Koolituspäeval tutvustati lapse vaimse tervise probleeme

Koolituspäeva „Märka ja aita“ moderaator, Laagri Perearstikeskuse perearst Triinu-Mari Ots sõnas, et tal on hea meel näha kuulajaskonna hulgas palju perearste ja pereõdesid. Ta lisas, et üha enam pannakse esmatasandi õlule ka vaimse tervise seisundite sekkumist ja ravi, samas on raske pääseda löögile psühhiaatri või psühholoogi vastuvõtule.

Noorte enesevigastamine ja suitsiidid

Oluline on enda valmisolek

Psühholoog, paari- ja pereterapeut Kätlin Konstabel rääkis kuulajatele laste enesevigastamisest ja suitsiidist. Ta sõnas, et enne, kui ollakse valmis kedagi nendel teemadel nõustama, tuleks läbi mõelda järgmine.

1. Kas olen ise nendele teemadele otsa vaadanud ja nendega rahu teinud? Kui vastus on ei, siis on oht reageerida ebaadvekaatselt – näiteks ohumärke mitte märgata või muutuda neist liialt ärevaks.
2. Laiem vaade – enda hoiakud depressiooni, enesevigastamise, suitsiidikatsetega seoses. Kas aktsepteerime enda tundeid sellistena, nagu need on? „Peame emotsioone aktsepteerima, et saada neid juhtida sobivasse suunda,“ selgitas Konstabel.
3. Kas me oskame ühelt poolt märgata probleemi, aga samas hästi selgesõnaliselt ja taktitundeliselt ennast väljendada? Konstabel selgitas, et ühelt poolt on see isiklik, teisalt aga tehniline teema – tuleks mõelda välja, kuidas on endal loomulik mingeid küsimusi küsida. „Tahan väga rõhutada taktitundelisuse, võiks öelda lausa õrnuse, hoolivuse osa,“ rõhutas ta.
4. Milline on spetsialisti professionaalne võrgustik? Ka soovitas ta leida kolleege, kellega saaks enda erinevaid emotsioone, väljakutseid arutada – seda loomulikult patsiendi privaatsust arvestades.
5. Enda isiklik tugivõrgustik – kus saab ennast karmide lugude järel lõdvaks lasta.

Enesevigastamine

Enesevigastamine on tahtlik katse enda keha kahjustada. See võib olla väga raske suitsiiditegur, kuid ei pruugi.

Uus teema on digitaalne enesevigastamine. Konstabel kirjeldas, et siis loob noor inimene sotsiaalmeediasse libakonto ja hakkab iseennast põhjama. Noor ütleb enda kohta midagi jubedat, ja siis keegi ütleb vastu, et tal pole tegelikult häda midagi.

„Paraku aga on veebikeskkond selline, et kui keegi kirjutab kellegi kohta vihakommentaare, siis see annab teistele hoogu juurde,“ tõi Konstabel välja, kuidas digitaalne ensevigastamine kerima hakkab. Hullemal juhul võivad kogunevad vihakommentaarid viia ka suitsiidikatseni.

Enesevigastamise põhjused

Enesevigastamise põhjus on tugevad emotsioonid ja oskamatus nendega midagi ette võtta. See kutsub esile valuaistingu, mis tuimastab emotsionaalset valu. Vahel kaasneb näiteks depressiivsusega tuimus, siis aitab valuaisting hoopis tundmusi esile kutsuda.

Veel võib olla põhjuseks enesevihkamine, süü- ja häbitunne, ka võib olla põhjuseks olla soov ennast internetis näidata – seda ei tohiks võtta tähelepanu otsimisena, vaid appikarjena.

Veel võib olla soov ennast kontrollida. „Kui maailm tundub arusaamatu, siis vahel tehakse endale haiget – see on asi, mida mina otsustan ise,“ selgitas Konstabel noorte mõtteid sellisel juhul.

Suuremad taustad on aga mittetoimivad peresuhted, probleemid kooli ja kaaslastega (ka kiusamine), psüühiline trauma, globaalsed mured, elumuutused.

Millal sellest juttu teha?

Kui on aimdus, et lapsel võib olla tegemist enesevigastamisega, siis tuleks teha sellest juttu stiilis, et „See on asi, millele noored vahel mõtlevad – et järsku see valu käes-jalas võtab mu hingevalu ära. Kas sul on ka vahel selline mõte pähe tulnud?“. Käske-keelde tuleks Konstabeli sõnul kindlasti vältida.

