Kas Eesti tervishoiusüsteem on valmis sõjaks?

Alustame negatiivsematest mõtetest. Kui lähtuda teaduslikust aspektist ning asetada sõda suurõnnetuste ja katastroofide hierarhias oma kohale, siis sõda on inimtekkelistest katastroofidest kindlasti kõige suurem. Kuna selle suurus on inimeste reguleerida, siis kahjuks ei ole selle lõpptulemus ennustatav ja ohvrite arvu piiriks on antud piirkonnas olevate inimeste arv. Kui lähtuda Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Seltside Föderatsiooni definitsioonist, siis katastroof on sündmus, mis põhjustab tõsiseid häireid kogukonna toimimises, mis ületavad selle suutlikkust oma ressursse kasutades antud sündmusega toime tulla. Sellest definitsioonist lähtudes ei saagi katastroofiks valmis olla, kuna siis ei oleks see ju katastroof. Praegu Ukrainas toimuv näitab selgelt, et inimeste hävitamine kõige brutaalsemal moel ja hoomamatutes arvudes on võimalik ka 21. sajandil ning selleks ei ole me kindlasti valmis, ei ressursilt, taristult ega ka vaimselt.

Mida on praeguseks tehtud, et Eesti meditsiin oleks paremini valmis sõjakannatanute ravimiseks?

Jätkaks nüüd neutraalsemalt või siis faktiliselt. Selleks et toime tulla suure hulga sõjakannatanutega, on meil vaja plaani, oskustega personali ja vahendeid.

Plaane on sõjameditsiinis tehtud alates sellest ajast, kui taasloodi Kaitsevägi. Need plaanid on aegade jooksul laienenud ja paranenud. Süsteemselt ja laiapindselt vaadati ning korrastati neid plaane Riigikantselei juhtimisel loodud kriisiaja tervishoiukorralduse ekspertrühma töö raames. See ekspertrühm käivitati 4. jaanuaril 2016. aastal kantslerite nõupidamise otsusega. Pooleteise aasta jooksul analüüsiti hetkeolukorda, olemasolevaid ressursse ja kehtestatud regulatsioone ning viidi läbi koolitusi ja õppusi eesmärgiga leida optimaalsed lahendused tervishoiusektori valmisoleku suurendamiseks erinevate kriiside lahendamisel.

„Kriisiaja tervishoiukorralduse kontseptsioon 2017–2026“ kirjeldas kriisiaja tervishoiukorralduse põhikomponente, erinevate tervishoiusektori osaliste rolle ja olulisemaid tegevusi ning tegi ettepanekuid tervishoiusektori kriisivalmiduse suurendamiseks. Eelmisel aastal alustati ja sellel aastal sai valmis sotsiaalministeeriumi juhitud ja paljude asutuste koostöös tehtud katastroofimeditsiiniplaan, mis korrigeeris ja laiendas vastavalt muutunud olukorrale osaliste ülesandeid. Kõik need plaanid on vajalikud ja õige suunaga ning ilma nendeta ei oleks mitmed olulised ettevalmistused teoks saanud. Nüüd aga on vajalik, et jätkuks tarka visadust plaanid ka ellu viia, vajadusel neid muutuva olukorra taustal kohandades.

Personali oskuste parandamise näitena ei saa kuidagi mööda vaadata sotsiaalministeeriumi tellimusel ja kaitseministeeriumi ülesandel Kaitseväe alustatud süsteemsest sõja- ja katastroofimeditsiini õppest meditsiiniüliõpilastele. Alates 2011. aastast Tartu Ülikooli arstiõppe ning 2013. aastast Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkoolide õe ja ämmaemanda põhiõppe raames on Kaitseväe Akadeemias selle koolituse läbinud juba rohkem kui 5000 meditsiiniüliõpilast. Väga hea koostöö näitena tsiviiltervishoiu asustuste, Terviseameti ja Kaitseväe vahel on alustatud suurõnnetuse lahendamise kursuste läbiviimist nii haiglaeelsel kui ka haigla etapil, vastavalt siis MIMMS (Major Incident Medical Management and Support) ja HMIMMS (Hospital major Incident Medical Management and Support). Erinevate litsentseeritud kursuste (ATLS[1], ATCN[2], BATLS[3], TCCC[4]) kasutamine traumahaigete käsitluse õppes on süstematiseerinud meie tervishoiuteenuse osutajate traumahaigete käsitlemist ja ühtlustanud seda meie liitlaste süsteemidega.

