Katrin Metstak: pikkade järjekordade tõttu ei pääse lapsed enam ortodontilisele ravile

Ortodontide ja hambaarstide vahel on tekkinud eriarvamus – hambaarstide hinnangul võiksid ka nemad kergemaid ortodontilisi protseduure läbi viia, mitmeaastaste järjekordadega ortodondid sellega nõus ei ole.

Kas praegu veel toimuvad hambaarstide ja ortodontide vahel kõnelused, et mingeid protseduure lubada hambaarstidel teha?

Kõnelused Eesti Hambaarstide Liidu (EHL) ja Eesti Ortodontide Seltsi (EOS) vahel toimuvad juba mitu aastat. Probleeme on mitmeid, kuid peamine on, et ortodondid ei luba täiendõppe läbinud hambaarstidel teostada kergemaid ortodontilisi ravitöid.

Teemas paremini orienteerumiseks, tuleb veidi selgitada hambaarstide väljaõppe süsteemi, mis on kaheastmeline. Viie-aastase põhiõppe raames läbitakse kõik hambaravi valdkonnad ning diplomeeritud arst omab piisavalt teadmisi ja oskuseid, et õpitud ravimeetodeid teostada ning tööle asuda.

Pärast põhiõpet on kolme-aastase residentuuriprogrammi käigus võimalik omandada põhjalikumad teadmised suu-, näo- ja lõualuukirurgia, restauratiivse hambaravi (selle sees on võimalik spetsialiseeruda laste hambaravile, proteetikale või endodontia ehk juurekanalite ravile) ja ortodontia valdkonnas. Põhiõppe raames läbitava ortodontia mooduli käigus õpetatakse probleeme märkama, diagnoosima ja ennetama. Aastaid on olnud teemaks, et ortodontia õpe peaks olema põhjalikum, kuid kuna Tartu Ülikoolis on antud valdkonna eest vastutavaks dr Triin Jagomägi, kes on jõuliselt hambaarstide ortodontia valdkonda lubamise vastu, pole õppes ka arenguid.

Samas on valdkonnas üldiselt toimunud suur arenguhüpe kaperavi tulekuga. Ortodont ei analüüsi hammaste nihutamist mitte kipsmudelil, nagu see siiani on toimunud, vaid arvutis spetsiaalse programmi abil. Ortodontia on segu erialastest teadmistest, matemaatikast ja tarkvarast, millele on antud ette tingimused, kuidas hammast nihutada on võimalik. Tänu kaperavi tulekuga Eesti turule (mujal maailmas on seda kasutatud vähemalt 10+ aastat), soovivad paljud inimesed endale ilusat naeratust, samal ajal oma hambaid säilitades. Siiani on olnud ilusa naeratuse saamise levinuimaks vahendiks portselanist kroonid või laminaadid, kuid nende tegemiseks on vaja oma hambad ära lihvida. Seetõttu on ka suurenenud vajadus ja nõudlus ortodontilise ravi järele täiskasvanute seas. Siit tekib aga järgmine probleem. Meie lapsed ei pääse enam ortodontilisele ravile – järjekorrad on väga pikaks veninud ning paljud ei saa isegi vastuvõtuaega. Kuna laste ortodontiline ravi ei ole muutuva hammaskonna tõttu lihtne, siis hambaarstid laste ravile ei pretendeeri.

Pikad järjekorrad on tinginud ka selle, et ortodondid on viimasel ajal lahti öelnud Tervisekassa lepingutest. Tervisekassa tasub laste 9 erineva raske hambumushäire ravi eest ning paljud ortodondid neid ravida ei soovi, kuigi just selleks on neid 3 aastat residentuuris riigi raha eest koolitatud. Jah, kõrgharidus ongi kõigile õppijaile tasuta, kuid oluline nüanss on, et lisaks õppekulude katmisele makstakse residentidele riigieelarvest ka töötasu.

Raha on see, mis paneb rattad käima. Palju kasulikum on ravida kergeid juhtumeid kapedega, kui võtta ette pikk ja sageli mitte nii tulus ravitöö Tervisekassa rahaga. Hambaarstidel puuduvad sügavamad erialased teadmised, mida on vaja raskete hambumushäirete raviks ning patsient võibki jääda abita.