Kodused võiksid jälgida delikaatselt, mis toimub lapse toas. „Vahel võib pilk lapse toas, mis ei ole seotud sellega, kus ta sokid vedelevad, anda palju infot lapse vaimse tervise kohta,“ soovitas Konstabel. Kui torkab silma, et ootamatult on valed asjad vales kohas – näiteks lapse toas verised salvrätid, terariistad –, siis see võib olla ohumärk.

Ohumärgiks võib veel lugeda seda, kui laps on sulgunud oma tuppa ja eemaldunud sõpradest või näiteks hakanud järsku kandma pikkade varrukatega särke, pikki pükse ega taha enam riideid vahetada teiste nähes.

Suitsiidirisk

Esimene ohumärk suitsiidiriski kohta on see, kui laps räägib või naljatleb enesetapu teemadel. Veel võib vihjata suitsiidiriskile see, kui mõtiskletakse surmast positiivses toonis või kui näiteks on loomingulised püüdlused seotud surmaga– luuletused, joonistused, sünged laulud. Aga samas ei pruugi.

Tähelepanelik tuleks olla, kui laps hakkab ootamatult ära andma või viskama oma asju, jätab hüvasti dramaatilisemalt ja teistmoodi kui tavaliselt, varub relvi, ravimeid või muid asju, jätab hüvastijätukirju. „Peame reageerima ka siis, kui märkame ühte fraasi või imelikku nalja,“ rõhutas Konstabel.

Kuidas aidata?

Tuleb olla asjalik ja taktitundeline. Enesevigastuste korral vaadata vigastus üle.

Vältida tuleks ülekuulamistooni, kuid täpsustada tuleks suitsiidiplaani. „Mida täpsem plaan, seda suurem on oht, et see teoks tehakse – seda rohkem on laps sellele mõelnud,“ rõhutas Konstabel.

Töö kahel tasandil. Enesevigastamine ja suitsiid on viisid, kuidas pääseda hingevalust – see on sümptom. Sümptomiga tuleks tegeleda, samas tuleb minna ka sügavamale – mis on nende mõtete, soovide taga?

Tähtis on tunnete peegeldamine ja normaliseerimine. Konstabeli sõnul on lapsel või noorel väga häbi. Normaliseerimine ongi see, et kui on väga kole olla, siis tuleb selgitada, et vahel nii ongi. Ja et need tunded pole imelikud.

Aidata mõelda alternatiive sarnase aistingu saamiseks. Tähtis on sõnastada see, et äkki saab sama kogemuse, mis nii liiga ei tee.

Mõelda viise, kuidas ennast paremini tunda – näiteks päevikupidamine, füüsiline aktiivsus.

Nimekiri põhjustest, miks oleks hea mõte enesevigastamine lõpetada – nimekiri võiks olla kohas, mida ta sageli näeb.

Turvaplaan – millal ei peaks olema üksi, kus ei tohiks olla ohtlikke asju.

Keskkonnavahetus – minna õue kõndima või teise tuppa. Ka kokkulepped – 15 minutit sa endale viga ei tee, mingi aja pärast tõsta see aeg 30 minuti peale.

Tutvustada abivõimalusi, mis kindlalt töötavad. Need võimalused tuleb aeg-ajalt üle kontrollida.

Vanemate kaasamine

Laps võib saada parimat abi, aga kodune toksiline keskkond võib kõik ära nullida. Oluline, et vanemad ei pisendaks teemat ega väldiks probleemi. „Mitte jätta suitsiidiriski korral last üksi,“ rõhutas Konstabel. Kui aga vanem ei saa aru probleemi tõsisusest, siis tuleb kaasata ka lastekaitse.

Laste ja noorte söömishäired: märkamine ja abi

Järgmisena andis kliiniline psühholoog Anna Haasma ülevaatelaste ja noorte söömishäiretest, peatudes pikemalt anoreksial ja buliimial.

Haasma sõnas, et olenemata vanusest on söömishäirete sümptomaatika sama.

1. Käitumise põhialus on enda keha ja kaalu muutmine.
2. Toitumises toimuvad olulised muutused – kaootiline toitumine ja dieedipidamine.
3. Kaalukontrollimise meetmed on inimese tervisele kahjulikud – liigne piiramine või väga kaootiline toitumine; meelevaldsed reeglid; ennast piitsutavat laadi treeningud.
4. Kehakuvand on negatiivne. „Negatiivseid emotsioone kogetakse paks-tundena, mis soodustab enda kehaga rahulolematust veelgi,“ kirjeldas Haasma.
5. Kannatused, saladuslikkus, süütunded.

