Ka pärast COVID-19 hospitaliseerimist pole rehospitaliseerimine ja surm haruldased

Märkimisväärne osa patsientidest sureb – need on surmad, mis praegu COVID-19 surmade statistikas ei kajastu. Uuring on eelretsenseerimata, kuid selle tulemused langevad kokku teiste sarnasel teemal tehtud tööde tulemustega.

COVID-19 hospitaliseerimisele järgnevatel kuudel kujuneb inimestel rida erinevaid terviseprobleeme erinevates organsüsteemides, nii eakatel kui noorematel patsientidel, nii meestel kui naistel. Nn. „pikk COVID“ või COVIDijärgne sündroom on Inglismaal NICE poolt defineeritud kui „sümptomid ja tunnused, mis kujunevad COVID-19 infektsiooni ajal või selle järgselt, kestavad 12 nädalat või kauem ja neid ei saa seletada muu diagnoosiga. Juhendid soovitavad pika COVIDiga patsiendid suunata uuringutele, kui sümptomid püsivad 6-12 nädalat. Selliste patsientide kohta on epidemioloogilisi ja patofüsioloogilisi teadmisi vähe.

Uuringus (1) vaadeldi 47 780 patsienti (keskmine vanus 65 aastat, 55% mehed), kes vahemikus 01.01.-31.08.2020 olid hospitaliseeritud COVID-19 tõttu ja neid võrreldi kontrollgrupiga, kellel COVID-19 ei olnud ja kes olid käinud eelmise aasta jooksul perearsti juures. COVID-19 haiged ja kontrollid sobitati omavahel 1:1 demograafiliste andmete ja viimase kümne aasta terviseandmete põhjal.

Nendest ligi 48 000 patsiendist vajasid esimesele hospitaliseerimisele järgneva 140 päeva jooksul rehospitaliseerimist 29,4% ja 12,3% surid (kontrollgrupis hospitaliseeriti 9,2% ja suri 1,7% inimestest). Seega vajasid COVID-19 patsiendid kontrollidest 3,5 korda sagedamini haiglaravi ja nende suremus oli isegi seitse korda kõrgem.

Pärast hospitaliseerimist said COVID-19 põdenutest 4,9% diabeedi, 4,8% kardiovaskulaarsete sündmuste (MACE), 1,5% kroonilise neeruhaiguse ja 0,3% maksahaiguse esmakordse diagnoosi. Samu diagnoose said muidugi ka kontrollisikud, kuid COVID-19 tõttu haiglaravi vajanutel tekkis diabeeti 3 korda, MACE 2,8 korda, neeruhaigust 1,9 korda ja maksahaigust 1,5 korda sagedamini. Pärast haiglaravi diagnoositi hingamisteede haigusi 14 140 patsiendil (29,6%), sealhulgas 6085 patsiendil, kellel varem ei olnud hingamisteedega probleeme esinenud.

Kõiki neid diagnoose pandi sagedamini üle 70-aastastele patsientidele võrreldes noorematega. Samas oli erinevus COVID-19 põdenute ja kontrollide vahel selgelt suurem nooremas (< 70-aastaste) eagrupis. Suurimad käärid olid surmade (< 70-aastaste hulgas COVID-19 põdenute ja kontrollide vahel 14-kordne erinevus ja üle 70-aastaste hulgas 7,7-kordne erinevus) ja hingamisteede haiguste osas (erinevus < 70-aastaste hulgas 10,5 korda ja üle 70-aastaste hulgas 4,6 korda). Meeste ja naiste vahel olulisi erinevusi ei leitud.

Seega võrreldes sarnaste demograafiliste ja terviseandmetega inimestega oli COVID-19 tõttu hospitaliseeritutel suurem risk erinevate organsüsteemide haiguste, rehospitaliseerimise ja suremuse osas. Ligi kolmandik COVID-19 tõttu hospitaliseeritutest vajas järgneva viie kuu jooksul korduvat hospitaliseerimist ja enam kui iga kümnes inimene suri. Kui absoluutarvudes tekkis kõiki neid tüsistusi rohkem üle 70-aastastel, siis võrreldes samaealiste kontrollidega oli suhteline erinevus märkimisväärselt suurem hoopis alla 70-aastaste hulgas.

Hiljuti läbi viidud uuringus 1775 USA veteraniga leiti, et 60 päeva jooksul pärast COVID-19 hospitaliseerimise lõppu vajas neist 20% rehospitaliseerimist ja 9% surid. Käesoleva uuringute andmete piiramine 60 päevale andis sarnased tulemused: 23% vajasid rehospitaliseerimist ja samuti 9% surid.

Viited

1. Ayoubkhani D, et al. Epidemiology of post-COVID syndrome following hospitalisation with coronavirus: a retrospective cohort study. MedRxiv. 202 doi: 10.1101/2021.01.15.21249885.
2. Donnelly J, et al. Readmission and Death After Initial Hospital Discharge Among Patients With COVID-19 in a Large Multihospital System. JAMA 2020;e2021465. doi: 10.1001/jama.2020.21465