Karin Varik: ükski arst ei ole solist (1)

Mida tähendab nii kogenud ja tunnustatud arstile Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medali saamine?

Eks teeb heameelt, et minu tööd on märgatud ja on selline tunne, et oled ikka midagi ära teinud.

Dekaan Margus Lember ütles tunnustust üle andes, et Karin Varik on ehe näide sellest, kuidas parimal võimalikult moel siduda ravi- ja akadeemiline töö. Kuidas te praegu oma tööaega jagate?

Praegu olen ma veerandi kohaga tööl, sest mul on pikk staaž seljataga alates 1976. aastast ja nüüd on aeg puhata. Lastekirurgia osakonnaga olen olnud seotud 1972. aastast, kui tulin ülikooli ajal siia tööle medõena. Praegu õpetan põhiliselt arstiteaduskonna üliõpilasi, konsulteerin ambulatoorseid patsiente ja teen laserprotseduure.

Kuidas te tol ajal just selle erialani jõudsite?

Ei oska öelda. Juhused. Olen alati tahtnud saada lastearstiks, mitte kunagi kellekski teiseks, aga see, et jõudsin välja just lastekirurgiasse, on tõenäoliselt juhus. Tulin lastekirurgia osakonda tööle ja kirurgia hakkas meeldima. Siin oli silmapaistev lastekirurg dotsent Uudo Reino, kes oli väga hea õpetaja. Nii nagu elus on – õigel ajal tuleb õigesse kohta sattuda. Juhused panevad paljud asjad paika.

Te olete teinud õige valiku ja pole kunagi kahelnud?

Ei ole.

Millised omadused peavad ühel heal lastekirurgil olema?

Oma tööd ja lapsi peab armastama.

Kas selline töö pole vahel emotsionaalselt raske?

Kuidas nii? Lapsed on ju kõige rõõmsamad patsiendid. Kui laps on haige, on haige. Kui on terve, siis terve. Neid hommikuid, kui tulin tööle ja lapsed jooksid vastu, hüüdsid rõõmsalt „Tere hommikust, arstitädi!“, pugesid sülle ja kallistasid, on olnud palju. See teeb rõõmu. Kui oled lapse terveks teinud, valu ära võtnud, siis on tema silmadest näha, et ta on sulle tänulik.

Kuna te õpetate ka noori, siis missugune on praegu lastekirurgide järelkasv?

Selle eest ma olen hoolitsenud, et meil oleksid noored kolleegid ja ma saaksin rõõmsalt vanaduspõlve pidada. Praegu on neid piisavalt, mingisugust auku ei ole. Peab ütlema, et praegused noored on palju haritumad kui meie omal ajal. Neil on olnud suuremad võimalused õppida. Meie lõpetasime 6. kursuse, internatuuri ja peale seda olid justkui valmis spetsialist. Hea, et kõrval olid kogenenud kolleegid, kellelt oli palju õppida ja oli võimalus küsida. Praegu on ikkagi 5-aastane residentuur, kus ei ole ainult lastekirurgia, vaid ka teised kirurgilised erialad. Baasharidus on palju paremal tasemel, kui oli meil ja küll tulevad neil kogemused kah.

Millest teie puudust tundsite, kui kirurgina alustasite?

Me ei osanudki toona millestki puudust tunda. Tol ajal ei onud ju veel ultraheli, kompuutrit, magnetresonantstomograafi – uurimismeetodeid oli vähe ja need olid väga piiratud. Need hakkasid alles 80ndatel järjest tulema. Algul oli kõige olulisem haige kuulamine, vaatamine ja katsumine ning siis pidid otsustama, kas on vaja opereerida või mitte. Praguseks on diagnostilised vahendid ikkagi väga palju muutunud ja meditsiin meeletult arenenud.

Kui rahul olete lastekirurgia korraldusega Eestis?

Traditsiooniliselt on kujunenud nii, et Eestis on kaks lastekirurgia keskust Tallinnas ja Tartus. Kaks keskust on täiesti piisav. Tõenäoliselt oleks võimalik ka ühe keskusega läbi saada, aga see peaks siis olema ülikooli kliinikumi juures, mis on õpetav haigla. Me ei saaks õpetada lastekirurgiat, kui me lastekirurgiat siin ei teeks. Kuna aga Tallinnas on pool Eesti elanikkonnast ja Lõuna-Eestis neljandik, siis me nii teha ei saa. Poleks ju normaalne, et paneksime patsiendid nii pikka maad sõitma.

