Koos uute ravivõimalustega on paranenud arstkonna ja ka laiema üldsuse arusaam rasvumisest kui haigusest

"Kaua olime olukorras, kus suure ülekaalu puhul kaalukirurgiale tõsiseltvõetavaid alternatiive ei olnud, ning GLP-1 retseptori agonistide tulek ja selles ravimiklassis toimunud areng on olukorda juba väga palju muutnud," tõdes Tartu Ülikooli Kliinikumi endokrinoloog Ingrid Reppo.

Reppo lisas, et koos uute ravivõimalustega on paranenud nii arstkonna kui ka laiema üldsuse arusaam rasvumisest kui haigusest ning vähenenud sellega kaasnev stigma. Üha paremini mõistetakse, et rasvumine ei ole lihtsalt enesekontrolli küsimus, vaid kompleksne haigus, mida mõjutavad geneetilised ja keskkondlikud tegurid.

"Esmalt 2. tüüpi diabeedi ravis laialdast kasutust leidnud GLP-1 retseptori agonistid on uuringutes veenvalt tõestanud oma efektiivsust kaalu langetamisel ja soodsat ohutusprofiili ka ilma diabeedita patsientidel ning leidnud kiirelt laialdast kasutust rasvumise ravis ka Eestis. Usun, et endokrinoloogid on siin olnud suunanäitajad ka teiste erialade kolleegidele. Arvestades ülekaaluliste ja rasvunud patsientide suurt arvu, saabki see olla vaid erialade ühine pingutus. Iga uus asi vajab harjumist. Mõnda aega võis näha, et perearstid olid valmis GLP-1 retseptori agoniste rasvumise ravis kasutama, kuid vajasid ajuti endokrinoloogilt oma mõtete tagasipeegeldust ja kinnitust, et teevad õiget asja. Mida aeg edasi, seda kindlamalt perearstid end tunnevad ja võtavad initsiatiivi rasvumise ravis enda kätte."

Reppo sõnul on süstitava semaglutiidi tarneraskused olnud kogu positiivse arengu juures see varjupool, mida siiski ei ole põhjust üle dramatiseerida. Küllap lahenevad tarneraskused ning lisandub ka uusi rasvumise ravimeid.

Järgmisena on 2. tüüpi diabeedi ravis oodata GIP (gastrointestinaalne peptiid) ja GLP-1 retseptorite koagonisti tirsepatiidi. Nii nagu, GLP-1 retseptori agonistidegagi, saavad selle ravimi kaalulangetavast toimest esimesena kasu 2. tüüpi diabeediga patsiendid. Mittediabeetikudki on uuringutes tirsepatiidiga saavutanud kuni 20%-lise kaalulanguse ilma oluliste kõrvaltoimeteta. Seega võib ravimile peagi ka ametlikku rasvumise näidustust oodata. Veel pisut kaugemas tulevikus paistavad GLP-1/GIP/glükagooni kolmikagonistid ja diabeediravis praegu kasutatavast suuremas annuses suukaudne semaglutiid.

Sellegipoolest jagub rasvumise ravis endiselt proovikive, nentis Reppo. "Rasvumise medikamentoosset ravi praegu riiklik ravikindlustus ei kompenseeri, mistõttu jääb see kõrge hinna tõttu suurele osale elanikkonnast kättesaamatuks. Samas teame, et just keerulisemas sotsiaal-majanduslikus olukorras olevad inimesed on sagedamini ülekaalulised ja rasvunud. Ka on senine praktika näidanud, et naispatsiendid on ülekaalu ja rasvumise ravis ise proaktiivsemad kui mehed, kelle seas on rasvunuid tegelikult rohkem. Siin on meie ülesanne pakkuda rasvumise alal nõustamist ja ravi ka neile, kes seda tingimata ise küsida ei oska või söanda. Omaette kunstiks jääb rasvumise küsimuse delikaatselt, kuid samas patsienti motiveerivalt ja võimestavalt jutuks võtmine."

Kokkuvõtteks tõdes Reppo, et entusiastlikult rasvumise medikamentoosse ja kirurgilise raviga üksiku patsiendi tasemel tegeledes tuleb siiski tajuda ka suurt pilti. "Tuleb aru saada, et ühiskonna tasandil on tegemist rahvaterviseprobleemiga, mille lahendamine vajab kaugelt rohkemat kui meditsiinisüsteem pakkuda suudab. Patsiente nõustades ja ühiskondlikes aruteludes ei tohi me tagaplaanile jätta tervist toetavaid toitumis- ja liikumisharjumusi, millest saadav kasu on palju laiem kui vaid kehakaalu kontrolli all hoidmine."

6. oktoobril toimub diabeedikonverents „Ülekaal ja rasvumine“, kus räägime ülekaaluga seotud probleemidest läbi erinevate erialade vaate. Täpsem programm ja registreerimisinfo on leitav siit!