KOLUMN | Hirm puhkuse ees
Minu tähtajaline tööleping lõppes. Kõik ümberringi küsivad, mida ma järgmiseks teen. Ma kavatsen puhata. Kohe, kui sellest kuuldakse, järgnevad nõutuks tegevad reaktsioonid. Ühed arvavad: „55+ pole tööturul oodatud, sul ei olegi järgmist kohta, kas sa oled kuulnud, et on majanduslangus?“, teised toetavad: „Kui on võimalik, siis miks mitte“ või „Mis sul viga, sul mees“.
Avaldatud
Viimati uuendatud
Artikkel ilmus Tööinspektsiooni ajakirja Tööelu suvises numbris. Selle autoriks on hiljuti ameti maha pannud Eesti Õdede liidu juht Anneli Kannus.
Loeme läbipõlemisest ja töörõõmu kadumisest viimasel ajal eriti palju ning ma ei taha end sellest reast leida. Läbipõlemise vältimiseks on kõige lihtsam elu tasakaalus hoida, mis muidugi on keeruline. Minagi olen viimase aasta jooksul olnud selle kuristiku serval, kuid õnneks on mul töökaaslased ja sõbrad, kes märkavad ja sunnivad servalt tagasi astuma. Kas seetõttu on jäänud midagi olulist töises plaanis tegemata? Kohe kindlasti mitte.
Hirm jääda mõnest tähtsast asjast ilma või mõnele olulisele kirjale vastamata ei lase meid sageli lahti nädalavahetustel ega puhkusel. Tean neid, kes telefoni töömeile ei luba, sest ei suuda neid vaatamata jätta ning puhkuse ajal vähemalt kord nädalas kirjad ikka läbi kammivad. Olin minagi mingil ajal sellega hädas. Tõsi, tööülesanded on erinevad ja kui näiteks ehitad eurorahadega koolimaja, siis ongi vaja telefon ka puhkuse ajal sees hoida.
Kuidas siis hästi puhata? Kolleegid peavad teadma, millal sind päriselt puhkusel segada tohib ja millega nad peavad ise hakkama saama. Niisamuti on mõistlik töökultuur ja -korraldus sellised, kus igapäevased asjad saavad ilma juhita aetud. Juhti on vaja kriisiolukorras või innovatsiooni ja muutuste juurutamisel, millest viimast puhkuse ajaks ei planeeri. Kui on päriselt kriis, siis tuleb juhti teavitada isegi siis, kui selle lahendamisega kenasti hakkama saadakse. Infot võiks jagada ka olulistel puhkudel, näiteks kui Eesti Vabariigi president tahab asutusse külla tulla.
Muidugi tabab ka mind mõnel pimedal öötunnil üles ärgates mõttetorm, mille sees kappab küsimus: mida ma edasi teen või mida ma üldse veel teha tahan? Saan aga üha paremini hakkama elu usaldamisega ja lasen uutel asjadel oma ellu tulla. Loodan lihtsalt parimat.
Ma tean seda, et hirm halvab ja takistab. Ega ilmaasjata ole meil vanasõna: „Hirmul on suured silmad.“ Mida mõtled ja välja ütled, seda saad. Seitse aastat tagasi ütlesin, et tulen sügisel oma uute kopsude järele ja nii läkski. Nüüd ütlen, et olen välja puhanud suve lõpuks. Hetkel pean puhkamist tõsiselt võtma. Isegi kui olen hea ajaplaneerija ning olen suutnud töö- ja pereelu tasakaalus hoida, siis 25 aastat kirglikku juhiametit pidades ning kahe asutuse edulugu kirjutades on just nüüd kätte jõudnud see hetk, et aeg maha võtta ning keskenduda korraks endale. Isekalt, ikka selleks, et üldse veel midagi tahta ja jõuda.
