KRIISIKONVERENTS | Tähelepanekuid Ukraina kogemusest

Ragnar Vaiknemets nentis, et juuli lõpu seisuga olid venelased Ukrainas tahtlikult tervishoidu rünnanud 1522 korda.

„Need pole üksikud ära eksinud pommid, mis kukuvad kuhugi aeda, kus juhtumisi on haigla või tervisekeskus kõrval, vaid see on süstemaatiline hävitamine,“ rääkis ta. „Tervishoid on strateegiline sihtmärk ja seda tehakse sellepärast, et murda ühiskonna tahet, halvata rindel olevate sõdurite ravimine ja hävitada süsteemi kui tervikut. Ilma tervishoiuta inimesi seal regioonis ei ela ja ilma tervishoiuta ei ole tulevikku.“

Vaiknemets esitas mõned olulisemad tähelepanekud nädalasest visiidist Ukrainasse (Le Vallikivi mõtteid kõnealusest visiidist saab lugeda siit), mis on seotud peremeditsiiniga.

Näiteks halveneb drastiliselt krooniliste patsientide jälgimine ja nende ligipääs tervishoiule. Seda eelkõige piirkondades, mis on okupeeritud või olid okupeeritud ja on rinde lähistel. Peamiselt tervishoiuteenuste pakkujate ära liikumise tõttu, aga ka transpordi puudumise tõttu.

„Nende perearstide, kes julgevad ja tahavad seal olla, koormus on nii suur, et osutatakse ainult erakorralist abi,“ ütles Vaiknemets, lisades, et olgu tegu ükskõik millise kriisiga, aga krooniliste patsientide tervist ei tohi jätta nende enda mureks. „Jah, vältimatu abi on prioriteet, aga me peame silmas pidama, et krooniline patsient võib samuti muutuda vältimatut abi vajavaks patsiendiks.“

Samuti halvenes olukord vaimse tervisega kogu elanikkonna seas. Valdav enamus kannatab pideva ärevuse või stressi all.

Vaiknemets tõi veel välja, et koguni neljandik apteekidest läks Ukrainas kohe sõja algul kinni. Riigil ei olnud muud lahendust kui murda uksed lahti ja rekvireerida kogu varu. Seda oli vaja üleüldiselt süsteemi jaoks, kuid lisaks hakkasid toimuma sissemurdmised ja vargused. Seetõttu on Vaiknemetsa sõnul oluline, et apteegid muutuksid elutähtsa teenuse osutajateks (ETO) ning meil oleksid piisavad käsimüügi ja retseptiravimite varud.

Neljas tähelepanek puudutas tervishoiutöötajate puudust, sest väga suur hulk meditsiinitöötajaid lahkus. Meedikud ei taha töötada keskustes, mis asuvad ohtlike tsoonide läheduses, sest kardavad enda elu pärast. Haiglates ja esmatasandis kasutatakse rotatsiooni süsteemi, kus tagalast tullakse tegema valveid, kuid see ei toimi hästi.

„Neid inimesi, kes julgevad ja tahavad seal olla, on näpuotsatäis, nad on läbipõlenud ja keegi ei taha neid väga asenda. Olukord on üliraske,“ kirjeldas Vaiknemets. „Meie peaksime seda võtma õpikogemusena, kuidas me seda teenust tagame sellisel juhul, et me ei põletaks inimesi läbi ja samas tagaksime nende turvalisuse.“

Sõja tõttu muutus täielikult patsientide profiil, seda kõikides teenustes. Peamiselt osutatakse erakorralist abi – traumad ja ägestunud kroonilised haigused.

Uued ETO-d – peremeditsiin ja apteegid

Vaiknemets rääkis, et sotsiaalministeeriumi haldusalas tulevad uued ETO-d, kellest kaks peamist on apteegid ja peremeditsiin.

„Ühtpidi on see kohustus, teistpidi näen seda võimalusena,“ lausus ta. „Kui aastaid oli peremeditsiin pigem selline tavateenus, rahuteenus, ja ei mõeldud selle peale, et perearst võiks kriisis kuidagi oluline olla, siis COVID murdis selle müüdi.“

Ta rõhutas, et peremeditsiin on alati olnud oluline teenus, olles tervishoiu vundament, kuid mingitel hetkedel tuleb seda lihtsalt meelde tuletada.

„Mul on väga hea meel, et oleme õigusloomes jõudnud nii kaugele, et mitte lihtsalt kohustusi panna, vaid me defineerime peremeditsiini kui elutähtsat teenust. See tähendab, et me riigina hakkame mõtlema teistpidi,“ lausus ta.

Kriis ei hüüa tulles, aga sõda ei alga üleöö

Vaiknemetsa sõnul arvatakse sageli, et sõda tuleb äkitselt nagu mõni looduskatastroof.

