KLIINIK 2023 | Patsiendile on antud liiga suur vabadus otsustada, millal ta vajab erakorralist abi

Liis Rooväli keskendus oma ettekandes väikesele osale inimkeskse haiglaeelse erakorralise meditsiinilise abi analüüsist. Selgub, et kiirabi väljakutsete arv on aasta-aastalt kasvanud, jõudes 2021. aastal 330 000 väljakutseni. Enamus on Charlie väljakutsed ehk tegu on potentsiaalselt eluohtliku seisundiga. Enamus kiirabi väljakutseid tehakse kella 8 ja 22 vahel. Aasta-aastalt on tuhande elaniku kohta väljakutsete arv kasvanud. Kõige kõrgem on see Lääne-, Valga- ja Võru maakonnas. Ligi 11% väljakutsetest tehakse laste pärast, üle 33% väljakutsetest on üle 65-aastaste inimeste juurde. Rooväli tõi välja Ida-Viru maakonna, mis paistab silma teistest suurema laste pärast tehtud väljakutsete osakaaluga. Samas ei viida neid lapsi võrreldes teiste maakondadega rohkem haiglasse.

Rooväli ütles, et kiirabi kutsumise põhjus on ligi 28 protsendi puhul klassifitseerimata sümptomid ehk igasugused valud, köhad jne. Umbes 16 protsenti on vereringehaigused, millest 44% on kõrgenenud vererõhk, viiendik erinevad rütmihäired, ligi 11% on insuldi, 6% stenokardia ja 5% infarkti kahtlus. Kolmas suurem väljakutset põhjus on vigastused ja mürgistused.

Rooväli rääkis, et kui keskmiselt tehakse peaaegu 900 kiirabi väljasõitu ööpäevas, siis ligi 120 väljasõitu on arstibrigaadi ja ülejäänud õebrigaadi poolt. Samas, haiglasse viiakse ikka ühtemoodi – vahet pole, kas oli kohal arsti- või õebrigaad.

„Umbes 41% patsientidest viiakse haiglasse,“ täpsustas Rooväli. „Tegelikult on arsti vajadus neist kiirabi väljakutsetest võibolla paaril protsendil.“ Ta seletas, et häirekeskus ei selekteeri, millal ta saadab arsti- või õebrigaadi. Läheb see, kes on lähemal. Erisus on Tallinnas, kus kohale sõidab alati õebrigaad ja kui on vaja arsti, siis sõidab arst eraldi autoga järele. Telemeditsiiniline tugi on samuti olemas.

Selgus, et Delta väljakutsetest viiakse umbes pooled patsientidest haiglasse. Charlie kutsetest umbes 40%. Bravo väljakutsetest kolmandik. Alfa prioriteediga väljakutsetest viidi enne COVID-it ligi viiendik, aga see on nüüd kasvanud.

Enne COVID-it jõudis EMO-de külastuste arv poole miljonini aastas. 2021. aastal oli see ligi 440 000.

„Neist veerand tuleb kiirabiga, kuid lõviosa patsientidest tuleb ise EMOsse kohale. 80% EMO patsientidest läheb pärast uuringuid koju tagasi, ligi 19% hospitaliseeritakse statsionaarsele ravile,“ ütles Rooväli.

EMO triaažidest on punaseid ligi 2%. See tähendab, et arst peab hakkama patsiendiga kohe tegelema. Oranže triaaže on ligi 3%. See on potentsiaalselt eluohtlik seisund, mille puhul peab arst hakkama patsiendiga tegelema vähemalt 15 minuti jooksul. Peaaegu kolmandik on kollaseid, kus arst peaks tunni jooksul patsiendiga tegelema. Ülejäänud on rohelised ja sinised patsiendid. Silma torkab Tallinna Lastehaigla, kus on 85% patsientidest rohelised. Rooväli järeldas, et on palju ärevaid lapsevanemaid, kes oma laste kaebuste puhul sagedasti pöörduvad.