Haasma selgitas, et tegemist on raske mõjuga haigustega, millega kaasnevad erinevad terviseriskid. Näiteks tõi ta psühhiaatrilised haigestumised, somaatilised häired (alatoitumise mõju näiteks südametööle ja luude arengule), meeleoluhäired, sõltuvusprobleemid.

Anoreksia

„Kõige kurikuulsam haigus on anoreksia. Naiste hulgas on levimus 0,9–2,2%, meeste hulgas 0,2–0,3%. Laste ja noorukite kohta ei ole levimuse infot teada. Aga me näeme, et probleeme on,“ nentis Haasma.

Sümptomid: kaalukaotus, söömise piiramine, energia kulutamine (oksendamise esilekutsumine, liigne trenn, lahtistid jne), keha väärtaju (ennast tajutakse suurmana ja paksemana, kui ollakse), endokriinhäired (seksuaalarengu peetus, menstruatsiooni ärajäämine).

„Lastel olen sageli näinud, et nad sellisel kujul süptomeid ei teadvusta,“ rääkis Haasma. See ongi tema sõnul üks anoreksia osa, et ollakse enda suhtes pime.

Haigust esineb nii tüdrukutel kui ka poistel, tüdrukutel rohkem.

Buliimia

Buliimia levimus on umbes sama, mis anoreksial: 1,5–2,0% naistel ja 0,5% meestel.

Sümptomid: söömahimu, söömahood, kompenseerimine (oksendamine, lahtistid jms), tüsenemiskartus.

„Inimene püüab millegipärast oma söömist piirata, aga tekivad tugevad isud ja kaob kontroll söömise üle. Järgnevad ebamugavustunded, süütunded, ja kompenseeritakse seda söömist oksendamisega või lahtiste kasutamisega, samuti asutakse tugevalt treenima. Sarnaselt anoreksiaga on hirm kaalutõusu ees. Kehakaalule seatakse range piir, haigus jätkub tsükliliselt,“ loetles Haasma sümptomeid.

Buliimia on kõrvaltvaatajale mõnevõrra vähem nähtav kui anoreksia – anoreksia korral on graafikutel selgelt näha kaalulangus, aga buliimia korral võib kaal olla üsna stabiilne.

Vanuseliselt algab buliimia hiljem kui anoreksia – hilises teismeeas või varases täiskasvanueas, anoreksia korral on teismeiga kõige riskantsem periood.

Miks haigestutakse?

Selleks et söömishäiretesse haigestuda, peab olema mitu ebasobivat faktorit, mille koosmõjul haigus vallandub. Spetsiiflised riskifaktorid on kogemused, mis mõjutavad minapilti ja suurendavad tundlikkust oma keha/kaalu suhtes. „Kahjuks on meil seda haavatavat keskkonda hästi palju,“ nentis Haasma, et väga sageli esineb meie kultuuriruumis näiteks kiusamist ja keha kommenteerimist.

Soodustavad tegurid, mis loovad haavatavat pinnast, on geneetiline baas, emotsionaalne tundlikkus, ühiskondlikud mõjutajad. Samuti on olulised perekondlikud mõjurid – kuidas suhtutakse toitu ja kehadesse, kui sõbralikud on lapse vanemad iseenda suhtes.

Erinevad tegurid

Piisab liigsest stressorist, mis haiguse sisse lülitab, näiteks kiusamisest, teismeea muutustest, erinevatest kaotustest, koolivahetusest, dieeditamisest. Samas toob Haasma välja, et vallandavatest teguritest üksi ei piisa – alati on vaja ka soodustavat tegurit.

On ka haigust säilitavad tegurid, mis hoiavad inimest haiguses kinni: alatoitumus, kaootiline toitumine, veresuhkruprobleemid, stress, suhteprobleemid, pinged (üksindus, suured ootused iseendale, enesekehtestamise raskused), emotsioonide väljendamise raskused, nõrk eneseväärtustamine – tekib tunne, et ainult sellest, milline on mu keha, sõltub mu õnn ja heaolu, toitumusharjumused, elustiili/elukutse küsimused.

Mis viitab söömishäirele?

Haasma sõnab, et üks ohumärk on see, kui laps või noor piirab söömist, kuigi ta ei peaks seda tegema. Näiteks lülitab välja mingid toidugrupid – üks ohukoht on siinkohal ka taimetoitlus.

