeritena.

Gravelsina S, et al. Biomarkers in the diagnostic algorithm of myalgic encephalomyelitis/chronic fatigue syndrome. Front Immunol. 2022 Oct 10. doi: 10.3389/fimmu.2022.928945.