Kindlustusseltside hinnangul on patsiendikindlustuse süsteemi osas ikka veel olulisi lahendamata küsimusi

1. juulist hakkab kehtima kauaoodatud patsiendikindlustuse süsteem. Sotsiaalministeeriumi kodulehel on kirjas, et uue seadusega luuakse kindlustus, mis hüvitab patsiendile tervishoiuteenuse käigus saadud kahjud, mille tekkimine oli tõenäoliselt välditav. Patsient saab edaspidi juhtudel, kui ta on saanud raviprotsessis välditavat kahju, pöörduda hüvitise taotlemiseks kas raviasutuse või kindlustusandja poole, kes konkreetsele raviasutusele kindlustust pakub, juhtumit menetleb ja otsustab kahju hüvitamise. Samas jääb patsiendile ka pärast kindlustusseltsilt otsuse saamist võimalus pöörduda lepituskomisjoni poole otsuse vaidlustamiseks, kui ta otsusega ei nõustu. Lepituskomisjon luuakse Terviseameti juurde.

Eesti Kindlustusseltside Liidu (EKL) juhatuse esimees Mart Jesse toob oma pöördumises sotsiaalministeeriumile välja, et patsiendikindlustuse süsteemi loomisel on kindlustusandjate jaoks suurimaks probleemiks üksikasjaliku kahjustatistika puudumine valdkonnas ja meditsiinikompetentsi kasutamine kindlustusjuhtumite lahendamisel. Lisaks teevad kindlustusandjatele jätkuvalt muret probleemid meditsiini üldises korralduses, olgu selleks ravi kättesaadavus, ravijärjekorrad, alarahastus, aga ka ajakirjanduses pidevalt käsitlemist leidvad meditsiinierialaga seotud negatiivsed kaasused.

"Hoolimata kirjeldatud puudustest hakkavad meile teadaolevalt siiski mõned liikmed eeldatavalt teenust pakkuma ja tegelevad hetkel ettevalmistustega," kinnitas Jesse. Tema sõnul sõltub mitme veel lahtise küsimuse lahendamisest kas ja millistel tingimustel on kindlustusandjad valmis tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse lepinguid sõlmima.

Lepingute sõlmimise perioodi pikendamine

Tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus sõlmida vastutuskindlustusleping 30 päeva jooksul alates seaduse jõustumisest. EKL teeb ettepaneku ülemineku sätet muuta ja pikendada tähtaega kuni 2025. aasta 1. jaanuarini. Vastasel juhul võib tekkida olukord, kus tervishoiuteenuse osutajatel ei ole liiga lühikese aja tõttu võimalik oma kohustusi täita.

Jesse toob välja, et kindlustusandjad, kes teenust pakkuma hakkavad, ei hakka tõenäoliselt olema väga palju. Võimalik, et neid on kuni kolm. Lühikese perioodi vastu räägib tema sõnul ka see, et kindlustusandjate ja TEHIK-u süsteemid saavad valmis vahetult enne seaduse jõustumist, riigi omad osaliselt ka hiljem, mistõttu lepinguid pole võimalik enne 1. juunit sõlmida. 30 päevane periood langeb puhkuste ajale ja kindlustusandjal võib tekkida probleem TTO-de teenindamisega, sest TTO-sid on üle 2000, kuid kindlustusandjaid on mõni üksik. Ta lisas, et lepingute sõlmimine eeldab põhjalikku TTO kindlustusriski hindamist ja riski asjaolude kohta täiendava teabe küsimist tervishoiuteenuse osutajatelt. Samuti selle, et paljud TTO-d peavad lepingu sõlmima hankemenetluses ning on suur tõenäosus, et sellises lühikeses ajaaknas pole võimalik hankemenetlust läbi viia ja/või see ebaõnnestub (näiteks ei esita ükski kindlustusandja pakkumist). 6-kuuline periood võimaldaks Jesse sõnul riigil sekkuda, kui süsteem ei käivitu loodetud viisil.

