Karin Alamaa-Aas: apteekide juurdehindlust ravimitele peab kindlasti tõstma (1)

“Apteekide juurdehindlust ravimitele peab kindlasti tõstma, sest me ei tule muidu majanduslikult lihtsalt toime,” ütles Eesti Proviisorite Koja juhatuse esimees Karin Alamaa-Aas. Seda peab tegema aga nii, et midagi ei muutuks patsiendile, kellele peab jääma võimalus valida soodsaima ja kallima ravimi vahel.

“Üle peab vaatama etapid enne hulgimüüki ja apteeki, sest hind kujuneb enne meid. Võib-olla vähendama näiteks geneeriliste preparaatide arvu turul, sest hinnad lepitakse kokku mahu pealt. Kui valida 10 geneerilise ravimi asemel näiteks kolm, siis saavad need kolm ju mahu pealt pakkuda paremat hinda,” arutles Alamaa-Aas, kelle sõnul on aastal 1995 loodud juurdehindlussüsteem jäänud ajale selgelt jalgu. “Kõik kulud kasvavad, kuid meie tulu järjest väheneb.”

Proviisorite koja juht selgitas, et apteekides, mis tegelevad põhiliselt retseptikäitlemisega, jääb marginaal 12%– 13% juurde, mõnel on see veelgi väiksem. “Ükski ettevõte ei tule sellega toime ja kui sa oma põhitööga ennast ära ei elata, tekibki apteegil kiusatus müüa rohkem kaupa, mille juurdehindlus on vaba. Tegelikult on olukord järk-järgult halvenenud. Ajal kui juurdehindlused kunagi kehtestati, müüdi väga palju originaalpreparaate, mille hind oli kõrgem ja apteek teenis hästi. Nüüd on üle mindud soodsaima geneerilise ravimi peale, mille hind ja sealt ka juurdehindlus on kordi langenud. Kui ravimite hinnad tõusevad, siis on see toimud enne, kui see jõuab meie hulgimüüki või apteeki, sest apteegi marginaal on konstantselt langenud. Hulgil ja apteegil on riiklikult reguleeritud juurdehindlussüsteem, kuid enne seda saab tootja teha ravimi hinnaga, mida soovib.”

Alamaa-Aas märkis, et patsient ei pea tegelikult ravimi eest palju maksma. “Välja arvatud mõned erandid, saavad kroonilised haiged oma ravimid kätte ikkagi paari euroga juhul, kui nad valivad soodsaima geneerilise ravimi. Kui patsient soovib mingi kindla brändi ravimit, mida on harjunud kasutama, ja see ei jää piirhinna alla, siis tuleb muidugi maksta rohkem, ja tõuseb ka omaosalus. Sageli valivad inimesed ikkagi soodsaima ravimi. Vahel on meil olukordi, kus piirhinna alusel ravimil on tarneraskus või lihtsalt valesti prognoositud sisseost ning patsiendil ei olegi muud võimalust, kui kallim ravim – sellega peab tegelema.”

Alamaa-Aasa sõnul on avalik saladus, et osa apteeke kuuluvad läbi „tankistapteekrite“ endiselt hulgimüüjatele. “See ei peaks nii jääma. Ma usun, et noorem põlvkond, kes on sündinud juba vabasse Eestisse, ei lähe selliste skeemidega kaasa, nii et ilmselt see ükskord lõppeb. Samas kui me iseseisvale apteegile majanduslikku kindlust ei taga, ei tekigi „tankistidel“ tahtmist ennast sellest ikkest vabastada.”

Konkurentsiametil ei ole praegu „tankistidega“ tegelemiseks paraku ressurssi. “Paberi peal on ju kõik JOKK. Saan aru, et ravimiamet jääb selles samuti hätta, sest konkurentsiametist tuleb vastus, et kõik on paberi peal korras. Raha liikumist konkurentsiamet ei kontrolli.”

Proviisorite koja juht rõhutas, et apteegi pidamine tuleb jätta apteekritele ja hulgimüüja peaks tegelema hulgimüügiga, nagu osa teebki. “Me oleme väga lähedased koostööpartnerid ja nii see peabki olema ja jääma, sest üks ei saa läbi teiseta. Kuid et asi hästi toimiks, peab see olema lahutatud. Lahutada saab seda lõplikult siis, kui apteek saab ilma hulgimüügi toeta hakkama. Tänase juurdehindlusega on see väga keeruline.”

Karin Alamaa-Aas nentis, et soovib pidada apteeki ja ennast hulgimüügi asjadesse ei topi. “Sama suhtumist soovin hulgimüügilt. Ehk ei ole minu asi öelda, kuidas hulgimüük enda rolli kujundab seni, kuni ta jääb apteegile apteegi huve aktsepteerivaks koostööpartneriks, ja meie elu ei soovi kujundada. Apteek on alati valmis olema hulgimüügile koostööpartneriks, kellega asju arutada ja parandada,” kordas Alamaa-Aas.