Konstantin Rebrov: meie lapsed saavad maailmatasemel ravi (1)

Artikkel ilmus septembri Lege Artises. Med24 avaldab ajakirjade artikleid valikuliselt. Kõikidele Lege Artise artiklitele, sh arhiivile saad ligipääsu tellides ajakirja siit!

Olete olnud Tallinna Lastehaigla juhatuse esimees alates selle aasta aprillist. Kuidas on sujunud sisseelamine?

Tõepoolest, olen haigla juhatuse esimees juba viiendat kuud ja pilt on palju selgem kui alguses. Olen väga tänulik haigla personalile, kes kindlustas sujuva sisseelamise.

Esimesed paar kuud veetsin haiglas töötavate inimestega rääkides, et paremini aru saada, kuidas haigla funktsioneerib ja milliseid teenuseid me oma patsientidele pakume. Väga palju on tekkinud suurepäraseid mõtteid ja ideid, kuidas ravi kvaliteeti veelgi rohkem parandada.

Olete öelnud, et teie kokkupuude lastehaiglaga jääb üheksakümnendate aastate lõppu, eelmisse sajandisse. Kuidas sündis otsus kandideerida lastehaigla juhiks?

Lõpetasin Tartu Ülikooli 1995. aastal, seejärel olin kaks aastat üldinternatuuris. Siis oligi minu esimene kokkupuude Tallinna Lastehaiglaga – veetsin kaheaastasest internatuurist 3 ̶ 4 kuud lastehaiglas, enamasti kirurgilistes osakondades, kuna mul oli kindel plaan jätkata õpinguid kirurgia residentuuris.

1997. aastal astusin uroloogia residentuuri, kus olin teist korda lastehaiglas, jälle umbes 4 ̶ 5 kuud. Lastekirurgia osakonnas olin dr Mari Majassi ja lasteortopeedias dr Tiit Härma juhendatav. Paralleelselt töötasin Tallinna Keskhaigla üldkirurgias, tegin kirurgiavalveid ning lihtsamaid operatsioone. Nädalavahetustel töötasin mitme aasta vältel Harjumaa Kiirabis kiirabiarstina.

Residentuuri keskel, kui olin läbinud üldkirurgia tsüklid ja uroloogia osa ei olnud veel alanud, otsustasin teha õpingutesse väikese pausi ja natukene vaadata, millega inimesed veel lisaks õppimisele, valvetele ja kiirabitööle tegelevad. Selgus, et maailm väljaspool haigla seinu oli piisavalt avar ja huvitav – liitusin Ameerika Ühendriikide farmaatsiaettevõttega Merck. Alustasin meditsiiniesindaja tööd – suhtlesin arstidega ja tutvustasin firma ravimeid. Kuna firmas avanesid minu jaoks head perspektiivid ja arenguvõimalused päris kiiresti, otsustasingi aasta pärast farmaatsia valdkonnas jätkata. Olen töötanud erinevatel positsioonidel ravimiarenduses, müügi ja turunduse valdkonnas nii Eestis, Baltimaades kui ka Euroopa turundustiimis, olin aasta tööl USA peakontoris ning hiljem töötasin natuke ka Ida-Aafrikas. Viimased 10 aastat juhtisin ettevõtte Eesti esindust.

2020. aasta talvel tundsin, et vajan muutust, ja otsustasin ravimifirmast lahkuda. Plaanisin pühenduda mõne kuu perele ning tavalisest rohkem reisida, kuid koroonaepideemia tegi oma korrektiivid. 2020. aasta suvel alustasin tööd Eesti ettevõttes Chemi-Pharm esialgu ekspordijuhina, hiljem äriarendusjuhina.

Siiski tundsin, et kuigi olin meditsiinile väga lähedal, olin ikkagi teisel pool. Otsisin võimalusi meditsiini tagasi tulla. Kui nägin Tallinna Lastehaigla juhatuse esimehe otsimise töökuulutust, sain aru, et see positsioon on just see, mida ma otsisin ja ootasin. Nii see otsus sündiski. Osalesin konkursil, läbisin päris mitu vooru ja märtsi lõpus osutusingi valituks.

Mida tahate Tallinna Lastehaigla juhina ära teha? Mis on kõige põletavamad probleemid ja mis n-ö ideaalis teostatavad lahendused?

Lastehaigla esmane funktsioon on meie väikeste patsientide ravi kvaliteet. Kindlasti tahan edasi arendada enda eelkäijate alustatud ravitöö kvaliteedi pidevat parandamist, eesmärkideks on näiteks raviteenuste ampluaa laiendamine, uute ravimeetodite juurutamine ning teiste spetsialistide kaasamine nii Eestist kui ka välismaalt.