Varude osas on oluline samm Eesti Varude Keskuse (EVK) tegevus elanikkonna ravimivaru moodustamiseks. EVK-l on plaanis hiljemalt 2023. aasta suve lõpuks moodustada jaeapteekides müüdavate käsimüügi- ja retseptiravimite ühe kuu varu toimeainepõhiselt 165 Eestis enimkasutatava ravimiga. Tervishoiuteenuse osutajatele on samuti vajalikud kriiside lahendamiseks tervishoiuvaldkonnale vajalike ravimite, meditsiiniseadmete ning tarvikute riiklike varude moodustamine, hoiustamine ja pidev uuendamine. Selles kohta on tehtud analüüsid ja hangitud esmased varud.

Tehtud tegevustest lähtudes võib vastata, et praegu on Eesti meditsiin sõjakannatanute ja ka rahuaegsete traumahaigete ravimiseks kindlasti rohkem valmis kui kümme või viis aastat või ka aasta tagasi. Küsimusele, kas saavutatud valmisolek on piisav, peab pigem vastuse andma meie ühiskond. Kas ja kui palju on riik valmis panustama täiendavat raha ja muud ressurssi, et laiendada tervishoiu valmisolekut reageerida kriisidele? Kriisivõimekuse suurendamisega parandame hulgikannatanute situatsiooni lahendamise võimekust, lükates kaugemale katastroofi piirid ja sellega koos ka olukorra, kus me ei suuda enam oma ressurssidega säilitada ravistandardeid, vaid peame neid langetama, jättes osa kannatanuid tavapärastele standarditele vastava ravita.

Kuidas saaks veel parandada tervishoiusüsteemi valmisolekut sõjakannatanutega toimetulekuks?

Oluliste tegevuste puhul, mis parandavad tervishoiusüsteemi valmisolekut sõjakannatanute käsitlemiseks, tooksin välja järgmised kolm mõtet.

Riigikaitselise töökohustusega töökohad vajavad kindlasti paremat lahtimõtestamist ja seda mitte ainult tervishoius. Kui vaadata vastavat Vabariigi Valitsuse määrust, siis tundub, et lahtimõtestamine ei ole vajalik ainult tervishoiusüsteemis, vaid nii mõneski muus valdkonnas või asutuses. Tihti jääb mulje, et vastava töökohustuse määramisel lähtutakse ainult reservväelaste enda tarbeks broneerimise aspektist, unustades selle süsteemi teise poole: mida antud asutus peab tegema sõja ajal ning millist personali ja kui palju tal on vaja nende ülesannete täitmiseks.

Tervishoidu on aastatega väga palju optimeeritud ja näiteks haiglates üleliigset personali kindlasti ei ole. Sellest lähtuvalt ei ole reaalne, et haigla saaks oma sõjaaja ülesannetega hakkama vähema personaliga kui 80–90% rahuaja koosseisust. Lisaks peab vaatama struktuuri ja inimesi eraldi, kuna nende koos otsustamine teeb selle ülesande lahendamise liiga keeruliseks, kui mitte võimatuks. Tervishoiutöötajate puhul võiks kaaluda üldist töökohustust oma eriala pädevuse piires, mis kaasneb automaatselt tervishoiutöötaja kvalifikatsiooni omandamisega.

Riigi tegevusvarud tervishoiuteenuse osutamiseks kriisi ja sõja korral tuleks hankida, hoiustada ning uuendada ühiselt, arvestades tsiviilhaiglate, kiirabi ettevõtete ning Kaitseväe ülesandeid ja