Kas palavikuravi täiskasvanutel on vajalik?

Palavik on osa süsteemsest põletikuvastusest, mis mõjutab negatiivselt osade bakterite ja viiruste paljunemist ja võimendab immuunvastust. Samas on palavik ja hüpertermia seostatud mitmete kõrvaltoimetega, nagu krambid, organpuudulikkus ja ajukahjustus. Palavik on metaboolselt kõrge hinnaga, suurendab hapnikutarvidust, kuid samas käivitab rakulisi ja immunoloogilisi mikroobidevastaseid mehhanisme.

Palaviku alandamise eesmärgid võivad olla patsiendi ebamugavustunde leevendamine ja füsioloogilise stressi vähendamine. Baktereemiaga patsientidel on leitud positiivne seos febriilse palaviku ja elumuse vahel. Antipüreetilist ravi on uuringutes seostatud osade haiguste kestuse pikenemisega ja antikehade tootmise vähenemisega. Samas on leitud, et palavik on suremuse iseseisev ennustaja. Kuna palavik on loomariigis laialt levinud ja evolutsiooniliselt konserveerunud, on sellel ilmselt mingid kasulikud omadused ja tekib küsimus, kas palaviku langetamine on üldse õige. Samas võib haavatavatel ja kriitiliselt haigetel patsientidel olla palaviku tekitatud füsioloogiline stress ülemäärane ja tuua kaasa halvemaid tulemusi.

Kas palavik on lihtsalt haiguse olemasolu peegeldaja või oluliste tulemusnäitajate, nagu näiteks suremuse modifitseeritav sihtmärk? Kas palavikuravi toob rohkem kasu või kahjusid? Nendele küsimustele otsiti vastust uues põhjalikus uuringus.

Süstemaatilisse ülevaatesse ja metaanalüüsi haarati randomiseeritud kliinilised uuringud, kus oli uuritud erinevatel põhjustel tõusnud febriilse palavikuga täiskasvanuid, kellel kasutati kas mõnda palavikku langetavat ravivõtet, ja kontrollgrupp jäeti kas ravita või kasutati platseebot. Metaanalüüsi esmane tulemusnäitaja oli kogusuremus ja rasked kõrvaltoimed. Sekundaarsete tulemusnäitajatena hinnati elukvaliteeti ja mitteraskeid kõrvaltoimeid.

Ülevaatesse sobis kokku 42 uuringut 5140 osalejaga. 23 uuringus hinnati 11 erinevat palavikku alandavat ravimit, 11 uuringus kasutati mehaanilist jahutamist ning kaheksas uuringus kombineeriti ravimeid mehaanilise jahutamisega. Uuritavatest 3007 olid kriitiliselt haiged, 1892 olid mittekriitiliselt haiged, 3277-l oli nakkuslikul põhjusel ja 1139-l mittenakkuslikul põhjusel tõusnud palavik, 3062 patsienti raviti haiglas ja 2078 olid kodused. Kõik uuringud olid suure nihkeriskiga.

Analüüsides leiti, et palaviku ravimine ei mõjuta suremuse riski (riskide suhe 1,04 ja 95% usaldusvahemik 0,9–1,2) ega raskete kõrvaltoimete tekkimist (riskide suhe 1,02 ja 95% usaldusvahemik 0,9–1,2). Ühes elukvaliteeti hinnanud uuringus ei leitud erinevust palaviku langetamise ja kontrollide vahel. Uuringutes saadud tulemused olid omavahel üpris sarnased. Üheski analüüsitud alagrupis ei leitud, et palaviku langetamine mõjutaks suremust või raskete kõrvaltoimete esinemist.

Uuringu tugevused on põhjalik eelnevalt kokku lepitud disain ja mitmete alagruppide analüüsimine. Peamine piirang on ülevaatesse haaratud uuringute halb metodoloogiline kvaliteet. Hea ja isegi mõnevõrra ebatavaline on aga, et kõigis analüüsitud uuringutes saadud tulemused olid üsna ühetaolised, mis lisab ülevaate tulemustele usaldusväärsust.

Seega ei mõjuta täiskasvanutel palaviku langetamine või mittelangetamine patsientide suremust ega raskete kõrvaltoimete esinemist. Ka olulist mõju elukvaliteedile ei suudetud näidata.

Allikas: Holgersson J, et al. Fever therapy in febrile adults: systematic review with meta-analyses and trial sequential analyses. BMJ. 2022 Jul 12; 378: e069620. doi: 10.1136/bmj-2021-069620.