KRIISIKONVERENTS | Mare Oder: mürgistustest ja peremeditsiini valmiolekust kriisiolukorras

Väikeriigid, teiste hulgas Eesti, käsitlevad kõiki kriise CBRNe-dena, mille alla mahuvad kõik keemia-, bioloogia-, radioaktiivsus-, tuuma- ja plahvatusõnnetused. Tegemist on ühe osaga katastroofimeditsiinist ning reageerijad on samad.

Asutusteüleses CBRNe juhtrühmas on sõltuvalt õnnetuse liigist juhtasutused erinevad:

• terroriõnnetus – Kaitsepolitsei;
• muud kemikaaliõnnetused – Päästeamet;
• kiirgusalane hädaolukord – Keskkonnaamet;
• bioloogiline rünne, laiaulatuslik nakkus – Terviseamet.

Lisaks kaasatakse sõltuvalt õnnetuse liigist Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Politsei- ja Päästeamet, Maksu- ja Tolliamet, Riigikantselei, Terviseameti mürgistusteabekeskus.

Mürgistusteabeosakond ehk mürgistusteabekeskus paikneb Terviseameti tervishoiukorralduse ja toimepidevuse valdkonnas. Põhjamaades ongi mürgistusteabekeskused koondunud kas tervise- või ravimiametite alla.

Põhjamaade mürgistusteabekeskused on omavahel väga kiires ühenduses. Oleme kõigi arengutega kursis, infot jagatakse pidevalt. Näiteks kui Eestisse jõudsid erinevad uued nitaseenid, siis oli meil kohe olemas teave selle kohta, et antidooti tuleb manustada varasemast kümme korda suuremas annuses.

Peremeditsiini väljakutsed kriisiks valmisolekuks

Iga perearst võiks Päästeameti kodulehelt lahti võtta suurõnnetuseohuga ettevõtete kaardi ning kindlaks teha, millised neist tema teeninduspiirkonnas asuvad.

Tõenäoliselt kasutatakse kemikaalirünnaku korral kemikaale, mille varud on juba Eestis olemas. Varudest ja nende paiknemisest tuleb teadlik olla.

Samuti peame arvestama, et oleme transiitriik, läbi Eesti liiguvad mitmesugused erinevad veosed. Jällegi –tuleb teadlik olla. Mürgistusteabekeskus on näiteks tegelenud -33 kraadi juures transporditava gaasiga, kui seda transportinud auto külmutusseadmed üles ütlesid ning tekkis plahvatusoht.

Eelkõige on perearstidel oluline teada, kas perearstikeskus on kriisiks valmis. Juba praegu tuleb mõelda, millised on tööd, mis jäävad kriisi hetkel kõrvale ning millised need, mis kindlasti ära tuleb teha? See pilt peab selge olema.

Ühtlasi peab olema ülevaade, kes personalist kriisis jätkab ning milleks meeskond valmis on. Tuleb kokku leppida, kes mida teeb.

Lisaks peaks iga perearst oma nimistule otsa vaatama n-ö kriisi vaates. Kui palju on patsiente, kes lahkuvad ja neid, kes kohale jäävad? Peab teada olema, kui paljude inimeste jaoks perearst kriisis abi andjaks jääb.

Iga infokeskus, nii ka perearstikeskus, sõltub tehnikast. Möödunud aasta novembris korraldatud õppus Jääkaru tõi selgelt välja, et esimesena kaovad pilveteenused. Kui arstidel on andmed pilveteenustes, siis kuidas nende kadudes teada, milliseid ravimeid patsiendid kasutavad? Tuleb välja mõelda alternatiivid – kui pole võimalik kasutada infosüsteeme, siis kust ma vajaliku info leian?

Perearst peab endale selgeks tegema sellegi, kuidas toimub kriisi ajal krooniliste haigete jälgimine, kuidas tagatakse ravi jätkuvus ja skriinimine.

Koroonakriis andis meile päris hea õppetunni. Näiteks nägime, et ühes Eesti maakonnas sagenesid koroonakriisi ajal digotsiinimürgistused, sest skriinimine peatus. Suutsime kõik olemasolevad antidootid üsna kiiresti sellesse maakonda koondada ja olukord lahenes.

Lisaks habraste vanusegrupid – väikelapsed ja 65+ vanuses inimesed. Kui palju neid on? Kuidas perearst teada saab, milline on kodus olevate patsientide olukord? Näiteks kui piirkonnas on kemikaaliõnnetus, võib olla palju kemikaaliga saastunud vett pinnasesse imbunud. Kas salvkaevud on saastunud või mitte - kuidas see teave perearstini jõuab?

Kõik need teemad tuleb läbi mõelda ja reageerimiseks valmis olla.

Artikkel on kirjutatud mürgistusteabekeskuse juhi Mare Oderi peremeditsiini kriisikonverentsil esitatud ettekande põhjal.