Kas 45 000-eurone lähtetoetus motiveerib maale tööle minema?

Sotsiaalministeerium otsustas mitmekordistada väljaspoole Tallinna, Tartut ja nendega piirnevaid valdasid tööle asuvate arstide lähtetoetusi (loe siit). Perearstidele hakatakse maksma lähtetoetust senisest kolm korda suurema summa ulatuses ehk kuni 45 000 eurot ning teistele eriarstidele senisest kaks korda suuremas summas ehk kuni 30 000 eurot. Samuti muutuvad paindlikumaks lähtetoetuse taotlemise tingimused.

Muudatusi kommenteerib MTÜ Eesti Noored Perearstid juhatuse liige Anu Parvelo.

Kuidas teile tundub, kas see summa võib olla noortele arstidele motiveeriv suundumaks maale tööle?

45 000 eurot on Eestis suur summa, millega on võimalik soetada endale eluase või teostada kodu sissemakse või saada stardiraha elamise sisseseadmiseks. Nii, et kindlasti võiks antud summa motiveerida perearste valima maapiirkonnas töötamise. Samas peab arvestama, et lisaks rahale on ka mitmeid muid tegureid, mis võivad otsustamist mõjutada. Näiteks saab selle summa nii toimiva tervisekeskusega liitudes kui ka iseseisvalt üksikpraksisega alustades ja peab arvestama, et linnas võib sageli olla vaekausil kõrgem palk.

Mis on teie arvates peamised põhjused, miks noored arstid ei lähe maale tööle ja kui palju on need üldse rahaliselt lahendatavad?

Kui mõelda üldiselt noortele, kes on hariduse omandanud ja alustavad karjääri, siis üldine reegel on, et uuritakse pakkumisi mitmest kohast ja palganumber on üks olulisemaid aspekte, mille põhjal töökohta valitakse. Samas järjest enam soovitakse ka paindlikku töögraafikut, puhkuste võimalust, head töökeskkonda ja meeldivat kollektiivi. Nii on ka peremeditsiini lõpetaja jaoks kõik need aspektid olulised. Maapiirkonna töökohti võrreldakse linna omadega ja valitakse enda jaoks parim variant, mis senise statistika põhjal on kallutatud linna kasuks.

Rahaline lisamotivatsioon võiks seda vaekaussi mõjutada, aga iga inimesel on olemas oma mõjupunkt. Lisaks rahalisele motivatsioonile tuleb tegeleda ka teiste teguritega, näiteks tagada, et maapiirkonnas on perearstil head töötingimused ja meeskond kellega koos töötada.

Mida tuleks riigi ja kohalike omavalitsuste poolt teha veel, et maale tööle suundumist soodustada?

Seni on peremeditsiini vaadatud üsnagi perearsti keskselt. Ja kuigi perearst on väga oluline, siis ilma pereõeta perearstipraksis ei toimi. Riigi poolt ootaks, et lisatakse ka lisameetmed, kuidas võimaldada ka pereõdede suunamist maapiirkondadesse.

Kohalik omavalitsus seaduse tasandil ei vastuta perearsti töö eest, aga perearst on määrava tähtsusega kogukonna tugevdamisel ja hoidmisel. Seega hindan, et kohalikud omavalitsused võiksid olla huvitatud toimiva perearsti süsteemi olemasolust oma kodukohas. Ei ole olemas kindlat reeglit, kui palju ja kuidas kohalik omavalitsus peaks oma piirkonna perearste aitama ja täpne lahendus sõltub nii piirkonnas paiknevast perearstist kui ka kohaliku omavalitsuse võimalustest. Oluline on teha koostööd ja hinnata, kuidas hea ja tugeva perearstisüsteemini jõuda. Mõnes piirkonnas võib see tähendada abi uue ja modernse keskuse loomisel, teises näiteks abi lisapersonali palkamises (infotehnoloogiline abi, sekretär, koristaja jt). Samas on piirkondi, kus perearsti puudus on suur ja võib olla on enim abi vaja just täiendava perearsti leidmisel. See tähendab, et KOV saab mõelda lisamotivatsiooni, miks perearst peaks just antud piirkonna valima või kutsuma noori töövõimalustega tutvuma.

MTÜ Eesti Noorte perearstidega oleme teinud väljasõite erinevatesse piirkondadesse, et tutvustada noortele laiemalt töövõimalusi ja -tingimusi. Hea meelega ootame nii perearste kui ka kohalikku omavalitsust meiega kontakteeruma ja külla kutsuma.

Aegajalt käiakse välja arstide seas väga ebapopulaarne mõte, et võiks olla peale residentuuri teatud ajaks kohustuslik suunamine - milliseid mõtteid see teis tekitab?

Enamasti, kui perearst teeb otsuse nimistuga tööd alustada, siis see tähendab pikaajalist töötamist. Perearsti püsivus tagab pikaajalise ravisuhte perearsti ning patsiendi vahel, mis on ka üheks teguriks kvaliteetse arstiabi tagamiseks. Kohustuslik suunamine maapiirkondadesse võib seda traditsiooni rikkuda - maapiirkondades võib olla iga aasta uus perearst, keda on sunnitud selles kohas töötama, seega hindan, et see läbi võib kannatada perearstiabi kvaliteet patsiendi jaoks.

Teise ja võib olla olulisema murekohana võib välja tuua üldise perearstide vähesuse. Täna on pensioneeruvaid perearste nii palju, et me ei suuda uusi perearste piisavalt peale toota. Hetkel on eriala tugevuseks selle populaarsus – iga aasta kandideerib kõige enam arstiteaduse lõpetajaid just peremeditsiini erialale. Ennustan, et kohustusliku suunamise süsteemiga peremeditsiini eriala populaarsus kahaneb ja suureneb perearstide puudus veel enam.