Hiljuti käivitasime projekti „ema lapsega opituppa“: ema saadab last alates osakonnast, kus lapsele paigaldatakse veenikanüül, kuni selle hetkeni, kui laps operatsiooniilaual magama jääb. Vanematelt oleme praeguseks saanud ülimalt head tagasisidet, mis loob rohkem usaldust haigla ja personali vastu.

Plaanime edasi arendada kõiki erialasid, et Tallinna Lastehaigla jääks Eestis juhtivaks pediaatriliseks kliinikuks.

Ruumide osas on meil samuti suured plaanid: esimesel võimalusel saame haiglale juurdeehituse ja nii saame tänapäevaseks muuta haigla erakorralise meditsiini osakonna, operatsioonitoad, intensiivravi ja üldpediaatria osakonna palatid, kus tänapäeval peaks olema üksikpalatid. Teeme ruumi juurde laboritele ja muule diagnostikale. Uued ruumid ja uued arengusuunad tähendavad ka lisapersonali otsingut.

Unistuste rubriiki jäävad kardio- ja neurokirurgia, kuna selliseid patsiente on vähe ja kõrgeima ravikvaliteedi tagamiseks on mõttekam teha koostööd kolleegidega teistes haiglates.

Kui head ravi saavad Eesti lapsed praegu? Kas on valdkondi ja võimalusi, mis Eestisse jõudnud ei ole, aga võiks olemas olla?

Meie lapsed saavad praegu absoluutselt maailmatasemel ravi ja seda kõikides valdkondades.

Kindlasti arendame ka kõige tänapäevasemate ravimite juurutamist laste ravisse – näiteks saame Lastehaigla Toetusfondi abiga aidata mitut tsüstilise fibroosiga last, plaanis on arendada ka nii radioloogilisi kui laboratoorseid diagnostikameetodeid.

Meditsiinisektoris on suur tööjõupuudus. Kuidas on sellega lood Tallinna Lastehaiglas?

Kõige põletavamad probleemid on ka meie haiglas muidugi personal ja ruumid. Oleme muutmas personalipoliitikat, sest peame käima ühte sammu teiste juhtivate raviettevõtetega nii tingimuste kui ka võimaluste osas. Oleme üle vaadanud kompensatsioonipaketid ja julgen öelda, et praegu saame pakkuda vägagi konkurentsivõimelisi tingimusi nii oma praegustele arstidele, õdedele, hooldajatele kui ka uutele inimestele, kes tahaksid meie haiglaga liituda.

Töötajate motivatsioonipakett on uuendamisel ning üritame teha töö haiglas nii atraktiivseks kui võimalik, pakkudes nii head kompensatsiooni töö eest kui ka arenguvõimalusi, koolitusi Eestis ja välismaal, tänapäevase aparatuuri kasutamist ning häid olmetingimusi.

Millised on teie hinnangul need meetodid ja võimalused, mis aitavad tööjõupuudust lahendada?

Riigipoolne erameditsiini toetus võrreldes riigihaiglatega on kohati paigast ära. Konkurents on kasulik ja vajalik, kuid mõnel erialal on riigihaiglal erameditsiini võimalustega väga raske konkureerida. Paremad tingimused nii personalile kui ka patsiendile viivad tihti meie juurest patsiente, arste ning õdesid. Kohati ei ole riigi raviasutus võimeline konkureerima erahaigla pakutavate tingimustega. Samas teeb patsient valiku erahaigla suunas, kuna tema ravi kompenseerib tervisekassa ja ta valib lühema järjekorra ja paremate olmetingimuste järgi, arstid on tihti samad.

Nagu eelnevalt ütlesite, olete aastakümneid tegutsenud ravimitootmisettevõtetes erinevate valdkondade juhina. Miks otsustasite selle valdkonnaga lõpetada?

See oli suhteliselt pikk periood minu elus ja karjääris. Otsustasin, et naasen n-ö päris meditsiini, küll pisut teises rollis, aga ikka otseselt seotuna ravi ja meditsiinipersonaliga. Aeg-ajalt on karjääris väga kasulik selliseid kannapöördeid teha, see rikastab elu ja annab võimaluse rakendada teises valdkonnas saadud teadmisi ja kogemusi. Olen farmaatsiatööstuses töötanud erinevatel positsioonidel ja eri valdkondades, nüüd on aeg oma oskused tuua tagasi meditsiini, mida olen oma erialaks kunagi valinud ja ülikoolis õppinud.

Mida on ravimitootmisfirmades töötamise kogemus teile selleks ametikohaks andnud ja õpetanud?

