KEELEBARJÄÄR TERVISHOIUS | Kahjulik patsiendi tervisele, kurnav tervishoiutöötajale ja kallis riigi rahakotile

Olulised faktid ja leiud:

• uuringule vastas 20% Eesti arstidest ning 10% õdedest ja ämmaemandatest;
• iga kolmas arst vajab tõlkeabi igal nädalal, EMO ja kiirabi töötajatest ligi pooled vajavad iganädalast abi;
• 33% arstidest vajab abi vene keelega, 20% inglise keelega;
• Tallinna tervishoiutöötajatest kolmandik oskab vene keelt algtasemel või üldse mitte;
• vaid kolmandik arstidest on keeleliselt pädevad vene keeles abi andma;
• tõlkeabi on vaja, et tagada kvaliteetne ja võrdväärne arstiabi eesti keelt mittevaldavatele elanikele.

Statistikaameti andmetel ei valda 16% Eesti elanikest eesti keelt. Samas on igal inimesel õigus kvaliteetsele arstiabile. Olukorras, kus arst ning patsient ei räägi sama keelt, satub ravikvaliteet tugeva kahtluse alla.

Lisaks tekitab keelebarjäär arvestatava koguse lisakulutusi Tervisekassale. Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Nooremarstide Ühendus ja Õendusüliõpilaste Seltsing koostasid probleemi kaardistamiseks 2024. aasta detsembris uuringu, millele vastas 20% Eesti arstidest ning 10% õdedest ja ämmaemandatest, kokku 2289 tervishoiutöötajat. Küsimustiku vastustest selgus, et iganädalaselt vajab tõlkeabi iga kolmas arst, EMO ja kiirabi töötajatest ligi pooled. Kolmandik tervishoiutöötajatest vajab tõlkelahendust vene keele tõlkimiseks ning viiendik inglise keele tõlget.

Vene ja inglise keele tase arstide seas

Enim vajavad tervishoiutöötajad tõlkeabi just vene ja inglise keelega. Siiani on üldiseks arvamuseks olnud, et vaid noored ei oska vene keelt, kuid uuringu andmed näitavad, et vene keelt ei oska enam piisavalt ka keskealised. Eesti keeles töötades nõuab seadus arstidelt eesti keele taset C1 ning rakendades sama piirangut vene keele osas, ei kvalifitseeruks arstiks töötama pooled 50ndates eluaastates arstid.

Seega tagab kvaliteetse arstiabi vene keeles 34% Eestis töötavatest arstidest, kes räägivad vene keelt kõrgtasemel või emakeelena. Samas tõid ka vene emakeelega arstid uuringus välja, et tunnevad end meditsiinilise vene keele osas ebakindlalt, kuna on arstiteadust õppinud eesti keeles. Seega on vaid vene keelt rääkiv elanikkond eos ravivigade osas rohkem ohustatud.

Arstide inglise keele oskus on märkimisväärselt parem – piisav inglise keele tase ehk C1 on 60%-l arstidest. Ootuspäraselt valdab vanem põlvkond inglise keelt kehvemini – alates vanuseklassist 50–59 eluaastat räägib inglise keelt vähemalt C1 tasemel alla poolte vastanud arstidest.

Kõikide vastanute seas oskab vene keelt algtasemel või üldse mitte keeleliselt mitmekesises Tallinnas 31%. Tartus räägib vene keelt algtasemel või üldse mitte 46%. Seega ei kvalifitseeruks Tallinnas pea iga kolmas ning Tartus pea iga teine tervishoiutöötaja vene keeles hooldaja ega tugimeeskonna liikmena töötama.

Iganädalaselt vajab tõlkeabi iga kolmas arst

Ambulatoorselt vastuvõtult on õiguskantsleri sõnul tervishoiutöötajal õigus patsient viisakalt ära saata ning paluda naasta tõlkevõimalusega. Erakorraliselt peab aga igale patsiendile olema kvaliteetne arstiabi tagatud. Uuringu tulemustest selgub, et just erakorralise meditsiini osakonna ja kiirabi töötajad vajavad tõlkeabi kõige sagedamini. Pea pooled EMO ja kiirabi töötajad (46%) vajavad keeleabi iga nädal, lastehaigla töötajatest vajab iganädalaselt tõlkeabi üle kolmandiku (37%). Vaid 5% küsitletutest ei vaja tõlkimisel abi. Tõlkevõimaluse puudumine tähendab seega ka kehvemat erakorralise abi kättesaadavust elanikkonna osale, kes eesti keelt ei räägi.

