Kollektiivleping – kas nii nagu alati või vaatame ühiselt tulevikku?

Küsimustele kollektiivlepingu sõlmimise kohta vastasid Eesti Õdede Liidu president Anneli Kannus ja asepresident Gerli Liivet.

Miks õed kollektiivleppega ei ühinenud ja mida see õdedele tähendab?

Viimasel kümnendil on tervishoiusüsteemi areng olnud mõõtmatu. Järk-järgult on muutunud tervishoiukorraldus, kasvanud inimeste ootused teenuse kvaliteedile ning muutunud tervishoiutöötajate pädevuse ning vastutuse piirid.

Tervise Arengu Instituudi andmetel on viimase kümnendi jooksul õdede arv kasvanud 12%, aga õdede töökoormus tõusnud üle kahe korra. Kümnendi jooksul on arstlikust kiirabist saanud õe brigaadidega kiirabi, kooliarstide asemel on kooliõed, ühe perearsti kohta rahastatakse kahe pereõe ametikohta, õe teenustena on lisandunud koduõendus, avatud õendushaiglad ja 2020. aastast ka õe teenus hooldekodudes. Rääkimata õdede iseseisvatest vastuvõttudest ja koduvisiitidest, mis on jõudnud aastas 2,6 miljonini!

Eesti haiglate arengukava 2040 koostamise esmased analüüsid näitavad, et Eesti tervishoiusüsteem on liiga eriarstiabi keskne. Analüüsid kinnitavad, et üha enam inimesi ootab tervishoiuteenuse saamisel kaasa juhendeid ja suuniseid, kuidas muutunud terviseprobleemidega võimalikult hästi, stabiilselt ning iseseisvalt hakkama saada. Nõustamine, toetus, juhendamine – see lasub aga just õdede õlgadel. Eriõdede ettevalmistuse on jõudnud magistrikraadini, milles õdede nõudmised õppele kasvavad koos patsientide vajaduste kasvuga. Vastutus kasvab koos pädevuse kasvuga, kuid õigused ei jõua praktikas vajadustele järele.

Suur õdede puudus Eestis tähendab olemasolevatele õdedele topelt koormust. Õdede puuduse lahendamiseta, eriõdede pädevuse laiendamise ning õiguste lisandumiseta ning kutsega hooldustöötajate arvu suurendamiseta, ei ole olukord tervishoiusüsteemis jätkusuutlik.

Eesti Õdede Liit on koos Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliiduga pidanud kollektiivlepingu läbirääkimisi mitmeid aastaid. Eelnevalt kirjeldatud muutused aga näitavad selgelt, et kätte on jõudnud aeg, kus õed peavad rääkima iseseisvalt enda eest ise. Meie kolleegid Euroopas imestavad juba pikka aega, kuidas arstid saavad rääkida õdede eest. Nüüdseks oleme ka organisatsioonina nii palju kasvanud, et küsime – kes siis teaks paremini, milline on õe töö sisu ja koormus, kui mitte õed ise?

Eesti Õdede Liit esitas juunis 2020 tööandjatele omapoolse ettepaneku kollektiivlepingu läbirääkimisteks. Kuna läbirääkimised perioodil juuni 2020 kuni aprill 2021 tööandjatega oluliselt edasi ei liikunud ehk sisulisi arutelusid ei olnud, siis tegi Eesti Õdede Liit 19. aprillil 2021 aastal töötüli avalduse riiklikule lepitajale. Ootame läbirääkimisi oma kollektiivlepingu ettepaneku üle.

Mis on peamised valukohad, mis jäävad praeguse leppega lahendamata?

Teiste töötajate esindajate ja tööandja vahel sõlmitud kollektiivleping ei pööra piisavalt tähelepanu tervishoiu ühele peamisele probleemile – õdede puudusele ja selle tõttu kerkinud töökoormusele töötavatel õdedel.

Lahendamata on eriõe töötasu küsimus, millest on räägitud aastaid. Eelmise lepinguperioodi jooksul rääkisime teiste töötajate esindajatega läbi, et eriõe lisamine on võimalik siis, kui eriõe mõiste on seaduslik. Õendusabi erialade määruse muutus jõustus 1. septembril 2019. aastal ja seega pole enam õiguslikku takistust eriõe töötasu numbri lisamiseks. Praegu on tervishoiutöötajate registri alusel eriõdesid vaid 741, mis tähendab, et töötasu tõstmine ei ole ka haigekassa eelarvele koormav.

Õdede puuduse kompenseerimiseks ei ole võimalik õdesid kiiresti juurde koolitada ning seetõttu peame rakendama muid vahendeid õdede koormuse vähendamiseks. Suur roll selles on kutsega hooldustöötajate olemasolu. Mida rohkem on meil haiglates kutsega hooldustöötajaid, seda kvaliteetsem on tervishoiuteenus ja ohutum on keskkond patsiendile.

Õdede töölauale on aja jooksul nihkunud mitmed tegevused, mida varem tegid arstid, sest õdede pädevus on kasvanud. Sarnaselt peaksid osad tegevused õdede töölaualt nihkuma hooldustöötajate omale, kuid takistuseks on kutsega hooldustöötajate vähesus. Kutsega hooldustöötajate juurde koolitamine ja palkamine on seetõttu samuti väga oluline. Selleks, et motiveerida inimesi hooldustöötaja ametit valima, peavad paranema töö- ja palgatingimused.

Õdede, eriõdede ja kutsega hooldustöötajate väärtustamine on kolm olulisimat alustala inimkeskse tervishoiusüsteemi loomiseks.

Miks pole õed olnud läbirääkimistesse kaasatud, vaid jäid kuidagi kõrvale?

Sel korral on kollektiivlepingu läbirääkimised veninud erakordselt pikale. Kuigi Eesti Õdede Liit tegi korduvalt katseid sisulisi läbirääkimisi alustada, leidsid tööandjad vaid vabandusi, miks neid pidada ei saa. Seetõttu olime kahjuks sunnitud esitama riiklikule lepitajale töötüli avalduse. Kuigi tegime töötüli avalduse eraldi teistest tervishoiu töötajaid esindavatest ühingutest, oli tööandjatel siiski võimalus meile ühiselt pakkumine teha ja ka ühiselt läbi rääkida. Miks nad seda ei teinud, peab küsima neilt endilt.

Kuidas näete, et teie arvates peaks olukord lahenema?

Põhimõtteliselt veab lepitusprotsessi riiklik lepitaja, kuid Eesti Õdede Liit ja tööandjate organisatsioonide esindajad saavad sõlmida eraldi kollektiivlepingu, mille osad punktid võivad kattuda juba sõlmitud leppega ja osa olla erinevad.

Mida teete siis, kui teine pool, tööandjad, järele ei anna?

Tööandjate otsusest paistab, milline on Eesti tervishoiu tulevik – kas kaasav ja inimkeskne või mugavaid vanu radu käiv. Eesti Õdede Liit jätkab igal juhul õdede ja kutsega hooldustöötajate eest seismist, vaadates julgelt tulevikku.