Krista Lääne: COVID-19 tüsistused ei ole sageli seotud haiguse põdemise raskuse ega patsiendi vanusega

Viljandi haigla teatas mais, et hakkab esimesena Eestis pakkuma kompleksset inter- ja multidistsiplinaarset taastusraviteenust COVID-19 läbi põdenud patsientidele. Mida see teenus endast kujutab?

See teenus on mõeldud patsientidele, kes on läbi põdenud COVID-19 infektsiooni/haiguse. Haigus võib olla kulgenud ka kergete sümptomitega kodustes tingimustes, kuid püsima on jäänud pikaajalised tüsistused. Erinevad uuringud on näidanud, et alates 4.–5. nädalast pärast diagnoosi saamist ning veel 12 nädalat ja hiljemgi kestavad COVID-ist tingitud vaevused, millele võib lisanduda ka uusi kaebusi. Oluline on eristada, kas tegemist on COVID-19 järgsete sümptomitega või on ägenenud mõni varasem krooniline haigus või on tegemist muu varem diagnoosimata haigusega.

Taastusravi COVID-haiguse läbipõdenutele pakutakse Eestis teistegi tervishoiuteenuse osutajate juures, kuid meie eesmärk oli luua algusest peale süstemaatiline interdistsiplinaarne patsienditeekond, kuhu on kaasatud erinevate erialade spetsialistid. Samuti soovime tagada, et patsiendi teenusel liikumine oleks ladus ja sihipärane vastavalt tema kaebustele ja sümptomitele – patsient saab võimalikult kiiresti vajalikku abi. Meeskonda kuuluvad iseseisva vastuvõtu õed (somaatilise ja vaimse tervise õde), taastusarst, füsioterapeudid, tegevusterapeudid, logopeed, kliiniline psühholoog (taastusravimeeskond). Eriarstidest tegutsevad sisearst, kopsuarst, infektsioonhaiguste arst, reumatoloog. Kui patsiendil on tuvastatud COVIDi-tekkesed vaimse tervise häired, siis on otsetee psühhiaatriateenustele.

Taastusarsti vastuvõtule pääseb perearsti/eriarsti saatekirjaga. Teenuse alustamiseks on läbi taastusravi eriala logistikat kõige lihtsam korraldada, sest taastusravis on selline multidistsiplinaarne meeskonnatöö igapäevane. Arst võtab patsiendi vastu, hindab tema seisundit, suunab vastavatesse teraapiatesse ning vajadusel teiste eriarstide konsultatsioonile.

Kuidas on see teenus käima läinud?

Teenus on läinud käima hästi. Kõik spetsialistid on teenusega väga hästi kaasa tulnud. Teenus on uus ja praegu ei ole vastuvõtule veel väga pikka ootejärjekorda tekkinud.

Kui suur on vajadus sellise teenuse järele?

Praegu tundub, et kõik soovijad jõuavad teenuse juurde, ehkki juba on märgata huvi suurenemist nii suunavate arstide kui ka patsientide hulgas. Oluline on, et patsiendid märkaksid COVID-infektsiooni põdemise järel tekkinud võimalikke tüsistusi ja meditsiinitöötajad tunneksid ära vajaduse sellise kompleksse teenuse järele.

Kuidas patsiendid teenuse juurde jõuavad?

Patsiendid saabuvad nii perearstide poolt suunatuna kui ka eriarstide vastuvõttudelt. Osa COVID-infektsioonhaiguse läbipõdenud patsiente on teenusest juba kuulnud ja uurivad ise, kas sellest võiks neile olla kasu. Selline kompleksteenus on kavandatud ambulatoorselt, kuid Viljandi haigla taastusravikliinikus osutatakse ka statsionaarset taastusravi, sh COVID-19 infektsioonist tingitud terviseprobleemide tõttu.

Millised on COVID-19 põdemise võimalikud tagajärjed, mida olete näinud? Kas need on seotud haiguse raskusega, inimese eelneva terviseseisundi ja vanusega?