Samuti on ohumärgid pikaajaline ja nähtav liigne kontroll toitumise üle, ühiselt söömise vältimine, peale sööki ebaloomulik tualetis käimine (võib viidata toidu väljutamisele), kaalu langus, oodatavasse pikkusesse mittekasvamine. „Kasvu puudumist oleme näinud lastehaiglas nii tüdrukutel kui ka poistel – kasv peetub sellises vanuses, kus laps just peaks hakkama kasvama,“ kinnitas Haasma.

Samuti võivad esineda erinevad kehalised kaebused: nõrkus, jõuetus, kõhuvalud, kõhukinnisus, kiiresti saabuv täiskõhutunne, menstruatsiooni ärajäämine.

Söömishäirete ravi

Haasma rõhutab, et äärmiselt oluline on, et märkamine ei jääks tähelepanuta, vaid sekkutaks. Peamine ravi on tema kinnitusel söök – siinkohal peaks kaasama appi pere, näiteks toitumispäevikut täitma.

Väga oluline on ka kehalise tervise jälgimine – seda nii akuutses ravifaasis kui ka taastoitmisel (kaalu tõstmisel).

Buliimia korral kasutatakse vahel ka ravi antidepressantidega, anoreksia korral ei ole ravimid efektiivsust näidanud.

Veel on oluline psühhiaatriliste kaashaiguste ravimine, psühhohariduslik töö, individuaalne sekkumine ja pereteraapia psühholoogide poolt.

Söömishäirete raviks on olemas ravimeeskonnad nii Tallinna lastehaiglas kui ka Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Soovitusi perearstile

Haasma sõnas, et oluline on proovida mõista haiguseid ja nende mõjude kaudu kannatavat last. „Samas tuleb jälgida kindlaid piire – toitumispäevik, kaalumine,“ rõhutas ta. Pidevalt tuleb tegeleda ka motivatsiooniga.

Kui aga perel ei õnnestu noort kodus kuidagi toita, siis on näidustatud statsionaarne ravi. „Ka kaalu taastamine kui selline võib olla haiglaravi tingimustes lihtsam, pärast saab pere jätkata,“ rõhutas Haasma.

Juhul, kui selged sümptomid on olemas, aga pere eitab probleeme, siis julgustab Haasma appi paluma lastekaitset.

Uni ja ärevus

Kliiniline psühholoog Ailen Suurtee andis ülevaate probleemidest, mis on seotud laste une ja ärevusega. Ta rõhutas, et need kaks teemat käivad sageli käsikäes.

„Ärevus on kaasasündinud emotsioon, et suudaksime kiirelt ohuolukorras reageerida,“ selgitas Suurtee. Kui ärevus aga aktiveerub liiga tihti ning mõjutab toimetulekut ja põhjustab kannatusi, siis on see juba häire.

Mis vahe on hirmul ja ärevusel?

Suurtee selgitas, et hirmutunne tekib näiteks siis, kui koer jookseb aiast välja ja tahab sind rünnata – sul tekib kohe kehaline reaktsioon ja keha on valmis ohuga rinda pistma.

Ärevusega on aga tegu, kui kõnnid mööda tänavat, kus koeri pole. Aga sa kujutled, kuidas kuri koer jookseb ja tahab sind hammustada. Kui kujutlus on tugev, siis reageerib keha täpselt nii, nagu koer oleks kohal. „Ärevusele viitabki, kui põgenetakse olukordadest, kus pole tegelikku ohtu,“ kirjeldas Suurtee. Lisaks ärajooksmile kirjeldavad ärevust ka igasugused muud vältimiskäitmised.

Väikeste ja suurte laste ärevus

Suurtee selgitas, et väiksematel lastel on palju kehalise ärevuse väljendust – sageli on neil peavalu, kõhuvalu, sageli jäävad nad ka haigeks. Ka esineb tihti enurees, enkoprees.

Suurematel lastel on aga käitumislikud sümptomid – käitumisprobleemid, ainete tarvitamine, suhtlemisest tõmbutakse tagasi. Võetakse ülemääraseid kohustusi, näiteks huviringe. Kui lapsed on perfektsionistid, siis võivad nad ennast ka läbi põletada. Ka väljendavad suuremad lapsed palju muremõtteid, sageli küsitakse asju üle.

Mida ärev laps vajab?

Ailen Suurtee selgitas, et ärev laps vajab eelkõige teadmist, et ta pole selle tundega imelik ja kaugeltki mitte ainus laps. Lisaks vajab laps seletust aistingutele, mida ta kehaliselt kogeb, ja ärevusele, mida tunnetab. Suurtee sõnul aitavad evolutsioonilised selgitused selle kohta, et ärevus on loodud kaitsma. „Ärevuse nägemine positiivse nurga alt on äärmiselt oluline,“ rõhutas Suurtee.

