Kliinilise psühholoogi abi saavad kergemini rikkamad, risk on saada ebapädevat abi

Kliiniliste psühholoogide kutseliitu juhtiv Iiris Velling sõnas intervjuus Med24-le, et olukord, kus kliinilise psühholoogi abi on kergemini kättesaadav rikkamale elanikkonnale, on väga kurb. Samas on suur risk sattuda vastuvõtule inimese juurde, kes pole korralikku väljaõpet läbinud, ja kelle abi võib olla isegi kahjulik. “See on inimestele reaalselt terviserisk,” tõdes Velling.

Miks just praegu on kliiniliste psühholoogide osas selline kriitiline seis?

Uurisime oma liikmetelt, mis põhjustel on psühholoogid viimase kahe aasta jooksul lahkunud haiglatöölt ja läinud erasektorisse. Peamised põhjused olid palk, paindlikumad töötingimused ja muud hüved, mida pakutakse erasektoris. Küll aga pean tõdema, et varasemate lahkumiste kohta pole me andmeid küsinud. Võib olla, et paljud lahkusid erasektorisse juba varem ja lahkumise trend on pikem.

Erasektorisse mineku põhjuseks oli seega ka paindlikum töögraafik ja paremad töötingimused kuni soojema kabinetini välja. Samuti oli oluline töövahendite olemasolu ja koolitusrahad. Kliinilistel psühholoogidel on enesetäienduse nõue 80 tundi aastas ja väga paljud tasuvad selle enda palgast. Tööandjad sageli ei kompenseeri enesetäiendust täies mahus. Kliiniline psühholoog peab seega ise leidma vahendeid, et töötamist jätkata.

Millised on veel põhjused, kuidas on olukord väljaõppega?

Tartu Ülikoolil pole tegelikult probleemi üliõpilaste saamisega. Psühholoogia on väga populaarne eriala nii Tartu kui ka Tallinna Ülikoolis. Küsimus on, kui palju riik rahastab magistrantuuri õppekohti, mida on tavaliselt 30 ringis.

Kui inimene lõpetab magistrantuuri, peab ta sellele lisaks õppima praktiliselt, läbima juhendamise all kutseaasta. Varem oli nii, et Tartu Ülikool leidis selleks ise vahendeid ja kutseaasta oli projektipõhine. Nüüd lõpuks on hakanud seda rahastama riik, aga selleks korraldatakse hange: kuni aastani 2024 on kliiniliste psühholoogide väljaõppe kutseaasta hanke korras rahastatud. Puudub püsirahastus, väljaõppeks on lisarida riigieelarves.

Kui vaadata teisi erialasid, näiteks arstide residentuuri, siis neil on püsirahastus. Meie probleem on seega ka see, et meil pole püsirahastust kutseaasta väljaõppe osas. See peaks samuti muutuma.

Kollektiivlepingu läbirääkimised on käimas, mis on teie ootused?

Täpseid kommentaare numbrite osas ei saa ma anda, aga hetkel on meile kõige aktuaalsem palgatõus – palgad peavad tõusma.

Nagu öeldud, on kliinilistele psühholoogidele väga oluline teema ka koolituste rahastamine, mida toodi samuti uuringus välja, kuid seda ei käsitle me kollektiivlepingu raames.

Kas psühholoogilise abi andmise osas peaks tervikuna tervishoiusüsteemis midagi muutuma, näiteks esmatasandi osa tõusma?

Toetan ekspertarvamusi selles osas, et juba esmatasandil võiks psühholoogilise abi kättesaadavus olla parem. Sinna on riik ka palju ressursse juba suunamas, mis on väga tervitatav. Sellega tegeleb sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakond.

Esmatasandile, juba kohaliku omavalitsuse tasandile, on suunatud rohkem psühholoog-nõustajaid jne. Sinna võiks ressursse veel oluliselt rohkem suunata. Nende muutustega olen igati nõus.