Ekspertkomisjoni ei tohiks kaotada

Jesse kirjutas lisaks kindlustusandjate murest, mis on seotud patsiendi poolt kindlustusjuhtumi tõendamise ning kindlustusandja poolt vaadates tema täitmise kohustuse väljaselgitamiseks erialase ekspertiisi tellimisega.

"Tänaseks on see meie hinnangul kasvanud niivõrd pakiliseks küsimuseks, et sellega on seotud mitme kindlustusandja otsus
teenust pakkuma hakata," rõhutas Jesse.

Jesse toob välja, et vaidluse korral peab kindlustusjuhtumi toimumist tõendama patsient. Nii näiteks peab patsient tõendama diagnoosi- või ravivea ning terviserikke esinemist. Praegu on patsiendil võimalik hinnangu saamiseks ja tõendite hankimiseks pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjoni poole, aga see komisjon kaotatakse.

See toob Jesse hinnangul kaasa olukorra, kus patsiendil tuleb oma nõude tõendamiseks teha kulutusi õigusabile ja meditsiiniekspertiisile. Nõude maksmapanek vaatamata otsenõude tekkimisele kindlustusandja vastu, muutub keerulisemaks ja kulukamaks, mis on vastuolus patsiendikindlustuse süsteemi eesmärgiga.

"Meie arvates oleks patsiendikindlustussüsteemi toimimise tagamiseks hädavajalik, et vastutuskindlustuse süsteemi rakendumise esimestel aastatel oleks patsientidele ja kindlustusandjatele toeks ka komisjon," seletas Jesse. "Komisjoni seisukoht oleks ka kindlustusandjale oluline ja enamikel juhtudel saaks kindlustusandja sellele tugineda. Komisjoni kaotamine oli eelnõus esialgu seotud patsiendikindlustuse fondi ja lepitusorgani loomisega. Just patsiendikindlustuse fond oli mõeldud selleks, et muu hulgas muuta hüvitise taotlemise protsess patsiendi jaoks lihtsamaks, sest fondil oli suurem roll kindlustusjuhtumi toimumise väljaselgitamisel ja patsiendi tõendamiskoormise vähendamisel. Kuna loobuti patsiendikindlustuse fondi loomisest, siis süsteemi toimimise tagamiseks ei ole enam õige loobuda ka tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjonist."

Ilma komisjonita oleks Jesse hinnangul tavalisel patsiendil oma õigusi maksma panna oluliselt keerulisem ja kallim kui praegu.

"Patsiendi poolt esitatud kahjunõuded, mis on paljasõnalised ja tõendamata, jäävad kindlustusandjate poolt sisuliselt läbi vaatamata ja tulemuseks on kindlustusjuhtumiks mittetunnistamine," lisas ta.

Kindlustusandja õigus pöörduda lepituskomisjoni poole

Jesse juhib ministeeriumi tähelepanu sellele, et kindlustusandjatel on keerukamate juhtumite korral oma täitmise kohustuse väljaselgitamisel vaja kaasata meditsiinilist ekspertiisi ja selle kaasamine võib spetsialistide vähesuse tõttu osutada ilma regulatiivse toeta keeruliseks. Kindlustusandjal peaks olema õigus pöörduda seisukoha saamiseks lepituskomisjoni poole, kui kindlustusjuhtumi ja kindlustusandja täitmise kohustuse väljaselgitamine eeldab eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamist ja nendele tuginevate järelduste tegemist, kuid vaatamata jõupingutustele pole õnnestunud kindlustusandjal ekspertiisi korraldada ja eriteadmistega isikut kaasata. Ekspertiisi kaasamine ja korraldamine võib osutuda praktikas keerukaks või erandjuhtudel lausa võimatuks ning sel juhul oleks otstarbekas kasutada komisjoni võrgustikku ja sealset oskusteavet suuniste saamiseks.