Kristel Ehala-Aleksejev: 5%-15% kaalulangust parandab juba oluliselt tervist

Eesti täiskasvanute seas oli möödunud aastal 52,7% ülekaalulisi, kellest rasvunuid oli viiendik. Meeste seas on ülekaalulisi ja rasvunuid üle 60% ja naiste seas 46,8%.

Arst ja toitumisterapeut Kristel Ehala-Aleksejev rääkis ülekaalu teemalisel seminaril, et enamuse väljakujunenud haiguste, nagu näiteks teist tüüpi diabeedi, düslipideemia, hüpertensiooni või uneapnoe puhul, piisab kliinilise pildi parandamiseks juba väikesest kaalulangusest. “Need ei ole üldse suured numbrid: 5-15%kaalulangust aitab juba oluliselt parandada erinevaid haiguskulge ja -nähte. 5% on juba piisav, et näiteks parandada beetarakkude funktsiooni ja langetada triglütseriidide taset. Kui soovime aga sügavamaid muutusi, ja juba geneetilisel tasandil, siis viiest protsendist ei piisa, vaja on ikkagi 10-15%.”

5-15%-line kaalulangus on arsti sõnul saavutatav elustiili muutustega. Ülekaalulist patsienti ravides tuleks seega keskenduda sellele, kuidas parandada tervist läbi eluviisi: aidata kujundada positiivseid harjumusi ja mitte soovida kiireid muutusi. “Vajalik ei ole mitte kaalunumbri langus, vaid kehakompositsiooni paranemine. Peaksime aitama patsiendil kaotada rasva, eelkõige vööpiirkonnast, ning hoida või vajadusel suurendada lihasmassi.”

Elustiil, geneetika ja keskkond

Eesti inimesed on hakanud järjest rohkem sööma. Keskmine eestlane sööb päevas üle 3000 kcal, naised vajavad aga keskmiselt 2000 kcal ja mehed 2400 kcal.

Inimesed on küll vastavalt soovitustele vähendanud menüüs süsivesikute hulka, kuid paraku eelkõige täisteratoodete ja köögiviljade arvelt. Seega süüakse vähem kiudaineid, mis aga viib mitmete terviseprobleemideni.

Samas on võrreldes 1992. aastaga peaaegu kahekordistunud rasvade ja viimastel aastatel järjest tõusnud ka alkoholi tarbimine.

“Täna on põhisõnum peale lihtsa – söö vähem, liigu rohkem, see, et tuleks tõsta kiudaineterikaste toitude, täisteratoodete ja köögiviljade, osakaalu menüüs. Vähendada tuleks püüda suhkrute ja rasvade, eelkõige kõrge rasvaprotsendiga liha- ja piimatoodete söömist. Tuleks õppida paremini kontrollima toidukoguseid, püüda süüa regulaarselt ja vähendada kiiret söömist, mis koguseid suurendab.”

Kuigi eluviis on kaalulangetuse baas, saab selle muutmisega langetada tavaliselt 10% kaalust, mõningatel juhtudel ka rohkem. “Mul on patsiente, kes on kaotanud 25% või isegi 30% püsivalt oma ülekaalust, aga neid on vähe,” nentis Ehala-Aleksejev. Vajadusel saab kasutada ka kaalu vähendavaid ravimeid ja raskematel juhtudel kaalukirurgiat.

Kui möödunud sajandil hakati rääkima ülekaalust kui uuest katkust, siis selle vältimiseks soovitatigi vähem süüa ja rohkem liikuda. Tol ajal puudusid paljud kaasaegsed inimese tervise hindamise meetodid, mistõttu see sõnum oli alustuseks piisav. Kuigi toit ja kehaline koormus mängivad kaalu langetamisel olulist rolli, ei saa praegu enam kõrvale jätta teisi faktoreid.

“Selge see, et geenidel on oluline roll, milline on meie keha kompositsioon, ainevahetus ja millised tervist mõjutavad muutused võivad meid elukaares tabada,” märkis arst.

Arvestada tuleb näiteks seda, et naudinguga seonduvad ajumehhanismid ei ole kõigil ühtemoodi kontrollitud. Mõningatel inimestel on väga keeruline saada aru küllastustundest ja mõningad lähevad ka palju kergemini kaasa naudinguliste tegevustega. Aju poolt kontrollitud tasusüsteem, mis on seotud meeldimise ja tasuga, ja mida seostatakse sageli alkoholi või muude sõltuvustega, kehtib ka toidu puhul – mõnel inimesel pole need protsessid väga hästi kontrollitud. “Kui me paneme sellise inimese keskkonda, kus on väga palju toidule suunatud reklaami, on keeruline ennast sellest välja tõsta – on vaja õppida oma eripäraga toime tulema, õppida kontrollima oma söömisimpulsse.”

