Kolonelleitnant Anu Mill: head kehalist vormi saab rakendada siis, kui kaitsevägi sind vajab

Heade riigikaitseoskuste kõrval peab Eesti riigi kaitsjatel olema ka hea tervis, ilma selleta võib riigikaitseliste ülesannete täitmine keeruliseks osutuda.

Vestlesime sel teemal jaanuari algul, mõned päevad enne talvise kutse ajateenijate teenistuse algust toetuse väejuhatuse tervisekeskuse ülem Anu Milliga, kes on hariduselt arst ning auastmelt kolonelleitnant. Kaitseväes alustas ta väeosa arstina kakskümmend viis aastat tagasi.

Toetuse väejuhatuse tervisekeskuse põhiülesandeks on kaitseväele meditsiiniteenuse osutamise korraldamine ja meditsiinivarustuse ning ravimite tagamine kaitseväe struktuuriüksustele. Tervisekeskuse koosseisu kuuluvad eriarstikeskus, hambaravikeskus, keskapteek, taastusravikeskus, Paldiski meditsiinigrupp ning neli – Ämari, Paldiski, Miinisadama ja Filtri – meditsiinikeskust.

Anu Milli juhitav tervisekeskus tegeleb igapäevaselt tegevväelastele ja ajateenijatele tervishoiuteenuste pakkumisega, reservväelased on keskuse hoole all õppekogunemiste ajal.

Ajateenijate tervis – kas parem?

2008. aasta kevadel ütles toonane kaitseväe juhataja, kindral Ants Laaneots Maalehele antud intervjuus: „Pean kahjutundega ütlema – kutsealuste tervis on langevas trendis. Noorsugu oma kehalise vormi eest eriti hoolt ei kanna, õieti pole väljakujunenud süsteemigi, mis selle eest hoolitseks.“

Praegu, rohkem kui 15 aastat hiljem on ajateenistujate füüsilise võimekuse testi tulemused paremad, kuid see tuleneb paljuski asjaolust, et teenistusse tullakse nüüd nooremalt – 19-20 aasta vanusena. Ning noorematel inimestel on üldiselt parem tervis, nad jaksavad rohkem.

“Seis tundub näiliselt parem, kuid ega tegelikult mingit suurt paranemist toimunud ei ole,” tõdeb kolonelleitnant Mill. “Keda me ei näe, on tublid, füüsiliselt tugevad maapoisid. Neid enam sõjaväkke ei tule, sest neid pole. Selleks, et laps hästi areneks, peab jooksma, hüppama, puu otsa ronima. Seda aga enam ei tehta.”

Ajateenijate vaimsel tervisel on kindel seos füüsilise ettevalmistusega – kelle kehaline vorm ja testitulemused head, esineb vaimse tervise häired tunduvalt vähem. Riigikaitseoskusi on samuti lihtsam omandada, kui füüsiline vorm hea.

“Ülekaalulisust on palju,” tõdeb Anu Mill ning lisab, et sellest lähtuvalt tekivad hiljem vaimse tervise probleemid.

Samas ütlevad mõned ajateenistujad kohe teenistusse tulles, et nad soovivad oma füüsilist vormi parandada ja kaalu kaotada. Neile koostavad spordiinstruktorid individuaalsed treeningkavad. Ning aega treenimiseks on ajateenistuses rohkem kui küll.

“Spordiinstruktorite sõnul oleme me selles mõttes arenenud, et lähtume ajateenija füüsilisest vormist ja sellele üles ehitatud treeningust. Igaühele tema võimete kohaselt,” räägib Mill.

Kedagi treeningutega üle ei koormata. “Pole vaja pilli lõhki ajada, põhiline on, et ajateenijad ja reservväelased jõuaksid piisavalt joosta ning kaitse- või rünnakuformatsioonid sisse võtta,“ rääkis hiljuti ajakirjale Liikumine ja Sport kaitseväe spordijuht Mikk Sarik.

Kehakaalu normaliseerumisele aitab kindlasti kaasa ka regulaarne soe söök kolm korda päeva. Samas, nüüd lubatakse ajateenijaid juba teenistuse algusest saadik õhtuti ja nädalavahetustel koju, seal tervisliku ja regulaarse toitumise mõju sageli nullitakse – süüakse suvaliselt ja seda, mis kätte juhtub.