Kliinilise psühholoogi abi kättesaadavus on eriarstiabi, sest ta keskendub peamiselt psüühikahäirete ravile. Küll ei saa aga nõus olla sellega, et erasektoris tegeletakse ainult lihtsamate patsientidega. Inimeste psühhikahäirete ravi haiglaravi järel jätkub sageli ambulatoorselt, ja ka erasektoris käivad samad patsiendid.

Kui suur probleem see, et psühholoogilist abi annavad inimesed, kellel pole vastavat või piisavat väljaõpet?

See on probleem igal pool, kindlasti ka Eestis. Nüüd lõpuks võeti vastu uus seadus, kus on reguleeritud termin psühholoogiline ravi. Seda osutab kliiniline psühholoog. Oleme astumas samme ravi reguleerimiseks. Suur kiitus siinkohal ministeeriumi vaimse tervise osakonnale – nemad on seda tööd palju teinud. Need asjad on olnud aastaid reguleerimata.

Praegu on see muidugi probleem, sest hetkel peab inimene ise spetsialisti tausta väga jälgima. Risk sattuda väljaõppe mitte korralikult läbinud spetsialisti vastuvõtule, kes võib olla ka inimesele kahjulik, on väga suur. See on inimestele reaalselt terviserisk.

Kui palju meil üldse oleks kliinilisi psühholooge vaja?

Vaatasin täna hommikul, et Saksamaal on 50 000 kliinilist psühholoogi, meil 204. Pole jõudnud arvestada, kui palju meie rahvaarvu arvestades peaks selle järgi olema psühholooge Eestis. Varasemalt on võrdluses Soomega öeldud, et meil peaks olema vähemalt veel 160 psühholoogi.

Praegu teeme tööd selle nimel, et olemasolevad kliinilised psühholoogid saaksid inimestele kättesaadavamaks, ka tavainimestele. Tegelikult on see kurb, et oleme jõudnud olukorda, kus turg on läinud niipalju eest ära, et kliinilise psühholoogi abi kättesaadavus on kergem rikkamale elanikkonnale. See on tegelikult väga kurb.

Mina ei saa ka päris sellega nõustuda, et see kõik on COVID-i tagajärg. Meil olid probleemid abi kättesaadavusega ka enne COVID-it. Tendents oli juba siis. Eks see on igal pool, ka teistes riikides, et psüühikahäirete ravi liigub üha enam ambulatoorse ravi poole. Siis peaks see olema ka samamoodi riiklikult rahastatud.

Riiklikult võiksid olla rahastatud ka meie töövahendite väljatöötamised, koolitused, testivahendid, terapeutide väljaõpped. Psühhoterapeudiks olemine on lisapädevus ja selle väljaõppe tasub psühholoog sageli enda palgast, vahel kompenseerib selle tööandja. See võiks olla aga tegelikult riigile oluline, et meil oleks ka pädevaid psühhoterapeute. Näiteks kognitiivkäitumisteraapia väljaõpe aastas on 2500 eurot, kaheaastane õpe läheb kokku maksma 5000 eurot. See summa võib olla põhjus, miks paljudel polegi veel psühhoterapeudi lisapädevust.

Praegu on aga kõige olulisem palgaküsimus, et inimesed ei läheks haiglatest ära, ja kutseaasta rahastamise jätkusuutlikkus, et meil kliinilisi psühholooge üldse oleks.

Kliinilise psühholoogi 30 eurose tunnitasu sees on ka kõik tööandja tegevuskulud: IT, elektri-, koristajakulud, puhkusetasud jne. Psühholoogile tuleb maksta minimaalselt 11,5 eurost brutotasu.

See ei ole just kõrge, kui arvestada, et torulukksepp küsib tunni töö eest 30 eurot.

Just nimelt, ka temal on selle sees ilmselt muud kulud. See oleks väga reljeefne võrdlus – toru- ja autoremondiluksepad saavad sama raha. Mis mõttes nagu?