Ööpäevas käib Eesti EMO-des keskmiselt 1200 inimest. Kõige suurem EMO on PERHis, kus käib umbes 200 patsienti, Ida-Tallinna Keskhaigla ja kliinikumi EMO-des käib 160-200 patsienti ööpäevas. Tallinna Lastehaiglas käib 100-120, keskhaiglates ligi 80 ja üldhaiglates 20-60 patsienti ööpäevas.

Patsient peab kiirabi lihtsalt kiireks abiks

„Intervjueerisime erinevaid tervishoiutöötajaid ja eksperte üle Eesti ja ka patsiente, kes olid viimase poole aasta jooksul kas EMOsse pöördunud või kiirabi kutsunud,“ rääkis Rooväli. „Ekspertide intervjuudest tuli välja, et meie süsteemis puudub võimekus ja vajadus erakorralise abi pakkumiseks sellises mahus, nagu patsiendid seda soovivad – see ei tähenda, et patsiendid seda vajavad, aga nad soovivad. Ja et inimestel puuduvad teadmised selle kohta, kuhu ja millal mingisuguse meditsiiniabi saamiseks peaks pöörduma. Inimene lihtsalt ei tea õiget kohta, kuhu oma tervisemurega peaks minema.“

Tema sõnul on vaja inimestele täpsustada erakorralise abi olemust, et mis ikkagi on erakorralised seisundid ning millega tuleb kuhugi minna.

„Selle aasta probleem on, et häirekeskus võttis kasutusele uue väljakutsete prioriteetide määramise süsteemi, mille tagajärjel juhtus nii, et enamus kutseid satub Deltasse ehk kõige eluohtlikumasse väljakutse kategooriasse, mis koormab väga personali,“ lisas Rooväli. „Häirekeskuses võtab kõnesid vastu mitte-meditsiiniline personal. Võiks palju julgemini kasutada 1220 perearsti nõuandetelefoni, kus on arstid ja õed. Nemad võiksid anda professionaalse hinnangu. Tegelikult on neil kahel süsteemil võimalik omavahel kõnesid suunata, aga seda võimalust on vähe kasutatud.“

Intervjuudes osalenud patsiendid ütlesid, et pöördusid EMOsse või kiirabi poole, kuna see abi oli hästi kättesaadav.

„Patsientide jaoks tähendab kiirabi kiiret abi, mitte erakorralist abi. Tihti on kiirabi väljakutse põhjuseks sotsiaal- ja transpordiprobleemid,“ lisas Rooväli.

Rooväli näitas, kuidas on haigekassa eelarves erinevad kuluread kasvanud. 2021. aastal oli kiirabi osas kasv 6%, üldarstiabis 12% ja EMO-s 19%.

„Tervishoiukorralduse kuldtõde on see, et pane raha sinna, kuhu sa tahad, et patsiendid lähevad. See on mõtlemise koht,“ tõdes ta.

Rooväli tegi ettekande lõpus järgmise kokkuvõtte ja ettepanekud:

Kõrgema prioriteediga kõned on häirekeskuse poolt ülehinnatud - rohkem kasutada 1220 abi.

Perearstil ei ole infot oma patsientide kiirabi kutsumise ja EMOsse pöördumiste kohta - koostööd soodustav tervise infosüsteem.

Üle poole EMO külastustest kuuluvad rohelise ja sinised triaažikategooria valdkonda - ressursside tõhusama kasutamise eesmärgil suunata "roheliste/siniste" ja osaliselt ka "kollaste" probleemide lahendamine üldarstiabisse.

Patsientidele on antud liiga suur vabadus otsustada, millal ta erakorralist abi vajab – inimeste terviseharituse parandamine, millal pöörduda perearstiabisse, millal EMO-sse.

Terviseprobleemide tekkimisel õhtuti, nädalavahetusel ja pühade ajal on patsiendil võimalik pöörduda vaid EMO-sse - pakkuda alternatiivse, kuhu kergemate terviseprobleemide tekkimisel pöörduda.

Kiirabil tuleb lahendada suur hulk sotsiaalseid probleeme - tõhusam koostöö sotsiaalsüsteemiga, vajadus sotsiaaltranspordi ja koduste teenuste järgi.

Artikkel on kirjutatud Liis Rooväli ettekande põhjal.