KOMMENTAAR | Tõnu Peets: apteekrite pääsemine digilukku ei ole hea mõte (4)

Euroapteegi uue juhi Kristiina Joosu arvates oleks apteegi nõustamisteenus patsiendikesksem ja kvaliteetsem, kui apteekrid pääseksid ligi tervise infosüsteemile. Intervjuud Kristiina Joosuga saab lugeda siit.

Autor: Tõnu Peets, arst

Apteekrite pääsemine digilukku ei ole hea mõte. Peaks olema piisav, kui apteeker nõustab patsienti ravimi signatuuri ja ravimiteabe piires ning „patsiendikeskne“ nõustamine meditsiinidokumentide põhjal peaks jääma teistele tervishoiutöötajatele (arstid ja õed), kes kannavad vastavat kohustust ja vastutust. Kui signatuuri ja ravimi kasutusjuhendi vahel on sic!-tähistuseta vastuolu, tuleks apteekril keelduda ravimi müümisest ja suunata patsient arsti juurde või võtta arstiga apteegist ühendust. Käsimüügiravimite osas saab apteeker klienti suulise päringu põhjal nõustada ju niikuinii, eks seegi nõustamine on patsiendikeskne.

Arsti pädevus ja situatsioon arstikabinetis on väga erinev farmatseudi pädevusest ja situatsioonist apteegileti taga. Kui arstil on mõne diagnoosi, seisukoha ja ravisoovituse väljakujundamiseks kulunud mitu vastuvõttu, palju uuringuid, koostööd paljude kolleegidega ja konsulteerimist andmebaasidega, kokkuvõttes mitu tundi tööd, sealhulgas isiklik kontakt patsiendiga ja tema läbivaatused, siis proviisoril ei ole pädevust ravimi müügi situatsioonis mõne minutiga patsienti nõustada veel milleski muus peale konkreetse ravimi tarvitamise ja kui ta seda üritab, võib ta põhjustada lootusetut segadust. Pealegi on patsiendi selja taga järjekord, kes kuulab patsiendikeskset nõustamist pealt.

Ikka leidub patsiente, kes küsivad üha uusi arvamusi uutelt ja uutelt arstidelt, nii tekiks võimalus küsida aina uut nõustamist uutelt apteekritelt ja lõpuks on ikka arst või õde see, kes vältimatult tekkivaid vastuolusid peab siluma. Näiteks ikka veel tuleb ette, et apteeker on metotreksaati müües kommenteerinud, et see on väga tugev mürk ja patsient peaks järele mõtlema, kas ta ikka soovib seda tarvitada, kuigi metotreksaat on kogu maailma reumatoloogias üks kõige enam kasutatavaid ja tõhusamaid ravimeid. Teisest küljest on väga tähtis apteegis üle korrata, kuidas metotreksaati tuleb tarvitada: ainult üks kord nädalas, alati samal nädalapäeval jne.

Ei, proviisoritel ei pea olema ligipääsu tervise infosüsteemi diagnoosidele ja epikriisidele, ja sellest pole midagi, arstid ka ei näe ravimite hulgimüügifirmade hinnakirju ja sooduspakkumisi.

Mis puudutab vaktsineerimist ja vastavat anamneesi, siis vaktsineerija peaks arvatavasti saama vaadata terviseloost, milliseid vaktsiine patsiendile on antud ja millal ja kas on olnud allergilisi reaktsioone. Apteekides vist ei vaktsineerita elusvaktsiinidega; terviseteenuse osutaja peaks patsienti teavitama, kui elusvaktsiinid on vastunäidustatud ja selleks ta muidugi vajab vastavatele andmetele juurdepääsu.

Päris hästi aru ei saa, miks üldse peaks vaktsineerima apteegis: Eestis on ju päris tihe ambulatoorse arsti- ja õendusabi võrk. Ei taha ette kujutada segadust ja tagajärgi, kui apteegis tekib vaktsineerimisel tõsine allergiline reaktsioon; meditsiiniasutuses peaksid selleks puhuks olema abinõud käepärast. Tervishoiuteenus, nagu näiteks ka õigusabi, vist ei pea olema viieminutiteenus kaubanduskeskuse müügiboksis.

Patsiendi nõustamine terviseloo andmete põhjal arvatavasti eeldaks nõustajalt ka vastavat sissekannet terviselukku, nii et ka partnerid tervishoius teaksid, mispuhul ja mis nõu inimesele on antud ja kes seda on teinud, ja küllap siis tuleks teenuse eest esitada arve ka Tervisekassale. Muidugi saab apteekreid koolitada andma esmaabi ja muud õendusabi, aga siis võiks ju koolitada ka arste ja õdesid ravimeid müüma, mis seal siis nii keerulist on, võib-olla saaks ka väikse palgalisa.