KLIINIK 2025 | Liikumine on üheks artroosi ravimeetodiks

Dr Ripsi sõnul diagnoositakse pärast karjääri lõppu artroos umbes veerandil tippsportlastest. Põlveartroosi risk tavapopulatsioonis on 45%, eelnev põlvetrauma kergitab riski 57%-le. Kõrgem on risk ülekaalulistel ning kumulatiivne artroosirisk kasvab alates 60. eluaastast.

“Kuid artroos ei lõpeta sportimist,” kinnitas Leho Rips. Vastupidi – liikumine on üheks artroosi ravimeetodiks. Miks? Sportimine ja liikumine:

• vähendavad valu;
• mobiliseerivad liigeseid;
• tugevdavad lihaseid;
• parandavad une kvaliteeti;
• aitavad kaalu kontrolli all hoida;
• toetavad tasakaalu ja koordinatsiooni.

Mehhaanilise koormuse rakendamine liigestele on väga oluline, see parandab kahjustunud liigese võimet koormust taluda – uuringud on näidanud, et paranevad nii kahjustunud kõhre koorumustaluvus kui paksus. Mehanoadaptatsioon on võimalik ka osteoartroosi korral, kui koormusi järk-järgult tõsta.

Uuringud näitavad, et adekvaatne koormus ja mehaaniline stimulatsioon parandavad liigese homöostaasi. Adekvaatne koormus stimuleerib kõhrerakke looma esktratsellulaarse maatriksi komplekse ning suurendab seeläbi kõhre paranemisvõimet.

Samas, kui kõhre enam pole, siis puuduolevat kõhreosa mehaaniline koormus ei taasta, küll aga parendab olemasoleva kõhre kvaliteeti.

Leho Ripsi sõnul on väga oluline lihastreening, sest tugev lihas vähendab kõhrele mõjuvat koormust ja süsteemset põletikureaktsiooni.

“Nn halva põlve müüt ei pea paika,” selgitas dr Rips. See, et artrootiliste põlveliigestega inimesed ei tohiks joosta, ei pea paika. Vastupidi – jooksmine võib harrastus- ja tervisesportlastele olla hoopis liigest kaitsva toimega. “Küsimus pole mitte selles, kas joosta, vaid kui suure koormusega, millise jooksutehnikaga ning kui sageli. Väga oluline on koormusega kohastumise aeg.”

Kui jooksmine tõesti võimalik pole, siis liikuda tuleb ikkagi edasi – valige lihtsalt mingi teine spordiala, soovitas Leho Rips. Artroos ei tohi liikumist pidurdada, see on pigem väljakutse, kuidas liikuda nii, et liiges koormust taluks.

Kuidas suhtuda valusse? “Valu ei ole märk, et jooksmine tuleks lõpetada. Valu tuleb õppida hindama ja sellega arvestama. Meil kõigil on oma personaalne koormustaluvus. Ja alati leidub mingi viis liikuda või mõni spordiala, mida harrastada,” selgitas dr Rips.

Põlveliigese muutused ja aktiivne eluviis

Umbes 40% patsientidest, kes põlveliigesekaebustega sporditraumatoloogi vastuvõtule jõuavad, on 40+ vanuses aktiivselt liikuvad inimesed, tõdes oma ettekandes ortopeed ja sporditraumatoloog, Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku spordimeditsiini lektor Madis Rahu.

Alustuseks tuletas ta meelde, et põlveliigeses sisaldub tegelikult kaks erinevat liigest: patellofemoraal- ja tobiofemoraalliiges, mille kahjustusest haaratuse saab kindlaks teha isegi juba haiget küsitledes. Patellofemoraalliigese kahjustuse puhul kaebab haige enamasti, et raskendatud on trepist laskumine, kükitamine ja põlvitamine, tibiofemoraalliigese puhul on aga peamisteks kaebusteks valu jalale toetamisel ja põrutuskoormusel.

Artrotilise põlveliigese ravi on suuresti konservatiivne: liikumissoovitused, nõuanded koormuse osas, valu ja turse ärahoidmine, liigest toetav ravi. Kirurgilist (artroskoopilist) ravi rakendatakse viimasena.

Haige kliinilisel uurimisel tuleks dr Rahu sõnul alati vaadata/uurida jalatelge (varus, valgus), liigese turset ja liikuvust, teha põlvetestid ning küsida ka kaasuvate (liiges)haiguste kohta.

Esmases ravi algoritmis on Madis Rahu sõnul valu ja turse vähendamiseks esikohal mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (kahenädalane kuur). Kindlasti peaks lisanduma füsioteraapia. Kasutada võib ka kondroprotektoreid, hoolimata sellest, et teadusliku tõendust nende kasutamiseks napib. Leevendust võib tuua 2-3 kuuline kuur kondroprotektoriga, mis sisaldab 1,5 g glükoosamiini.

Tihtipeale soovitavad ortopeedid ka tallatugesid (eelkõige põrutuse leevendamiseks). Ortoose võiks kasutada teatud kindlatel juhtudel, mitte kogu aeg ega igapäevaselt. Pidevalt kandes tekib lihasatroofia suhteliselt kiiresti. Arst peaks andma ka soovitused õige liikumis- ja/või sportimiskoormuse leidmiseks.

Sageli küsivad artroosiga inimesed, kas ma saan edasi sportida? Kas mu liiges muutub nüüd kiiremini, kuna mingid muutused on juba olemas? “Vastan alati, et sportimist ei tohiks kindlasti lõpetada. Saab ju ala vahetada, koormust reguleerida ning lihaseid treenida,” selgitas Madis Rahu.

Kust jookseb piir valu ja düskomfordi vahel, on raske öelda – see on väga individuaalne. Iga inimene peab selle ise ära tunnetama. Kui aga valu suureneb, tuleb koormusi vähendada või ning jooksmist rattasõidu, ujumise või mõne teise spordialaga vaheldada.

Valu tekkimisel või süvenemisel tuleb selgeks teha, kas tegemist on kõhremuutuste süvenemise või meniskiprobleemiga, mis võivad esineda ka üheaegselt. Alati ei pea esimese uuringuna tegema magnetresonantstomograafiat (MRT), sageli näeb liigese degeneratiivsed muutused ja meniskimuutused ära juba röntgenülesvõttel. 61% inimestest, kellel on MRT-l leitud meniskivigastus, ei tekita see mingit valu.

Tõsiseks probleemiks tekkiva artroosi juures on täiesti terve meniski liigespilust väljavajumine, mis tekitab valu. Tegemist on meniski tagajuure kahjustusega ning kahjuks sellele seisundile praegu veel tõhusat ravi olemas ei ole.

Klassikaliste süsteravidena liigesesse kasutavad ortopeedid vereplasma ja hüaluroonhappe süste (liigesmuutuste peatamiseks, vt Lege Artis september 2022 ja Perearst august 2023), hormoone süstitakse dr Madis Rahu sõnul suhteliselt harva. Arenemisjärgus on liigesesisene tüvirakuravi.

Artikkel on koostatud konverentsil Kliinik 2025 peetud ettekannete põhjal, see ei sisalda kõike ettekannetes esitatut.