KOMMENTAAR | Karmen Joller: Eestis lasub keelebarjääri ületamise vastutus eelkõige patsiendil

Hiljuti tõstatus teema, et osa võõrkeelseid patsiente eeldab teenindamist oma emakeeles, kuid haiglad ei pruugi seda teha, kuna arst ei valda või ei soovi teises keeles rääkida. Põhja-Eesti Regionaalhaigla meenutas seepeale, et patsiente teenindataksegi eesti keeles ning eeldatakse, et patsiendid, kes ei suhtle eesti keeles, tuleksid vastuvõtule koos tõlgiga. Uurisime, milline on sotsiaalminister Karmen Jolleri seisukoht selles küsimuses.

Karmen Joller, sotsiaalminister:

Ma usun, et kõik Eesti inimesed, sõltumata emakeelest ja rahvusest, mäletavad selgelt päeva, mil Venemaa alustas täiemahulist rünnakut Ukrainale. See idanaabri samm pingestas vene emakeelega inimeste olukorda Eestis – korraga oli raske olla venekeelne, sõltumata sellest, kas inimene ise pidas Venemaa käitumist lubamatuks või hoopis õigustas seda.

Nagu ühiskonnas laiemalt, on need pinged esile kerkinud ka tervishoiusüsteemis. Sellegipoolest on keelebarjäär arsti ja patsiendi vahel probleem, mida tuleb käsitleda kaine mõistuse ja vastastikuse austusega – ning see ei puuduta ainult vene keelt. Lisaks ei tohi unustada: keele mitteoskamine on eelkõige risk patsiendile endale.

Kui inimene pöördub arsti poole oma emakeeles, ei saa seda loomulikult võtta lugupidamatusena. Inimesed kasutavad ikka keelt, milles nad end väljendada suudavad. See on inimlik ja mõistetav. Küsimus on aga selles, kuidas lahendada olukord, kus puudub ühine keel – või seda ei soovita kasutada –, ja kelle vastutus see on.

Eestis on riigikeeleks eesti keel ning igal inimesel peab olema võimalus saada arstiabi eesti keeles ja seetõttu kehtivad tervishoiutöötajatele ranged keelenõuded. Teisalt, kui aga patsient riigikeelt ei valda, ei ole arst või õde kohustatud suhtlema üheski teises keeles – ei vene, inglise, saksa ega mõnes muus keeles. Kui arst või õde on valmis suhtlema võõrkeeles, siis tuleb seda võtta kui tema isiklikku vastutulekut, mitte kui midagi enesestmõistetavat. Sarnased ootused kehtivad ka teistes riikides – me ei eelda ju Saksamaal või Prantsusmaal, et saame haiglas abi eesti keeles.

Kui tervishoiuasutusse plaanib pöörduda inimene, kes eesti keelt ei valda, tuleb juba varakult mõelda, kuidas tagada arusaadav suhtlus – näiteks keeleoskaja kaasamise abil (praktikas tehakse seda sageli telefoni teel). Kellel on võimalus, võib kaasata ka professionaalse tõlgi, kuid kallist meditsiinitõlki siiski vaja ei ole, sest arst on kohustatud edastama infot lihtsas keeles, millest saab aru ka meditsiiniväline inimene. Kuna tõlketeenuseid ei ole eetiline pakkuda ühise tervishoiuraha eest olukorras, kus ressursse niigi napib, tuleb tõlkimisega kaasnevad kulud katta patsiendil endal.

Ressurssidest rääkides – seni on tervishoiuasutustes levinud praktika, et venekeelse patsiendi puhul pöördutakse vene emakeelega arstide või õdede poole, et nad tõlgiksid kolleegide ja patsiendi vahelist suhtlust. See võib tunduda praktiline, kuid tegelikult tähendab see, et kõrgelt kvalifitseeritud spetsialist ei saa tegeleda oma otsese tööga. Arste ja õdesid on meil vaja ikkagi inimeste ravimiseks, mitte tõlkimiseks.

Kui nüüd näib, et võõrkeeles rääkimisest keeldutakse vaid vene emakeelega inimeste puhul, siis päris nii see ei ole. Eestis elab ja töötab palju inimesi, kelle ainus suhtluskeel on näiteks inglise keel. Kui ma veel perearstina töötasin, tuli iga mõne päeva järel mulle e-kiri välisriigist tulnult, kes otsis inglise keelt kõnelevat perearsti. Neile vastates lähtusin alati samast põhimõttest: Eestis saab ravikindlustatu arstiabi eesti keeles. Kui hakkame nõudma, et meie tervishoiutöötajad oskaksid ka vene, inglise või mõnd muud keelt, on meil varsti nendest veel suurem puudus.

Keeleoskus on tegelikult eelkõige patsiendiohutuse küsimus. Näiteks oli minu perearstinimistus aastaid tagasi Itaaliast pärit perekond, kes ei osanud ühtegi muud keelt peale itaalia keele. Mina olen ülikoolis põgusalt õppinud ladina keelt, mis on itaalia keelega pisut sarnane. Tegin omalt poolt kõik, et neid mõista ja neile selgitusi anda, aga ma ei ole siiani kindel, et ma nende kaebustest õigesti aru sain – või et nemad minu juhiseid piisava täpsusega järgida oskasid. Kogenud arstina ei laseks ma täna sellisel olukorral tekkida – ma nõuaksin tõlgi juuresolekut või muud tõlkimise lahendust. Patsiendi turvalisus on arsti jaoks siiski ülim.

Lõppkokkuvõtteks: keelebarjääri ületamine on Eestis eelkõige patsiendi enda vastutus – ja seda just tema enda turvalisuse huvides. Samuti ei tohi unustada, et kui tervishoiutöötaja on valmis suhtlema mõnes muus keeles, on see vastutulek tema poolt - mitte tema kohustus. Isegi siis, kui meediku enda emakeel ei ole eesti keel.