Kadri Medijainen: Parkinsoni haiged võiksid saada Eestis regulaarselt füsioteraapiat

Medijainen viis koostöös kolleegidega läbi Parkinsoni tõvega patsientide füsioteraapia uuringu, mis näitas, et teraapia mõjul paranes patsientide enesehinnanguline toimetulek ja elukvaliteedi näitajad. Lisaks paranes kõnnikiirus, liigesliikuvused ning vähenesid tardumised.

Medijainen märkis, et kuigi mõnel poole Eestis pakutakse patsientidele ka Parkinsoni tõve spetsiifilist füsioteraapiat, pakutakse seda üldiselt haigetele liiga vähe ja teadlikkus teraapia vajalikkusest võiks suureneda. “Loodetavasti aitab see uuring olukorra paranemisele kaasa.”

TÜ teadlaste uuringus osalenud 24 patsienti jagati sekkumis- ja kontrollrühma ning neid hinnati kümnenädalase vahega kaks korda. Sekkumisrühma liikmed osalesid ambulatoorselt kahe kuu jooksul kaks korda nädalas toimuvatel tunniajalistel füsioteraapia sessioonidel, mis koosnesid kõnni- ja tasakaalutreeningust, füüsilise võimekuse ja käelise tegevuse arendamisest ning asendivahetuste harjutamisest.

Eeltoodud märksõnadele soovitab füsioterapeutilises sekkumises keskenduda ka Euroopa Parkinsoni tõve füsioteraapia ravijuhend, kuid senised uuringud on pigem keskendunud neist ühele-kahele.

Medijainen ütles, et on hulgaliselt tehtud ka uuringuid, mis näitavad, kuidas tunniajaline kõnni- või tasakaalutreening parandab Parkinsoni haige kõndi või tasakaalu. “Aga reaalses elus on vaja teraapias tegeleda erinevate asjadega, mis patsiendile muret valmistavad. Soovisin vaadata, kuidas erinevad märksõnad kombineerida üheks sekkumiseks ja kas see toob patsiendile olulise paranemise nii tema enda subjektiivsete tundmuste kohaselt kui ka füsioterapeudi või arsti poolt hinnatuna.“

Parkinsoni tõvele spetsiifilisena kasutati teraapias nn “väliseid stiimuleid”, näiteks üle joonte astumisi või metronoomi rütmi saatel liikumist, mis toetavad patsiendi liigutusi. Kuigi teraapia keskendus aspektidele, mis Parkinsoni tõvega patsientidele sageli probleemsed on, siis enamikku sooritatud harjutustest kasutatakse ka teiste diagnoosidega patsientide puhul.

“Kui insuldipatsienti peame pärast insulti uuesti siirduma, see tähendab erinevaid asendivahetusi teostama õpetama, siis Parkinsoni tõvega patsiendi puhul peaksime tegema siirdumisharjutusi patsiendiga enne, kui tal tekivad siirdumisraskused,” märkis Medijainen ja lisas: “Kuna see on progresseeruv haigus, oleks hea, kui need patsiendid jõuaksid füsioteraapiasse enne suurte probleemide tekkimist.” Praegu satub nö keskmine Parkinsoni tõvega haige füsioterapeudi juurde enamasti siis, kui tal on näiteks seljavalu või on juba toimunud kukkumised.

“Kui patsiendil on juba esinenud kukkumised, on füsioterapeudil teda kindlasti keerulisem aidata, kuigi mitte võimatu. Igal patsiendil võiks lisaks enda neuroloogile, kes koostab ja regulaarselt vaatab üle raviskeemi, olla ka füsioterapeut, keda patsient saaks regulaarselt külastada ning kellelt saada haiguse staadiumit ning hetkekaebusi arvestavat füsioteraapiat ja asjakohaseid soovitusi teraapiakordade vahelistel perioodidel tegutsemiseks. Kui inimene saaks regulaarselt, näiteks paar korda aastas teraapiat, mis oleks individuaalselt suunatud tema sümptomaatika käsitlusele, hoiaks see ära nii mõnegi kukkumisest tingitud reieluukaela murru või muud komplikatsioonid,” leidis Medijainen.

Uuringu teraapia toimus väikestes 3–4 liikmelistes gruppides – nii sai füsioterapeut vajadusel patsiente sooritusel abistada. “Võimalik, et üksteiselt innustuse saamine ja omavaheline sotsialiseerumine võis samuti positiivsetes tulemustes rolli mängida.”

Teraapia viidi läbi Tartu Ülikooli Kliinikumi Spordimeditsiini ja Taastusravi Kliiniku statsionaarse taastusravi osakonna ruumides, kus sai teraapiasessioonidel mugavalt kasutada erinevate siirdumiste harjutamiseks laiu teraapialaudu. “Minu kindel arvamus on, et iga Parkinsoni tõvega patsiendiga peab harjutama siirdumisi, et liikuvuspiiratus ei läheks väga suureks. Tuleb hoida lülisammas liikuvana, teha liikuvusharjutusi, harjutada näiteks istumast lamama siirdumist, seliliasendist kõhuliasendisse pööramist ja vastupidi ning ka põrandalt püsti tõusmist. Teada ju on, et Parkinsoni tõbi on suurenenud kukkumisriskiga haigus. Kui patsient peaks kukkuma, on tal teraapiast kogemus, kuidas ennast püsti aidata. See aitab vähendada ka kukkumishirmu. Sest paraku Parkinsoni tõvega patsientide kehaline aktiivsus väheneb, muuhulgas ka kukkumishirmu tõttu. Inaktiivsusest tulenevad omakorda sekundaarsed komplikatsioonid, mis alandavad täiendavalt elukvaliteeti,” rääkis teadlane ja füsioterapeut Kadri Medijainen.