Lastekirurgiat on ju ka keskhaiglates?

Keskhaiglates ei toimu sisuliselt mitte midagi rohkemat, kui et seal on üks arst, kes on lastekirurgilise kallakuga. Tema vaatab põhipatoloogiad ära ja kui on vaja, siis tõesti mõned väiksemad operatsioonid seal tehakse. Praegu on see üsna tagasihoidlik. Hetkel valmistame ette kolleegi, kes läheb Kohtla-Järvele, kuna see piirkond on suur ja kohapeal peab olema arst, kes oskab neid asju vaadata.

Milline on lastekirurgias ravi kättesaadavus?

Ravi kättesaadavus ei ole halb. Ambulatoorne järjekord on paar kuud ja see pole vast eriline probleem.

Millised on Eestis võimalused lapsi aidata – kas midagi jääb ka selle taha, et pole piisavalt raha, seadmeid või inimesi?

Nende patoloogiatega, mida esineb väga harva, võime jääda hätta, sest Eesti rahvaarv on lihtsalt niivõrd väike, et ei teki kogemust. Õnneks on meil väga head sidemed Soome, Austria ja Saksamaa kolleegidega. Oleme saanud saata lapsed konsultatsioonile ja ravile. Soome kolleegid ja üks Austria kolleeg käivad vajadusel ka Eestis opereerimas. Praegu on niivõrd hea aeg, et pole mingi probleem interneti teel mõne suurema keskusega konsulteerida ja seda oleme ka teinud.

Kuidas on pandeemiaolukord lastekirurgiat ja seeläbi patsiente mõjutanud?

Kui oli kevadine olukord, siis oli plaaniline töö suletud. Jäid ainult telefonikonsultatsioonid. Samas käis ka erakorraline töö. Loodame, et seda praegu enam ei tule.

Kas kaugvastuvõtt on asi, mida võiks nüüd rohkemgi teha ja edasi arendada või see ikka ei asenda kohapeale tulemist?

Enamus haigeid peame kindlasti ikkagi nägema.

Mida võiks Eesti tervishoius muuta, teistmoodi teha?

Kui kuulata kõrvalt, siis Eesti meditsiini kirutakse väga palju. Samas on nii, et need, kes on kuskil mujal käinud ja pidanud seal kasutama meditsiini abi, kiidavad Eesti meditsiini, sest kõik haiged, kel on abi vaja, seda ka saavad. Vahest kõige halvem asi on eriarstide pikad järjekorrad täiskasvanutele.

Mina sooviksin seda, et arstide vahel oleks rohkem kollegiaalsust. Et me ei unustaks, et teine arst on samuti arst.

Milles ebakollegiaalsus väljendub?

Selles, et halvustatakse ja nähakse vigu teise arsti töös isegi siis, kui pole ise selle haige ravis osalenud. Ma olen veendunud, et kõik arsid lähevad ainult kõige paremate kavatsustega haigeid ravima ja eesmärk on, et patsient paraneks. Alati ei sõltu see arstist, vahel on seotud võimalustega. Vahetevahel ei jätku meil teadmisi. Siis konsulteerime teiste arstidega, kutsume kolleege ja vaatame-otsustame mitme arstiga koos. Ükski arst ei ole solist, kes kõike teeb. Mida rohkem on uurimis- ja ravivõimalusi, seda enam tuleb kaasata kolleege. Just harvematel ja raskematel juhtudel. Ega ükski kirurg ei saa ju opereerida haiget üksinda. Näiteks paljud haigused lastekirurgias diagnoositakse üsasiseselt ehk kaasatakse sünnitusabiarstid ja geneetikud. Kui laps on sündinud ja teame, et teda on vaja opereerida, siis on vaja pisike beebi operatsiooniks ette valmistada laste intensiivravis. Operatsioonitoas on lisaks kirurgile õed. Lisaks operatsioonitehnika... Üks operatsioon sõltub nii paljudest asjadest, et ühtegi solisti meditsiinis ei ole ega saagi olla.

Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 388. aastapäeval anti meditsiiniteaduste valdkonna kõrgeim autasu, medal „Tartu Ülikooli Arstiteaduskond“ kolmele inimesele, kes on teinud tänuväärset tööd oma teadusvaldkonna arendamisel. Tunnustus anti lektor Karin Varikule, professor Jaan Ehale ja professor Jyrki Tapio Heinämäkile.