Kaire Innos: vähielulemus Eestis pidevalt paraneb, kuid endiselt on probleeme vähi varase avastamisega Eestis elab ligi 70 000 vähidiagnoosi saanud inimest

TAI teadusdirektori sõnul lähevad vähielulemuse näitajad Eestis pidevalt paremaks. Kõrvutades perioode 2010–2014 ja 2016–2020, on viie aasta suhteline elulemus enim suurenenud leukeemiate (7%), kopsuvähi (5%) ja pärasoolevähi (4%) korral.

Naistel on valdavalt paremad elulemusnäitajaid kui meestel, samas on mõne vähipaikme korral erinevused tasapisi vähenemas (näiteks kõhunääre, magu, käärsool, neer), mis on samuti üks vähitõrje tegevuskava eesmärke.

Kui võrrelda Eesti patsientide vähielulemust Põhjamaadega, siis on näha üldjoontes enam-vähem samal tasemel näitajaid mao-, kõhunäärme-, kopsu-, emakakaela-, emakakeha-, munasarja-, eesnäärme-, munandi- ja neeruvähi ning Hodgkini tõve korral. Mõõdukas mahajäämus iseloomustab käär- ja pärasoolevähki, nahamelanoomi, rinnavähki ja mitte-Hodgkini lümfoomi. Kõige suurem mahajäämus ilmneb meeste pea- ja kaelapiirkonna vähi korral (huul, suuõõs, neel).

“Need tulemused viitavad, et vähiravi on Eestis heal tasemel, ent endiselt on probleeme varase avastamisega. Varases avastamises on kindlasti suur roll riiklikel sõeluuringutel, ent sama tähtis on varane avastamine nende kasvajate puhul ja nendes vanuserühmades, kus sõeluuringut ei ole. Siin on tähtis nii inimeste endi tähelepanelikkus ja valmisolek pöörduda arstile kui ka viivituse vältimine tervishoiusüsteemis,” nentis Innos.

Vähijuhtude arvu suurenemine ja samaaegne elulemuse paranemine toovad kaasa selle, et Eestis on järjest rohkem inimesi, kellel on kunagi elu jooksul vähk diagnoositud. 2020. aasta lõpu seisuga oli neid juba ligi 67 700, neist üle 40 000 naised. “Seega tuleb järjest enam pöörata tähelepanu, et aktiivse vähiravi lõpetanud inimesed ja nende lähedased saaksid vajalikku psühholoogilist ja sotsiaalset abi tavaellu naasmiseks."

COVID-i ajal vähi diagnoosimine vähenes

Innos tõdes, et Eestis diagnoositavate vähijuhtude absoluutarv on pikaajalises vaates tõusutrendis, mis on ühelt poolt seotud rahvastiku vananemisega ja teiselt poolt eluviisiga seotud vähijuhtude arvu kasvuga.

2020. aastal aga vähijuhtude hulk vähenes, mille peamine põhjus on tõenäoliselt COVID-19 pandeemia. Sellel ajal olid piiratud nii sõeluuringud kui ka mitmed plaanilised tervishoiuteenused, mistõttu võis väheneda nii sõeluuringul, juhuleiuna kui ka kergemate sümptomitega vähijuhtude diagnoosimine.

Seda hüpoteesi toetavad vähiregistri andmed, mille kohaselt vähenes 2020. aastal varasema aastaga võrreldes kõige rohkem ehk 20% nahamelanoomi juhtude arv. Rinna- ja jämesoolevähi juhtude arv vähenes ligi 8%, eesnäärmevähi juhtude arv 7%.

Vähenes ka I staadiumis diagnoositud rinnavähi juhtude osakaal – 2019. aastal oli see 37%, 2020. aastal 31%. “Emakakaelavähi juhtude arvu 30% vähenemise puhul on lootus, et näeme siin pigem vähiennetusele suunatud sõeluuringu tulemusi, mitte pandeemiast tingitud diagnoosimata juhte, ent selguse saamiseks on vaja täiendavat analüüsi,” märkis Innos.

Emakakaelavähi sõeluuringus on viimastel aastatel toimunud palju muutusi, mis peaksid kaasa aitama tulemuste paranemisele. “Peamiselt tooksin esile ülemineku PAP-testilt HPV-põhisele sõeluuringule ja HPV kodutestimise võimaluse pakkumise lisaks tavapärasele kliinikus testimisele. Lisaks on toimunud olulised muudatused kõigis vähi sõeluuringuprogrammides: sõeluuringutele on alates 2021. aastast oodatud ka ravikindlustamata inimesed ning lisaks e-kirjadele ja tavakirjadele on võetud kasutusele SMS-kutsed ja -meeldetuletused, mis aitavad vajaliku info viia rohkemate inimesteni.”

Muutused on toonud ka tulemusi: vähi sõeluuringute registri andmetel osales 2022. aastal rinnavähi sõeluuringul 63% kutsutud naistest, emakakaelavähi sõeluuringul 54% kutsutud naistest ning jämesoolevähi sõeluuringul 55% uuringule kutsutud meestest ja naistest.

Kui juhtude absoluutarvu suurenemine on paljuski paratamatus demograafiliste protsesside tõttu, siis Eesti vähitõrje tegevuskavas on seatud eesmärgiks saavutada langustrend vanusestandarditud haigestumuses – see on näitaja, mis kõrvaldab rahvastiku vanusjaotuse muutuste mõju ja kajastab esmajoones riskitegurite mõju vähihaigestumusele.

Meeste seas ongi vanusestandarditud koguhaigestumus viimasel aastakümnel pöördunud langusesse, peamiselt tingituna kõige sagedamate vähipaikmete ehk eesnäärme- ja kopsuvähi haigestumuse vähenemisest. Naistel on vanusestandarditud koguhaigestumus viimasel ajal olnud stabiilne. Sagedamate paikmete seas jätkub paraku käär- ja pärasoolevähi haigestumuse kasv, seda hoolimata 2016. aastal alanud sõeluuringust, mille üks olulisi eesmärke lisaks varasele avastamisele on ka vähijuhtude ennetamine läbi vähieelsete muutuste avastamise ja ravi.

“Loodame, et tasapisi paranev osalus toob ka siia trendi varsti muutuse. Samal ajal peaks riigi tasemel mõtlema ka sihtrühma laiendamisele. Kui Eestis on jämesoolevähi sõeluuringusse kaasatud 60–69-aastased mehed ja naised, siis Euroopa Komisjoni soovitus on hõlmata vanuserühm 50–74 eluaastat.”

Tervise Arengu Instituut avaldab septembris detailse vähiraporti, mis kajastab haigestumuse andmeid 2020. aasta ning elulemusnäitajaid aastate 2016–2020 kohta.

Selleaastase vähikonverentsi keskmes on onkospetsiifilise ravi kõrvaltoimed ja erialade vaheline koostöö. Vähikonverents toimub 24. novembril Ida-Tallinna Keskhaigla ja Celsiuse koostöös. Programmi ja registreerumislingi leiate siin.