Karmen Joller: kriisis aitab meid üksmeel, talupojamõistus ja tõenduspõhine info

Autor: Karmen Joller, perearst, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige

Viimase paari aasta jooksul oleme läbi elanud sündmusi, millega seni olime tuttavad vaid ajalooõpikutest. Eesti inimeste turvatunne sai kannatada, kuid tänu sellele on tõenäoliselt igal perel olemas kriisivarud ja omavahel läbi arutatud ka tegevuskava, mida teha, kui meid peaks tabama kõige hullem.

On mõistetav, et peagi ametisse astuva valitsuse prioriteet on Eesti kaitsevõime suurendamine. Koalitsioonilepingu tervishoidu puudutavate küsimuste arutelu on plaanis sel nädalal ja ma olen kindel, et nüüdseks mõistavad kõik poliitikud, et Eesti inimeste hea tervis ning tugev ja kestlik tervishoiusüsteem on samuti oluline osa riigikaitsest. Loodan südamest, et see peegeldub ka koalitsioonilepingus ja järgmise nelja aasta jooksul tehtavates otsustes.

Tervishoiusüsteemi ülekoormus puudutab nüüd juba kõiki meedikuid ja patsiente

Järjest enam kuuleme uudiseid perearstita nimistutest (artikli kirjutamise hetkel otsib tervisekassa perearsti 14 nimistule) või Tallinna erakorralise meditsiini osakondade (EMO-de) juures järjekorras ootavatest kiirabiautodest. Viimase üks põhjus on muuhulgas ka see, et haigete edasiliikumine EMO-st on takistatud, kuna haigla on olnud sunnitud voodikohtade arvu vähendama – lihtsalt pole arste, eriti aga õdesid, kes nende voodite kõrval tööd teeksid.

Teame, et Eesti laste ja täiskasvanute vaimne tervis on mainitud kriiside tõttu tugevalt kannatanud, aga lootust tervisekassa lepinguga töötavat psühhoterapeuti või psühhiaatrit leida peaaegu polegi.

Tsiteerin OECD 2021. aasta aruannet: „2019. aastal kulutati tervishoiule inimese kohta 1733 eurot, mida on vähem kui pool EL-i keskmisest. Kogukulutused tervishoiule olid oluliselt väiksemad ka mõõdetuna osakaaluna SKP-st (6,7% võrreldes EL-i keskmise 9,9%-ga).“ Sama aruanne: „Oodatav eluiga on pikenenud Eestis alates 2000. aastast kiiremini kui üheski teises EL-i riigis.“

Kui panna need numbrid meedikute keelde, siis saame öelda, et Eesti on isegi alarahastatud tervishoiu abil andnud tubli panuse elanikkonna oodatava eluea pikendamisse. Mida me suudame veel siis, kui riik investeeriks tervishoidu varasemast enam?

Me kõik peame ühiselt pingutama

Me kõik tahame elada kauem ja tervemana. Ükski inimene ei lase ju enda jaoks olulisi otsuseid teha teistel, jäädes ise passiivseks. Samamoodi tuleks suhtuda oma tervisesse. Kui inimeste mõtteviis muutub ennetuspõhiseks, võidavad sellest kõik. Igal inimesel peaks olema sarnaselt muude eesmärkidega elus ka terviseplaan. Elustiilimuutus ei pea algust saama tingimata arstikabinetis. Mõte kehakaalu langetada, tervislikumalt toituda ja liikumisharjumusi parandada peaks pähe tulema hoopis vaadates saunakaalu või toitu oma taldrikul. Loomulikult jäävad elustiilisoovitused ka meedikute pärusmaaks, kuid inimestele peab kohale jõudma teadmine, et elustiili muuta tuleb enne, kui surm on silme ees. Riik peab andma sõnumi: inimene peab teadvustama, et eelkõige vastutab ta oma tervise eest ise. Ise!

Rahastamisotsuste fookuses peab olema esmatasand

Nii arsti kui patsiendi eesmärk on tegelikult ühine, kui vaatame probleemide sisse sügavuti: mõlemad vajavad aega. Patsient selleks, et tema tervisemure ära kuulataks ja ta vajaduspõhiselt edasi suunataks, ning perearst selleks, et patsient saaks oma tervisemurele lahenduse kas perearstikeskuses või jällegi – vajadusel – järgmises etapis. Selleks on vaja lisaressurssi nii rahastuse kui lisapersonali näol.