Vaimse tervise probleemid kodus ööbimise lubamisega paraku vähenenud pole. Pigem on need tõusutrendis ja enamasti on häired tekkinud juba enne väeteenistust, ajateenistusse tullakse koos nendega. Eelkõige on tegemist ärevus- ja kohanemishäiretega, aga küllalt tihti ka depressiooniga. Anu Milli sõnul on vaimse tervise häiretega noormeeste armeeteenistuseväline taust keeruline, kuid teenistuse ajal on neil vajadusel alati võimalik psühholoogi ja arstide abi saada.

Tööohutusele pööratakse kaitseväes järjest enam tähelepanu, raskete traumade hulk on märgatavalt vähenenud. Ajateenijatel on vaimse tervise häirete kõrval fookuses ka lihas-luukonna haigused, juhtivaks on selles sektoris põlveliigese traumad ja ülekoormus. Kasarmutes elatakse tihedalt koos ning sellises keskkonnas hästi levivad hooajalised viirused annavad aeg-ajalt meedikutele üsna palju tööd.

Gripivastane vaktsineerimine ei ole kaitseväes kohustuslik, kuid seda võimaldatakse kõigile soovijatele tasuta. Krooniliste haiguste, näiteks hüpertooniatõve ravimid, antidepressandid jms hüvitatakse kaitseväe poolt.

Tegevväelasi kimbutavad elustiilihaigused

Kaadrikaitseväelaste ehk tegevväelaste tervis peaks käesoleva loo fookuses olevast kolmest grupist olema kõige parem. Langeb ju neile sõjaolukorras kõige suurem koormus.

“Tõesti – peaks, aga nii see kahjuks ei ole, sest tegevväelastena on teenistuses inimesed vanuses 20 kuni isegi 60, enamasti siiski 50.-55. eluaastani. Noorema põlvkonna jaoks eripensionide süsteem enam ei kehti ning teenistuses ollakse kauem,” selgitab Mill. “Vanusega koos aga tulevad elustiilihaigused, näiteks südame-veresoonkonnahäired ning viimasel ajal aina sagedamini ka onkoloogilised haigused.”

Täpsed võrdlusandmed küll puuduvad, kuid tõenäoliselt on tegevväelaste tervis sama soo- ja vanuserühma tavaelanike tervisega võrreldes pisut parem, arvab Anu Mill. Sest iga kolme aasta tagant läbivad nad ulatusliku, tavalisest töötervishoiukontrollist palju põhjalikuma tervisekontrolli ning igal aastal tuleb sooritada ka kehalised katsed.

Katsete edukaks läbimiseks on aga vaja treenida. Kui varem oli tegevväelastel võimalus treenida tööajast kolm tundi nädalas, siis nüüd on see muudetud kohustuseks. Üksustes on olemas kõik võimalused igakülgseteks treeninguteks ning lisaks hüvitatakse väljaspool üksusi treenimiseks tehtud kulutused seaduses sätestatud ulatuses (ühe inimese kohta kuni 400 eurot aastas).

“Ka arstiabi, sealhulgas eriarstiabi on tegevväelastele väga hästi kättesaadav,” lisab tervisekeskuse ülem.

Suur osa tegevväelastest on sportlikud, kuid leidub neidki, kes hakkavad treenima alles veidi aega enne kehalisi katseid ja kui need sooritatud, unustatakse ka trenn.

Igapäevaselt maastikul töötavad tegevväelased on üldiselt paremas vormis. Ülekaalulisus, teist tüüpi diabeet, hüpertooniatõbi ja alkoholiprobleemid kummitavad sagedamini kontoritööd tegevaid staabiohvitsere ja allohvitsere. Ning kuna staabitööd teevad vanemad inimesed, siis ongi neil rohkem tervisemuresid.

Anu Mill märgib, et tõsiseks probleemiks on läbipõlemine. Kaadrikaitseväelaste koormus on viimasel paaril aastal reaalse sõjaohu tõttu väga suur. Inimesed ei pea sellele vastu, lahkuvad teenistusest. Allesjäänute koormus kasvab ja läbipõlemised sagenevad.