Laias laastus kõik, mis on seotud ravimitega – alates ravimite loomisest laborites kuni selle hetkeni, kui ravim jõuab patsiendi organismi. Minu arstitaust on andnud mulle palju, et farmaatsiatööstuses läbi lüüa. Nüüd usun, et kõik, mis ma omandasin ravimitootmise ja turustamisega tegeledes, aitab mul omakorda tervishoiujuhina edasi liikuda. Põhikogemused on kindlasti seotud inimeste juhtimisega, koostööga ministeeriumite, arstide erialaliitudega, tervisekassaga. Organisatsiooni juhtimine tänapäevases ettevõttes või haiglas on kindlasti põhiline – teisest valdkonnas tulles tunnen, et saan siia tuua paarikümneaastased juhtimiskogemused, mis kohati on ehk veidi teistsugused, kui riigihaiglas on harjutud. Saame koos ellu viia palju uuendusi, seda alates organisatsioonijuhtimisest, tänapäevase keskkonna loomisest kuni töö suurema efektiivsuseni, mis lõppkokkuvõttes aitab meil pakkuda meie väikestele patsientidele ravi veelgi kõrgemal tasemel. Minu eesmärk on, et Tallinna Lastehaigla oleks tõeline vedur Eesti meditsiinis.

Olete omandamas Inglismaal Cumbria ülikooli kaugõppes magistrikraadi tervishoiukorralduses. Mida täpsemalt seal õppekaval õpetatakse?

See on veebipõhine kursus tervishoiujuhtimises. Alustasin sellega mõni aeg tagasi ja olen võtnud mõned kursused, kui töö kõrvalt aega oli. Programmis on väga põhjalikud kursused organisatsioonikäitumisest, finantsjuhtimisest, tervishoiukorraldusest üldiselt ja rahvusvahelisel tasemel, eraldi tsükkel on pühendatud juhtimisele. Plaanin õpingutega jätkata, kui olen uues rollis umbes aasta olnud ja oman paremat ülevaadet.

Kas seal õppekavas omandatut saab üle kanda ka Eesti tervishoiukorraldusse?

Kindlasti saab. Tervishoiujuhtimises on erinevates riikides teatud valdkonnad sarnased, aga kindlasti on igas süsteemis oma eripära.

Selle aasta mais lõpetasin ka Eesti Diplomaatide Kooli, mis annab väga palju juurde läbirääkimisoskustes, oma seisukoha kaitsmisel, argumenteerimisel ning suhete loomisel väga erinevate erialade ja kultuuride esindajatega.

Paar üldisemat küsimust: mis on need kolm peamist põhimõtet, milles oma töös lähtute?

Kindlasti ausus, läbipaistvus, otsekohesus. Sageli on selleks, et kiiresti edasi liikuda, vaja julgeid ja kohati võib olla ka riskantseid otsuseid. Vigu teha, neid tunnistada ja nendest õppida on oluline.

Hindan initsiatiivikust ja valmidust edasi liikuda, proovida uusi asju, eksperimenteerida. Koostöös oma kolleegidega hindan vastastikku usaldust, ühes paadis olemise tunnet. Juhtimisstiililt olen pigem demokraatlik ja kaasav.

Millise hinnangu annate Eesti meditsiinisüsteemile üldiselt? Mis on hästi ja mis vajab veel tähelepanu?

Eesti meditsiinisüsteem on viimaste aastakümnete jooksul teinud tohutuid edusamme. Praeguselt positsioonilt vaadates leian, et perearstisüsteem ei ole meil ideaalne. Julgen öelda, et umbes pooled meie valvetoa patsientidest on patsiendid, kes ei oska perearsti juurde pöörduda või ei ole perearstiabi pika järjekorra tõttu temale kättesaadav. Selline raha kasutamine, kus nohuga laps tuuakse kolmanda etapi erakorralise meditsiini osakonda, ei ole kõige otstarbekam, ja seda tuleb lahendada esmatasandil.

Teine murekoht on erameditsiini rahastamine ja läbi selle keerulise olukorra tekitamine. Riiklik haigla konkureerib erameditsiiniga, mis pakub töötajatele soodsamaid ja paremaid tingimusi. Tervisekassa lepinguga on patsiendile abi saamine erameditsiinis tasuta. Patsient eelistab erahaiglat ka lühema järjekorra ning paremate olmetingimuste pärast.

Kui aga erameditsiinis ravil olles tekib tüsistus, siis erakorralist abi otsib patsient riigihaiglast, kus on paraku personalipuudus erasektori eelistamise tõttu. Tekibki suletud ring, mis vajab lahendamist.