Kõige enam kaebavad patsiendid väsimust, millele lisanduvad tihti liigesekaebused ja lihasevalu. Esineb ka mäluhäireid ja keskendumisraskusi, pearinglust, uimasust, pidevat või süvenenud köha (eriti astmaatikutel), õhupuudustunnet, südame rütmihäireid. Patsiendiga vesteldes ilmnevad sageli ka vaimse tervise probleemid, eelkõige ärevus ja unehäired.

Need tüsistused ei ole sageli seotud haiguse põdemise raskusega ega patsiendi vanusega. Suurem osa vastuvõtule saabujatest ongi tööealised inimesed, kes ei suuda näiteks väga tugeva väsimuse tõttu enam tööl käia ja on seetõttu pikalt töövõimetuslehel. Vastuvõtul on käinud ka neid, kel on püsima jäänud lõhna- ja maitsetaju häired, mis oluliselt häirivad elukvaliteeti – noorim patsient on olnud 18-aastane. Sageli on tegemist eelnevalt aktiivsete ja tervete inimestega, kes varasemalt on tegelenud regulaarselt spordiga, kuid peavad pärast haiguse põdemist tegema näiteks trepil kõndides puhkepause.

Mida praegu mõistetakse long-COVID-i või post-COVID-i sündroomi all?

Post-COVID-i sündroomi korral on tegemist haigustunnuste ja sümptomitega, mis on kujunenud seoses COVID-19 infektsiooni põdemisega ja jäänud püsima 12 nädalaks või kauemaks (nn long post-COVID-i sündroom). Samas ei ole tekkinud sümptomaatika seletatav mõne teise haigusega.

Kuidas ja kui kiiresti need inimesed taastuvad ning kui palju näete püsivaid kahjustusi?

Ühe-kahe kuu jooksul läbiviidav kardiopulmonaalne taastusraviprogramm annab üldiselt häid tulemusi. Juba ravi kestel on märgata koormustaluvuse paranemist ja subjektiivsete kaebuste vähenemist. Oluline on siiski pidada silmas, et näitajad ei parane üleöö, vajalik on oma tervise nimel pidevalt edasi tegutseda. Vaimse tervise paranemise osas tuleb olla ilmselt veelgi kannatlikum. Loomulikult on tulemused individuaalsed, nagu ka patsiendi käsitlus. Meie teenus lõpeb aasta aega pärast COVID-infektsiooni haigestumist kordusvisiidiga, mis peaks andma hinnangu elukvaliteedile ja tervisenäitajate dünaamikale. Selleks ajaks saame täpsemalt öelda, kuidas on patsient paranenud. Praegu teenust saavad patsiendid tunnevad, et taastusravist on üldiselt olnud kasu ja et nende terviseseisund on paranenud. Pikemas perspektiivis tuleb loota, et ravitulemused on püsivad.

Milline on olnud töö Viljandi haiglas koroonaajal?

Kadri Kõivumägi, Viljandi haigla infektsioonhaiguste arst, ambulatoorse ravi kliiniku juht

COVID-19 epideemia on kõikidele töötajatele tähendanud olulist töökoormuse suurenemist. Lisaks pikkadele tööpäevadele on töötajad pidanud kiirelt kohanema rangete nakkushaiguste leviku tõkestamise reeglitega ning olema pidevas valmisolekus, et vajadusel ka töövälisel ajal haiglasse appi tulla. Üldistada, kuidas töötajad vastu on pidanud, on keeruline. Hakkama saadi väga raskete olukordadega, tegutseti kiirelt ja meeskonnana. Praegu on meeskonnad kõik tegutsemas ning valmis sügisele vastu minema. Viljandi haiglas on suurem osa töötajatest vaktsineeritud. Mina isiklikult pean oluliseks, et patsientide eest hoolitseksid vaktsineeritud tervishoiutöötajad. Tähtis on meeles pidada, et vaktsineerimine on riskide vähendamine. Tervishoiutöötaja vaktsineerimine vähendab riski, et ta haigestub COVID-19 nakkusesse, samuti vähendab see võimalust, et ta nakatab mõnda töökaaslast või patsienti.

Artikkel ilmus augusti Lege Artises. Telli ajakiri siit!