Ebausaldusväärsed igapäevased lahendused

Enim kasutatavad lahendused keelebarjääri esinemisel on kolleegilt abi küsimine tõlkimisel (67%), tõlkerakenduse (nt Google Translate, ChatGPT) kasutamine (62%) või patsiendi lähedase abi tõlkimisel (62%). Pooled vastanud tunnevad, et ei paku kolleegi tõlkimisel turvalist ja kvaliteetset tervishoiuteenust, edastades patsiendile vähem infot kui eesti keeles töötades. Tõlkerakenduste ja lähedaste tõlkimise korral näitaja tõusis.

Arstid tõid näited, kus vastuvõtul tõlgiks olnud lähedane ajas segamini maksa ja mao, mis on aga ravi määramisel olulise tähtsusega viga. Naistearstid tõid välja, et on vastuvõtul kokku puutunud olukordadega, kus näiteks Usbekistani või Nigeeria päritolu naiste tõlgiks on abikaasa, kuid naise pöördumise põhjus on just vägivaldne mees, mistõttu jäävad naised sisulise abita.

Ligi pooled tervishoiutöötajad vastasid, et “pursivad võõrkeelt ja loodavad parimat” ning 14% kasutab tõlkimisel patsiendi palatikaaslase abi, mis läheb tugevalt vastuollu patsiendi konfidentsiaalsusega. Vähemlevinud keelte puhul nentisid vastajad, et tuleb loota kehakeelele ja vabavara tõlkeäppidele.

Kolleegi kasutamine tõlgina tähendab aga vähemalt kahe töötaja ajakulu – esmalt tuleb leida kolleeg, lisaks jätab kolleeg enda töökohustused pooleli, mis tähendab kolleegi patsientide pikemat ooteaega. Vabavara tõlge on ebausaldusväärne ning seab patsiendi konfidentsiaalsuse kahtluse alla. Igal tervishoiutöötajal on võimalik raporteerida keelebarjääri tõttu tekkinud potentsiaalne raviviga seoses uue patsiendikindlustusega.

Praegune olukord on kallis riigile ning ohtlik patsiendile

Ligi 33% eesti emakeelega vastanud arstidest nentis, et on vastuvõtu keelebarjääri tõttu ära jätnud, mis tähendab, et eriarsti vastuvõtu aeg on seega suure tõenäosusega raisku läinud. Mitmed vastanud tõid välja, et on soovinud vastuvõttu keelebarjääri tõttu ära jätta või kolleegile suunata, kuid praktikas polnud see võimalik, sest patsient vajas väga kiireloomulist abi või ei olnud kolleegil töökohustustest võimalik eemalduda.

Uuringud näitavad, et keelebarjäär pikendab patsientide haiglaravil viibimist ja haiglaravile uuesti pöördumist, kusjuures üks voodipäevatasu ilma raviteenuseta Eestis maksab sõltuvalt osakonnast 198–1606 eurot, millele lisandub uuringute, ravimite ja teiste teenuste maksumus. Keelebarjäär põhjustab ebavajalike uuringute tellimist, mis tähendab lisakulu Tervisekassale ja uuringutest tulenevaid lisariske patsiendile.

Tervishoiutöötajad tõid välja juhtumeid, kus patsient pöördub keelebarjääri tõttu tervishoiutöötaja poole korduvalt sama probleemiga, sest eelnevatel kordadel oli infovahetus keelebarjääri tõttu ebapiisav, kasutades seega ühe eriarsti vastuvõtu asemel mitut aega. Võõrkeelne vastuvõtt võib olla pikem, mõjutades ka teiste patsientide ooteaega. Lisaks suurenevad kulud kolleegi tõlkeabi kasutamisel, kuna kolleegi patsientide vastuvõtt viibib samal ajal.

Unistuste lahendused

Valdav osa vastanutest on seisukohal, et tõlkimine ei ole tervishoiutöötaja ülesanne, vaid sobiva tõlkelahenduse peaks leidma patsient ise, tööandja või riik. Küll aga tõid vastanud välja, et riik ei peaks rahastama tõlketeenust, vaid selle eest peaks tasuma patsient. Sama seisukohta toetab ka õiguskantsler.

Suurim osa (65%) vastanutest sooviks kasutada meditsiinilisele tõlkele spetsialiseerunud digilahendust, 56% eelistab professionaalse tõlgi kasutamist, 38% kolleegi tõlkimist ning 35% telefonitõlki. Tõlkelahendus peaks töötajate silmis olema kiiresti kättesaadav, et vastuvõtu aega maksimaalselt ära kasutada meditsiinilise mure lahendamiseks.