“Inimene on väga tubli, aktiivne ja kohusetundlik, ülesandeid antakse kogu aeg juurde ja ülemad ei märka, et midagi on halvasti. Tekib murdumine. Vaimse tervise probleemid kasvavad ka tegevväelaste seas,” tõdeb Mill. Samas on enesetappude arv võrreldes 10-15 aastaga õnneks vähenenud nii ajateenistujate kui tegevväelaste hulgas.

Kui tegevväelasel tekib teenistuse ajal mingi tõsine terviserike, näiteks I tüüpi diabeet või on vajalik teostada mõne liigese endoproteesimine, tehakse eriotsus ja inimene saab kaitseväes edasi teenida ametikohal (staabiohvitser, relvur jms), mis tema terviserikkega sobib.

Sageli töötavad niiviisi, eriotsuste alusel ka missioonidel haavata saanud. “Iga spetsialist on meie jaoks väärtuslik,” ütleb Anu Mill.

Tervishoiutöötajana kaitseväes

Kas kaitseväe meedikud on sportlikud? “Kahjuks on meedikute puhulgi suundumus, et paljud ei saa testiga hakkama. Juba värbamisel jääb mitmetel noortel inimestel, arstidel ja õdedel, kaitseväes teenimine ära, sest nad ei soorita füüsiliste võimete testi,” tõdeb tervisekeskuse ülem.

Kuid üldarstidena kaitseväkke teenima tulek on viimastel aastatel olnud siiski päris populaarne. Noored saavad hea praktika ning neil on aega mõelda, kuhu oma karjäär suunata, millise eriala residentuuri astuda.

Üldiselt on kaitseväes päris hea seis reservkoosseisu arstidega, kuid hulgaliselt on puudu õdesid. Õeks õppimist toetab aga õnneks pisut kaitseväes pakutav parameedikute koolitus, mis tekitab huvi just meessoost õdede juurdekasvu osas.

Enamus kaitseväe arstidest on mehed, ette tuleb ka üksikuid naisi, kes soovivad kaitseväekohuslasena riiki teenida. Eriarste on kaitseväkke leida raskem kui üldarste.

Kaitseväel on suhteliselt lihtne arste värvata Tallinnas ja Tartus, kuid suured väeosad asuvad mujal – Tapal, Jõhvis, Ämaris, Võrus, Paldiskis. Sinna lähevad väeosa arstideks just värskelt teenistusse tulnud noored üldarstid, et nad saaksid ajateenistujatega tegeledes piisava praktika. Eriarstid töötavad pigem Tallinnas ja Tartus.

Toetuse väejuhatuse tervisekeskusel endal palju diagnostikaaparatuuri ei ole, pole vajagi. Olemas on kokkulepped tsiviilhaiglatega, kuhu ajateenijad ja tegevväelased vajadusel uuringutele suunatakse.

Sõjaaja meditsiinisüsteemi moodustabki tegelikult kogu tsiviilhaiglate võrgustik, sest kaitseväel oma haiglaid pole (välja arvatud sõjaajal mõned suhteliselt väikesed välihaiglad). Kaitseväe ülesanne on saada haavatud eesliinilt ära, sest sinna tsiviilmeditsiini käed ei ulatu. Kui haavatud juba eesliinilt ära toodud, ravitakse neid edasi tsiviilhaiglates.

Anu Milli sõnul tuleb tööd teha reservmeedikute n-ö ülekatte kaardistamisega (see on terviseameti ülesanne) – kuna tervishoiutöötajad töötavad mitmetes asutustes ja üksustes, peab olema selge, kes tulevad sõjaolukorras kaitseväkke ning kes jätkavad tsiviilelanikele tervishoiuteenuste pakkumist.

“Kui infrastruktuur on meil suures pildis hea, siis kõige suurem murekoht on inimressursi puudumine. Meil on arste ja õdesid puudu juba tavaolukorras, aga kriisi ajal võime nende arvu julgelt pooleks jagada – kes läheb Kaitseväkke, kes kuhugi mujale. Nüüd ongi suur küsimus, mida ja kui pikalt me selle poole ressursiga kriisi korral teha jõuame,” rääkis terviseameti peadirektor Birgit Lao hiljuti Med24 antud intervjuus.