„Sõjad algavad tavaliselt vaikselt – mingid diplomaatilised nägelemised, probleemid, intsidendid, provotseerimised. See võib võtta aega kuid või aastaid, et n-ö lava ette valmistada, kuni see kõik algab,“ rääkis Vaiknemets. „See põletab meid juba enne. See paneb meid juba enne proovile. Ja mõnes mõttes võib öelda, et me juba oleme seal – kui meedia lahti võtame, siis iga päev näeme mingisugust provotseerimist, mingit probleemi, riigid valmistuvad... Milleks? Ei tea, aga selline ärevuse foon on kasvav.“

Vaiknemetsa sõnul tuleb just praegu mõelda oma toimepidevusele. Meile on praegu antud aeg, et valmistada ette nii iseennast kui süsteeme, teenuseid, õigusloomet, rahastust.

Tervishoius on kolm sammast: haiglad, kiirabi ja esmatasand. Kriisi korral hakkab toimuma nende teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi langetamine. Seda nii hästi kontrollitult, kui selles olukorras saab.

Näiteks, kui tekib mingisugune kriis, siis paneb kiirabi esmalt välja lisabrigaadid ja toimub ajutine koormuse tõus. Kättesaadavus ja kvaliteet on vaid ajutiselt häiritud. Kui aga asi süveneb, siis hakkab kiirabi teenindama ainult Charlie ja Delta kutseid, käivitatakse reservbrigaadid, brigaadide meeskondi õgvendatakse – kolme liikme asemel kaks, kes ei ole kõik õe kutsega, arstist rääkimata. Kui tekib püsiv toimepidevushäire, siis on kättesaadavus ja kvaliteet juba tugevalt häiritud ja teenindatakse ainult Delta kutseid.

„Mõte on selles, et vähendame kättesaadavust ja kvaliteeti kontrollitult täpselt nii palju, kui vaja,“ selgitas Vaiknemets. „Kogu mõte kvaliteedi ja kättesaadavuse langetamisel on tagada vältimatu abi, et inimesel ei tekiks püsivat tervisekahjustust või ei lõppeks asi surmaga.“

Sama põhimõtte järgi toimitakse haiglates, kus EMO triaaži sõel muutub ülitihedaks. Sama asi toimub ka esmatasandil. Vaiknemets tõi näiteks, et kui leiab aset mingisugune sündmus, kriis, siis selle järgselt on perearstiabis ajutiselt suurem koormus. Seevastu olukorra süvenedes langeb kättesaadavus, plaanilisi visiite piiratakse ja erakorraliste patsientide hulk kasvab. Lahtiolekuajad pikenevad. Kui olukord on n-ö punases, lähevad plaanilised visiidid kinni, koondutakse toimepidevuskeskustesse, kus tehakse ööpäevaringseid valveid. Süveneb töötajate puudus, langevad standardid ja kvaliteet.

Vaiknemets rääkis lõpetuseks ka kriisireguleerimise üldpõhimõtetest, mille esimene punkt on detsentraliseeritus riiklikul tasandil. Selle kohaselt vastutab iga ministeerium oma valitsemisala kriisireguleerimise tegevuste eest ise. Näiteks, kui haiglatel on valdkondade ülese kriisi puhul vaja Kaitseväe abi, siis tullakse appi nii palju kui võimalik, aga peab arvestama, et igal valdkonnal on oma ülesanded, kõigi on käed-jalad tööd täis.

Teine punkt on ametkondade koostöö, mis on vajalik hädaolukordadeks valmistumisel ja nende lahendamisel. Vaiknemets rõhutas, et plaane ette valmistades räägitakse erinevate osapooltega enne läbi ja sama põhimõte võiks toimida perearstikeskustes. Nii, et ka näiteks üksikpraksis, kes asub samas majas, oleks juba eelnevalt kaasatud.

Kolmas on subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõte, mille kohaselt viiakse kriisireguleerimise tegevused ellu nii madalal tasandil kui võimalik ja nii kõrgel tasandil kui vaja. Ehk kui keskus saab probleemi ise lahendatud, siis ei hakata kõrgemalt poolt n-ö torkima. Kui aga abi on vaja, siis tullakse võimaluste piires appi.

Neljas on ülesannete jäävuse põhimõte, mis tähendab, et kõik asutused ja isikud täidavad oma ülesandeid ka kriisiolukorra ajal. Teisisõnu ei panda Vaiknemetsa sõnul arste kraave kaevama või autot juhtima, vaid nende ülesanne on ikkagi ravida inimesi ja see ei muutu.

Artikkel on kirjutatud Ragnar Vaiknemetsa peremeditsiini kriisikonverentsil esitatud ettekande põhjal.