Ravikorraldus, kus hambaarstid võivad teostada kergemaid ortodontilisi protseduure (hammaste reastamist ilma hambumusklassi muutmata) ning laste ja raskete juhtude lahendamine jääks ortodondile, toimib enamikes Euroopa riikides, sh kõikides Põhjamaades. EOS sellist ravikorraldust ei soovi ning töötavad sellele kõigiti vastu, kaasates advokaadid ja palgates PR-agentuuri.

Kas saan õigesti aru, et otsuse, mida hambaarstid teha võivad, teeb lõpuks ju ikkagi ministeerium? Kui lootusrikas te selles mõttes olete?

Sotsiaalministeerium on seisukohal, et kokkulepe tuleb saavutada erialaühenduste vahel ning EHL on sellega 100% nõus. Pole otstarbekas, et seadusandlusega reguleeritakse valdkondlikke küsimusi ametnike poolt, kel hambaravist teadmised puuduvad. Lisaks võiks õigusaktiga piiri maha märkimine keerata pea peale suure osa praegusest tervishoius kehtivast ravikorraldusest, sest erialasid, mille vahel on piirid hägustunud on teisigi.

Näiteks perearst ja kardioloog. Peame üsna tavapäraseks, et tervisekeskuses tehakse EKG, perearst määrab vajadusel südamerohud ning jälgib patsienti. Millises punktis aga peaks perearst südameprobleemide lahendamise lõpetama ja kardioloog selle üle võtma? Õige vastus on, et siis, kui perearsti teadmised ja oskused kardioloogia valdkonnas lõpevad ehk arst peab toimima oma pädevuse piirides.

Samamoodi toimib raviteenuste teostamine ka hambaravis. Neid arste, kes tegutsevad baasõppes saadud teadmistega karjääri lõpuni, praktiliselt pole. Pärast ülikooli jätkub täiendõpe, läbitakse arvukalt erinevaid kursuseid, et säiliks erialane pädevus ning saaks meditsiini arenguga kaasas käia. Paljud hambaarstid kasutavad aga täiendkursuseid millegi täiesti uue õppimiseks või teatud valdkonnas põhjalikumate teadmiste saamiseks.

Meil on oma erialalt tuua väga hea näide – implantoloogia, mida hambaarsti põhiõppes käsitletakse veelgi vähem kui ortodontiat. Pärast põhiõpet saab hambaarst täiendõppe abil selle lisapädevuse omandada. Hamba asendamist implantaadiga oleksid näo-lõualuukirurgid samuti võinud omal ajal takistada, ja eks neid oli ka, kes leidsid, et hambaarst ei peaks nii keerukate protseduuridega tegelema, aga seda ei tehtud. Implantoloogia valdkond on jõudsalt arenenud ning praegu Eestis väga heal tasemel. Sellega tegeleb umbes 10% tegutsevatest hambaarstidest ning ega kõik hambaarstid hakkaks ka ortodontiaga tegelema. Nagu juba eespool mainisin, peab arst tundma oma pädevuse ja võimete piire.

Milliseid protseduure soovivad hambaarstid teha?

Hambaarstid võiksid teha lihtsamaid hammaste reastamisi ning preproteetilisi hammaste nihutamisi hambumuse klassi muutmata. Oleme teinud EOSile ka konkreetse ettepaneku, milline võiks olla lisakoolituse maht. Paraku ei soostunud EOS selle sisu isegi mitte kommenteerima, ammugi arutama.

Kas saate tuua häid näiteid välismaalt, kuidas selline süsteem töötab?

Nagu enne mainisin, kehtib sarnane ravitöö korraldus enamikes Euroopa riikides ja kõikides põhjamaades. Ortodondid väidavad, et Eesti ortodontide suhtarv on juba praegu üle Euroopa keskmise ning lisaspetsialiste ei ole vaja. Paraku unustavad nad selle, et nendes riikides teostavad 50% ortodontilistest teenustest hambaarstid ehk situatsioonid pole võrreldavad.