Reserväelased – palju mittekõlbulike

“Enne ajateenistust on kõik kaitseväekohuslased ehk poisid alates 18. eluaastast arvel kaitseressursside ametis (lüh KRA), kes nende tervisel silma peal hoiab. Samamoodi on on KRA vastutusel reservistid, kui nad parasjagu õppekogunemistel ei viibi,” selgitab Anu Mill.

KRA alustas 2024. aasta varasemast suuremas mahus hindama nende reservis olevate isikute terviseseisundit, kelle tervis ei vasta ajutiselt nõuetele.

Anu Milli sõnul sai see protsess alguse kaitseväe ja kaitseliidu ühisõppuselt Ussisõnad, kuhu kutsuti 10 000 vanemaealist reservväelast. Tavaliselt kutsutakse õppekogunemistele hiljuti ajateenistuse läbinud, kahekümnendates eluaastates reservistid. Ussisõnadel osalenud reservväelaste keskmine vanus oli aga 36.

“Kohale tuli palju selliseid inimesi, kes polnud oma terviseseisundi tõttu ilmselgelt teenistuskõlbulikud – elustiilihaigused, onkoloogilised haigused, vanad traumad jms. Sealt tuligi suunis, et kaitsevägi peaks ise aktiivsemalt reservistide terviseseisundit hindama,” selgitab Anu Mill KRA tegevuse tausta.

Praegu kontrollitakse tervise infosüsteemis olevate andmete põhjal peamiselt inimesi, kellel on sõjaaja ametikoht ja kelle terviseseisund on ajutiselt mittevastavaks määratud.

Kaitseväe spordiinstruktorid on aga mures, kuidas teha ajateenistujatele selgeks, et treenida ning oma tervise eest hoolt kanda tuleb ka reservis olles. Käsu korras treenimine on kolonelleitnant Anu Milli sõnul üldiselt hea ja harjumust tekitav, kuid igaüks peab leidma endale jõukohase ja meeldiva treenimise viisi, millega jätkab pärast ajateenistust ning mis annab võimaluse oma head kehalist vormi rakendada siis, kui kaitsevägi ja riik teda vajavad.

TÄIENDAV TEAVE

Milline on sõjaväelase ideaalne füüsis?

Millist füüsilist võimekust sõjaväelane vajab? Rohkem vastupidavust või plahvatuslikkust? Rohkem käte või jalgade jõudu?

Kaitseväe spordijuhi Mikk Sariku sõnul uuritakse sarnaseid küsimusi rohkem profiarmeedega riikides, nagu näiteks USA-s, kus pannakse rõhku plahvatuslikule ja maksimaalsele jõule ning kiirele liikumisele. Ent see eeldab rohkem spordiinstruktoreid ja ka füüsilise vormi paremat baastaset kui meie ajateenistusega reservväe süsteemis.

„Me ei mõõda, kui kiiresti jõuab sõdur mürsku tõsta. Pole vaja pilli lõhki ajada, põhiline on, et ajateenijad ja reservväelased jõuaksid piisavalt joosta ning kaitse- või rünnakuformatsioonid sisse võtta,“ räägib Sarik.

Tema sõnul näitavad uuringud, et keskmiselt on mehed parimas füüsilises vormis ajateenistuse lõpus.

Pärast seda hakkab vorm tasapisi allamäge minema, kuigi on ka erandeid. Sarik soovitab kõigil oma kehalise vormi eest pidevalt hoolt kanda ja innustada ka oma lapsi.

Nii kutsealused kui ka ühiskond laiemalt paneb päris suured lootused ajateenistusele, kuid ajateenistuses ei saa imet teha, kui vundament on nõrk. Samuti ei püsi kaitseväes saavutatud parem füüsiline vorm igavesti, kui kehaline aktiivsus kohe pärast ajateenistust unarusse jäetakse.

Allikas: ajakiri Liikumine ja Sport nr 27/2024