KOMMENTAAR | Ly Rootslane: apteekide konkurentsist, ravimite hinnakujundusest ja töörahust (2)

“Suurem osa Eesti apteeke on olnud seotud mõne frantsiisiga juba mitu aastakümmet ehk ammu enne apteegireformi,” kommenteeris Konkurentsiameti apteegireformi analüüsi Eesti Proviisorapteekide Liidu juht Ly Rootslane.

“Pärast reformi said Eesti apteekidest keskmiselt 2–5 töötajaga väikeettevõtted, millele kehtivad nii ravimitega seotud regulatsioonid kui ka kõik äriettevõtete reeglid.

Ravimivaldkond tervikuna, apteegid sealhulgas, on üks enim reguleeritud valdkondi Eestis üldse. Tavapärane praktika on, et erialasest ekspertiisist välja jäävad, aga teenuse ja äri vaatest toetavad teenused on vajalikud. Keegi ei eelda, et raamatupidamisega tegeleb apteeker ise, samamoodi on koolitus-, turundus- ja kommunikatsiooniteenustega, lisaks IT-teenused, mis apteegipidajast väikeettevõtjale käiks selgelt üle jõu. Tugiteenuseid pakuvad apteekidele peaaegu kõikjal Euroopas oma ala parimat kompetentsi omavad teenusepakkujad, mõnes riigis on selles rollis ka erialaliit.

Samal ajal pannakse apteekidele järjest uusi kohustusi, mis tähendab, et järjest rohkem on vajadus tugiteenuste järgi. Hiljuti arutatud hädaolukorra seaduse muudatuse eelnõu järgi muutuvad mõned apteegid elutähtsa teenuse osutajateks. Selle muutuse mõju on väga suur ja kriisiplaane ning riskianalüüse võivad apteegid koostada sektoriüleselt. Teisisõnu, ka riik ise eeldab, et apteegid võrgustuksid ja teeks koostööd. Või veel üks näide - apteekide infosüsteeme on vaja pidevalt uuendada ja üksikul apteegipidajal seda suutlikkust ei ole, ei rahaliselt ega teadmiste poolest.

Konkurentsiameti analüüs näitas, et apteegid tellivad 4/5 kaubast ühelt ravimihulgimüüjalt. Keskmiselt ostab frantsiisiga seotud apteek oma peamiselt hulgimüügipartnerilt umbes 88% ravimitest ja mitteravimitest, frantsiisi mittekuuluvatel apteekidel on see näitaja 81%. Teisisõnu, analüüs näitab, et kõik apteegid, sõltumata frantsiisi kuulumisest või mittekuulumisest, ostavad suurema osa kaubast oma peamiselt hulgimüügipartnerilt, kuigi saaks osta ka teistelt. See vajab selgitamist.

Apteekide tellimissüsteemid loovad tellimissoovituse, lähtudes vajaduspõhisest tulevikuprognoosist ja kasutades oma apteegi statistilist teadmist, mis annab võimaluse esitada kaubatellimusi hulgimüüjatele tööd lihtsustaval viisil. Enamus apteeke kasutab neid süsteeme ja selle põhjuseks on statistiline otsustustugi, efektiivsus, mugavus, usaldus jne. Väga oluline lisapõhjus on sageli esinevad ravimite tarneraskused, mil apteeker peab puuduvaid ravimeid või nende asendajaid ise otsima. Tellimissüsteem teeb sellisel juhul ära apteegi rutiinse töö ja jätab apteekrile aega tegeleda nende ravimite otsimisega, mida tavapärase tarnija käest ei saa.

Konkurentsist. Regulatsioon nõuab, et apteegis on alati kättesaadavad kõige soodsamad retseptiravimid, st need, mille osas on Tervisekassa sõlminud hüvitamise kokkulepped. Ravimite loetelu uuendatakse neli korda aastas ja selle jälgimine on suur lisakohustus apteekritele, sest Ravimiamet kontrollib nende olemasolu usinalt. Kuna ravimite juurdehindlus on riigi poolt määratud, siis hinnaerinevus puudub, sõltumata sellest, milliselt hulgimüüjalt apteek neid soetab.

Hinnakujundusest. Apteekide juurdehindlusmäärasid ei ole muudetud enam kui 20 aastat, kuigi terviseminister lubas selle teema tänavu käsile võtta. Nii on ravimite valmistamisel lubatud apteegil võtta teenustasu 96 senti, kuigi valmistamiseks võib kuluda tund või enamgi. Ravimite juurdehindlus apteegis võib olla kuni 40%, aga seda ainult kõige odavamate ravimite puhul, mis maksavad alla 1.28 euro. Mida kallim ravim, seda väiksem on lubatud juurdehindlus ja neid on väga vähe. Maksimaalne lubatud juurdehindlus apteegis on 6.39 eurot. Sotsiaalministeeriumi iga-aastase analüüsi järgi on ravimite keskmine juurdehindlus 12% ja sellest ei piisa, et pelgalt ravimite väljastamisega apteeki üleval pidada.

Apteekide sõltumatusest. Sõltumatus tähendab seda, et apteeker teeb oma valikud ise. Kaasa arvatud valiku jääda pikaajalise tarnepartneri juurde, kelle protsessid ja tugiteenused võimaldavad efektiivselt apteeki majandada.

Apteekri esmaülesanne on väljastada ravimeid ja nõustada patsiente ja selles on vähemalt EPALi liikmed küll täiesti vabad. Pigem kipub seda vabadust piirama riik, kes tahab ette kirjutada, mitu apteekrit peab korraga apteegis töötama, kuidas on apteegikaubad riiulitele paigutatud ja muud taolist. Samas ei lase riik apteekreid patsientide terviseandmete juurde, mis lubaks neil oluliselt enam inimese tervisesse panustada. Aga olen kindel, et ajapikku jõuavad apteegid ja otsustajad kõige mõistlikemate lahendusteni, see on kõigi huvides.

Apteekide vaates oleks meil kõige enam vaja töörahu, inimesed hindavad meie panust kõrgelt, oleme sageli esimene kontakt inimesele tervise teemadel ja enamasti ka viimane, kes annab nõu enne ravi alustamist. Apteekrid on pädevad ravimispetsialistid ja selles ei kahtle keegi.“