Esmatasandi arstiabile kuluv summa moodustas tervisekassa eelarvest 2022. aastal aga kõigest umbes 11%. Ma ei taha öelda, et eriarstiabist tuleks miljoneid ära võtta, kuid väga raske on põhjendada esmatasandi alarahastatust. Otsides kärpekohti, tuleb mõelda sellele, kus annab lisaressurss võimaluse hoida kvaliteeti ja fookust patsiendi vajadustel.

Esmatasandil on kvaliteetse abi tagamiseks vaja ka rohkem nii meditsiinilist kui mittemeditsiinilist personali. Vaid nii suunatakse järgmistele tasanditele edasi korralikult käsitletud patsiendid, et eriarst saaks tegeleda oma eriala pädevusse kuuluvate probleemidega. Patsientidele tuleb aga ausalt öelda, et kättesaadav arstiabi ei tähenda tingimata kiiret arstiabi.

Aastaid on nii meedikute kui patsientide ühine mure olnud ka töökorraldus. Igal spetsialistil peavad olema oma selged ülesanded. Arst peaks tegema arsti tööd, õde õe tööd – see on ütlematagi selge. Ometi näeme praegugi nii eri- kui perearstiabis seda, et õde on mõnel pool arsti sekretär, kes aitab dokumenteerimise, arvete ja saatekirjade tegemisel. Õde on siiski iseseisev spetsialist, kes on suuteline lihtsamaid haigusi diagnoosima ja ravima ning krooniliste haigete seisundit ja tervete beebide tervist jälgima. Rääkimata eriõdedest, kes juba praegu teevad iseseisvat vastuvõttu väga professionaalselt, olles arstile hindamatu kolleeg.

Samuti tuleb rahastamisotsuseid tehes lähtuda põhimõttest, et arstiabi peab olema vajaduspõhine ning ülesanded tuleb erinevatel tasanditel kokku leppida. Vajaduspõhisus aitab ka kokku hoida. Kas on ikka mõistlik, et komplitseerumata hüpertooniatõvega patsient jõuab näiteks kardioloogi visiidile, sest ta nii väga tahab, ja tülpinud perearst annabki lõpuks saatekirja? Kas on mõistlik, et kõrva-nina-kurguarst tegeleb peamiselt ägedate kõrvapõletike raviga, aga ei tee oma vastuvõttudel ühtegi kirurgilist protseduuri? Kas on mõistlik, et patsient käib kord aastas reumatoloogi juures tegemas vereanalüüse, mida saaks teha ka perearsti juures? Kas on mõistlik, et perearst jälgib patsienti, kes siiski peaks olema eriarsti vaateväljas, kuid ei jõua sinna, sest eriarst asub liiga kaugel ja patsiendil pole transporti, või pole eriarstil vabu aegasid, sest need on hõivatud eelkirjeldatud patsientide poolt?

Skandinaavia riikides pole mõeldav, et eriarsti juurde jõuab patsient, kes pole eelnevalt eriarsti enda poolt triažeeritud. See tähendab, et eriarst otsustab perearsti kirjelduse põhjal, kas visiit on patsiendile üldse vajalik või saab patsient abi hoopis mujal. Tegelikkuses on meil juba olemas toimiv lahendus arstide vahel: e-konsultatsioon. Kuid näiteks 2022. aastal oli vaid 7% kõikidest saatekirjadest e-konsultatsioonid. Miks ei võiks tavaliste digisaatekirjade ja e-konsultatsioonide suhe olla vastupidine? Kvaliteetsest e-konsultatsioonist võiks saada ainuvõimalik edasi- (ja tagasi) suunamise vorm.

Kokkuvõtteks

Artiklis on kirjas vaid üksikud mõtted, mis võiksid aidata kaasa tervishoiusüsteemi tugevdamisele Eestis. Kirjutada võiks veel pikalt – terviseohtliku väärinfo pea pidurdamatust levikust Eestis, noorte nägemusest õendus- ja arstiabi tuleviku ning oma igapäevatöö kohta, koormusnormidest erinevatel erialadel, patsiendi ja meediku õigustest jne. Sel aastal on valmimas mitmete erialade ja tervishoiutasandite arengukavad, mis käsitlevad paljusid probleeme ja annavad loodetavasti uue suuna kogu Eesti meditsiinile.