Vajalik on ka hirmude ja murede väljarääkimine. „Kui need ei ole enam ainult tema peas ning saab neid arutada ja juurde lisainfot, siis see maandab erakordselt hästi,“ kinnitas Suurtee.

Olulised on ka ekraanilt tulev sisu ja ekraaniaeg. „5–7-aastased ikkagi kardavad fantaasiategelasi, oluline on see välja selgitada ja kokku leppida, et enam neid ei vaadata,“ kinnitas Suurtee.

Kindlasti tuleks hinnata psüühilisi traumasid ja rõhutada füüsilise aktiivsuse olulisust.

Hästi oluline on ka lapse mänguaeg, mida peab olema mitu tundi päevas – see arendab Suurtee sõnul lapse sisemaailma ja maailmaga toimetulekut.

Uni

Väikelapse uni

Väikelapsed vajavad und erineval määral. Kui laps saab öösel piisavalt magada, siis ei ole alates neljandast eluaastast enam uinakud vajalikud.

Suurtee rõhutas, et iga laps ei oska hästi magada ja võib selles abi vajada. Näiteks on väikelastel ärkamised loomulik osa unest – probleem on aga see, et nad ei uinu uuesti ja seda tuleb neile vahel õpetada.

Suurtee rõhutas ka, et oluline on vanemate roll lapse une toetamisel. Samas vajavad tema sõnul ka vanemad ise vahel tuge, sest vanemate pettumus ja häbitunne võib olla suur, kui laps ei maga nii, nagu vanem arvab, et peaks.

Noorukite uni

Alates seitsmendast eluaastast on lapse unevajadus 9–12 tundi ööpäevas. Tegelikkus on aga teine – Suurtee sõnul magatakse sageli 4–6 tundi ning nädalavahetusel magatakse järele 14-tunniseid unesid. Uni on aga äärmiselt oluline. „Und on vaja koolilastele õppimise toetamiseks – see parandab tähelepanu, parandab mälu, analüütilist mõtlemist, probleemist distantseerumise oskust,“ loetles Suurtee.

Vähene magamine suurendab riskikäitumist, ka psüühikahäirete vallandumise tõenäosust. Väsimustunne toob kaasa ka rohkem konflikte.

Suurtee toob välja, et pidev vähene magamine suurendab ka metaboolsete häirete riski, diabeediriski, südame-veresoonkonnahaiguste riski ning häirib füüsilist taastumist.

Miks noorukid ei maga?

Objektiivsed põhjused. Suurtee sõnas, et noorukite vajadus magama jääda ning ka väsimustunne kasvavad aeglasemalt ja tekivad hilisemal kellaajal kui teistes vanustes lastel ja täiskasvanutel. Ka melatoniini tootlus on sellevõrra hilisem. „Teismeeas nihkub unerütm umbes kaks tundi edasi, olles umbes 23.00–9.00, mis ei ole kooskõlas koolirütmiga. See tähendab võrreldes koolirütmiga juba 2–3-tunnist puudujääki iga päev,“ tõi Suurtee välja.

Nädalavahetuse suurem järelemagamine ei lase noorel aga pühapäeva õhtul enam magama jääda, ja nii minnakse nädalale vastu taas kord vähese unega.

„Piirkondades, kus on katsetatud, et kool algab kell 10 – ka kell 9 on hea –, on oluliselt paranenud noorte puhanud olek, meeleolu ja vähenenud ärevuse tase,“ tõi Suurtee välja.

Subjektiivsed põhjused. Suurtee selgitas, et osad noored võtavad palju lisakohustusi ja püüavad kõike ideaalselt ära teha. Aga kehva ajaplaneerimise oskuse tõttu õpitaksegi vahel südaööni.

Olulise faktorina toob ta välja ka hilise ekraanide kasutamise – see häirib melanoniini tootlust ja hoiab aju erutatud olekus.

Kust saada abi?

Teoreetiliselt võiks ärevuse ja unehäirete korral olla Suurtee sõnul kõige enam abi kognitiivsest käitumisteraapiast, ka pereteraapiast, unenõustamisest. Vajadusel tuleb määrata ravi.

Praktikas on terapeutide järjekorrad mitu kuud pikad, ja seetõttu on tegelik vajadus, et ka esmatasandil osataks veidi sellel teemal nõustada.

Lapse vaimse tervise koolituspäev „Märka ja aita!“ toimus 4. veebruaril veebikoolitusena. Artikkel ilmus veebruari Perearstis. Telli ajakiri siit!