Kaalu mõjutab ka kõik unega seonduv. “Paigast ära unerežiim mõjutab toiduvalikut, vaimset tervist, jõudlust ja seda, mil määral oleme motiveeritud ja kehaliselt valmis liikuma. Kui uni on halvasti juhitud, oleme välja magamata ja väsinud, siis pigem teeme ka rohkem emotsionaalseid otsuseid toidu valimisel. Üleväsimusest tingitud muutuste tõttu kehas valime ka pigem kõrgema kaloraaži ja väiksema toiteväärtusega toite,” selgitas Ehala-Aleksejev.

Ülekaalu kontekstis räägitakse kõige vähem keskkonnast, millel on aga ääretult suur mõju. Inimene võib olla vaimus valmis oma kaaluga tegelema, kui aga keskkond seda ei toeta: lähedased ei tule muutuse sooviga kaasa, töö ei võimalda pidada mõistlikke söömispause või elukeskkond ei võimalda palju liikuda, siis on muutusi teha keeruline.

Keskkond on ka meditsiinikeskkond. “Kui meditsiinitöötaja halvustab ülekaalu või ei pööra sellele toetavat tähelepanu, siis samuti vähendame valmisolekut muutusteks,” rõhutas Ehala-Aleksejev. “Paraku need asjad, millele tähelepanu ei pööra, kipuvad meid kõige enam mõjutama.”

Seega tuleks kaalulangetamisel arvestada nii elustiili, näiteks söömisharjumusi ja käitumismustreid, geneetilist pagasit ja kehaomast füsioloogiat, kui ka keskkonda. “Siit saavadki alguse isikut mõjutavad teekonnad: kuidas ta käitub, teeb toiduvalikuid, miks tal on selline eluviis. Tundes neid radasid, saame hakata koos patsiendiga tasapisi midagi muutma.”

Kaalulangetus – mõtestatud ja samm-sammuline

Kõigepealt tuleb seega selgitada, mis on patsiendi põhiprobleem ja kaardistada söömisharjumused. “Peame patsientidele selgeks tegema, miks räägime ülekaalust. Enne seda on aga oluline küsida, kas see on ka tema huvi, et see poleks pealesunnitud ja stigmatiseeriv. Kui ta täna ei ole huvitatud, siis piisab algusest sellest, et ta teab, et tal on võimalik sellest ühel päeval rääkida.”

Kui raviteekond läheb aga edasi, tuleb teha plaan ja kokkuvõte plaanist. “Aga patsient on see, kes peab muutuste poolt argumente esitama. See ei pea juhtuma meditsiinitöötaja survel. Patsiendi soov võib olla kasvõi minimalistlik, näiteks et võetakse ette üks etapp – hakatakse tegelema liikumisega või lõpetatakse suhkru lisamine toidule. Mis iganes, aga see peab olema patsiendi otsus, nii et aktsepteerime patsienti ja tema otsust.”

Eesmärk on leida tervise tasakaalupunkt – koht, kus koostöös patsiendiga saab tagada talle parima tervise ja viis, mismoodi edasi liikuda. “Kas saame hakkama ainult eluviisi muutustega, kombineerime ravimitega või läheme edasi kaalukirurgiasse? Loomulikult ei saa ka nii, et alustame kaalukirurgiaga, aga eluviisi muutused on läbi võtmata. Mis iganes valikuid me teeme, peaksime ikkagi alustama eluviisist ja liikuma vajadusel edasi,” rääkis Ehala-Aleksejev.

Eesmärgid peavad olema patsiendiga alati läbi räägitud, tegevus peab olema mõtestatud ja samm-sammuline. “Aga pigem võtta alla vähem, võib-olla 5–10 kg, ja püüda seda hoida, kui võtta mõtestamata, kuidas seda hoida, alla 20–25 kg. Siis tuleb tagasi 25 kg ja veel pluss viis.”

Keskenduda tasub alul paarile-kolmele olulisele probleemile ja valida patsiendile sobiv tempo – nii on edu kindlamini tagatud. “Oluline on järjepidevus. Uued harjumused ei tule paari päeva ega kuuga. See on pidev treening – uuesti ja uuesti läbiräägitu juurde tagasitulek. Hea on lihtsad sõnumid, regulaarsus ja kordamine,” soovitab arst.

Muutused ravis peegelduvad ka juhendites. Kui esimesed 10-aasta tagused ravijuhendid olid keskendunud pigem kehamassiindeksile ja kaalule, siis mida aeg edasi, on ravijuhendid keskendunud järjest rohkem kliinilisele pildile ning rasvumisega kaasnevatele tüsistustele ja nende vältimisele. “Kaal ja kehamassiindeks ei ole eraldiseisvalt lähenemiste keskel, vaid pigem on meditsiinitöötajate vaateväljas see, et loomulikult on vaja saada kaal alla, kuid veel olulisem on püüda vältida neid haigusi ja tüsistusi, mida toob endaga kaasa halvasti juhitud ülekaalu ja rasvumise ravi,” kommenteeris Ehala-Aleksejev.